elaemaelu

Papside podcast koos Liisu Milleriga innustas kirjutama ekraanidest ja nutiseadmetest. 

Podcasti esimeseks teemaks on petukõned ja rahadest ilmajäämine, sellele järgneb põhjalik arutelu laste nutiseadmete kasutamisest. Soovitan väga kuulata ja jagan siin mõningad oma tekkinud mõtted ka. Ma podcastis räägitut ei korda, väga soovitan kuulata kõigil! Mul algaja emana sealt tulevikuks palju asju kõrvataha panna. 

Mulle tundub, et isegi see on pigem äärmuslik, et mu 3,5 aastane pole kunagi ühtegi multikat näinud. 

Ta ei oska neid küsida, sest ta ei tea mis need on. Meil ei ole kodus telekat ja eks me elamegi veidi nagu veidrikud ja mõne jaoks äkki eraklikultki, sest vahel väldimegi teatud kohti, et laps ei puutuks kokku ekraanidega, maiustustega jm sõltuvust tekitavate “laste asjadega”. Asjad, mida peetakse vahel nii enesestmõistetavaks. Mu jaoks ekraanid ja maiustused käivad natuke nagu ühte patta, sest nende nurumist olen kõrvalt kõige rohkem näinud. Ei, mu laps pole ka kunagi jäätist ega muud lisatud suhkruga toitu saanud (ja lisatud suhkrust hullemad veel lisaained, mida enamus maiustustes ja töödeldud toitudes on). See pole siin see koht, et ma sellega kelgiks või end sellepärast paremaks vanemaks peaks. See teeb lihtsalt mu enda elu (ja loodetavasti tulevikus ka lapse) palju kergemaks. 

Mulle ei meeldi kiired lahendused ja eelistan alati vaadata suurt pilti. 

Näide: tahaks dušši all käia, aga laps ei taha lasta. Ok, vaata siis see multa. Justkui lahendus praegusesse hetkesse. Aga siis ta tahaks veel vaadata. Ja siis järgmine kord ta ammugi pole nõus mind laskma dušši alla ilma selle multikata. 

Pigem jätan praegu pesus käimata ja proovin selleks parema hetke leida. Pikas perspektiivis võidan endale ja lapsele vähem kauplemist. 

Mul pole mingi probleem süüa lapse nähes kommi või jäätist (mitte, et ma seda igapäevaselt teeks), sest ta ei tea kuidas need maitsevad. Teab, et need on suurte söögid, teab ka seda, et mõned lapsed söövad neid, aga parem on mitte. Ta on väga uudishimulik ja küsib palju täpsustavaid küsimusi.

Miks ma seda jagan? Sest vahel, nähes kuidas multikad ja kommid-krõpsud oleks justkui elementaarne elu osa, tunnevad lapsevanemad, et ega vist teisiti polegi võimalik. 

Tahangi lihtsalt julgustada, et on küll. 

Nii nagu iga sõltuvusega, on seda ennetada väga palju lihtsam kui pärast ravida. 

Seepärast, toon jälle oma vanaema näite kuidas ta kunagi küsis, et “aga mis see üks küpsis talle ikka teeb?” Seda teebki, et paneb juurde tahtma.

Mis see üks heroiini doos mulle ikka teeks?

Point on selles, et see ei piirdu enamasti ühe doosiga. 

Palju lihtsam oleks jätta see esimene kord proovimata. Või vähemalt mitte proovida siis, kui oled alles väike, aju areneb, puudub veel vastutusvõime oma tervise eest (seda siis magusa, mitte heroiini puhul). Viimane tasuks lõpuni puutumata jätta. 

Aga suhkur on sõltuvust tekitav. Ja ekraanid samuti. 

Teine vanaema hiljuti muretses, et kuidas mu lapsed tulevikus hakkama saavad kui neid praegu kõige eest kaitsen, sest hiljem nad niikuinii puutuvad kokku kõigega. 

Kodust saab laps vundamendi. Katust ehitab ta juba kuskil mujal kellegi teisega. Aga seda enam tuleb vundament teha tugev. Mitte mõelda, et aga võib-olla keegi mingis etapis keerab jama kokku, ma siis teen ka sellevõrra lohakamalt. 

Tulevikus ta loomulikult teeb oma otsused ise, aga praegu on minu võimalus ja vastutus teha need tema eest. 

Kui ta nt kunagi otsustab suitsu proovida vms, siis ma ju ei paku talle seda praegu, mõeldes, et ah kunagi proovib niikuinii. 

Ehk seal on suur vahe, mis vanuses mingid asjad mängu tulevad. 

Minu ülesanne on neid selleks ette valmistada armastusega, et misiganes neil ka ei juhtuks, koju on alati turvaline tulla. 

Kui ma mõtlen ekraanidest ja suhkrust, siis minu jaoks ei ole need ainult harjumuste teema, vaid ka keskkonna teema laiemalt. Meie närvisüsteemi mõjutavad nii stiimulid, uni, valgus, helid kui ka see, millises keskkonnas me igapäevaselt elame.

Me ei saa tänapäeval täielikult vältida tehnoloogiat, aga saame teadlikult vaadata, kui palju digimüra meil kodus on. Nii nagu ma eelistan vältida liigset suhkrut ja ekraane, mõtlen ka sellele, kui palju erinevaid seadmeid meie ümber pidevalt töös on – mida rohkem stiimuleid keskkonnas, seda suurem koormus arenevale närvisüsteemile.

Eht teine teema, mis mind puudutab ja mida teadlikkuse mõttes jagada tahan, on elektromagnetväljad (EMF) meie kodudes – wifi, telefonid, bluetooth-seadmed, beebimonitorid ja muu igapäevane tehnoloogia. Kui ekraanide mõju unele, ajule ja dopamiinisüsteemile on tugevalt tõendatud, siis EMF mõjuga teadus pigem alles tegeleb, samas tuleb siinkohal ettevaatus kindlasti kasuks. Igasugu seadmete hulk meie kodudes on ühe põlvkonnaga meeletult kasvanud, seega me ei saa veel teada neid pikaaegseid mõjusid. 

Mida saame siis teha, et enda, aga eelkõige laste (kelle kolju on palju õhem meie omast ja elujooksul kokkupuute hulk suurem) aju ja nätvisüsteemi kaitsta:

• Meil ei ole teadlikult kodus ühtegi “smart” lahendust, ei valgustite, kütte ega muu näol. 
• Meil ei ole ka wifit ega telekat, aga kui oleks, siis lülitaks need ööseks kindlasti välja. 
• Telefon jm nutiseadmed ööseks lennurežiimile.  
• Võimalikult vähe bluetooth seadmeid.
• Meil pole beebimonitori kunagi olnud, aga kui seda kasutada, siis asetada seade lapse peast ja voodist võimalikult kaugele. Distants vähendab kiirguse mõju oluliselt. 
• Bluetooth mänguasjad jätaksid ka isiklikult oma kodust välja. 
• Mikrolaineahi (aga kas keegi üldse kasutab neid Eestis?) 

Ja siis üks punkt, kus laste kokkupuude kiirgusega on ilmselt suurim – ja ma ise praegu hetkel eksin selle vastu, sest beebi magab mul kaisus: telefon lapse kõrval (nt diivanil, voodis, imetades, lapse kõrval scrollides). Mul endal kindlasti praegu suurim väljakutse oma ekraaniaega piirata. Püüan laste ees mitte olla, aga siis sel hetkel kui üksi jään (õnneks neid hetki pole palju), võin täiesti ära unustada, et võiks midagi asjalikumat teha. Aga püüan töötada selle kallal, et eeskuju näidata.

Ma kindlasti ei taha hirmu külvata või näpuga näidata. Tõesti lihtsalt julgustada ise uurima erinevate asjade võimalikke mõjusid meie laste tervisele. (Närvisüsteem, une kvaliteet jne). 

Kes mind tunneb, (või on mu blogi lugenud) teab, et olen paljudes asjades väga äärmuslik. 

See võib tekitada küsimuse, et kas raske pole nii palju piirata ja muretseda. 

Mu vastus on, et ei ole. Pigem vastupidi. Mulle tekitaks stressi, kui ma ei annaks endast 100%, et lastele (minu silmis) parim tagada. Mulle ei meeldi teha laisku või mugavaid valikuid kui ma tean sisimas, et saaksin paremini. 

Ma olen kaugel perfektsionistist, mis puudutab kodu korrashoidmist, enda välimust või ükskõik millist koduvälist tegevust. Aga laste heaolu on see koht, kus ma tahan omada maksimaalselt teadmisi ja teadlikkust. Niikuinii on midagi, mida me veel ei tea ja tulevikus lapsed saavad küsida, et emme ja issi miks te lubasite mul nii või naa teha. Olen isegi oma vanematelt nii küsinud. Samas on mõned (ebapopulaarsed) valikud mida nad nt mu tervisega seoses tegid, mille üle olen tohutult tänulik. Et nad võtsid kätte uurida ja vahel julgesid ka erineda. 

Ma pigem olen see veidrik ema kui et lähen vooluga kaasa, sest “enamus teevad nii”. 

Ma olen lihtsalt üks inimene, kes teeb asju teatud moodi. Ma ei ütle, et kõik peaks tegema samamoodi. 

Sina võib-olla teed täitsa teistmoodi. Ainus asi, mida konkreetselt soovitan – et valikud oleksid teadlikud ja läbimõeldud. 

Räägin siin ka muudkui mina teen nii ja naa. Aga tegelikult oleme kõik otsused ikkagi härraga läbi arutanud ja see on üks suurimaid tänupõhjuseid mu elus, et me oleme siiani olnud alati üksmeelel. Koos uurime, harime üksteist ja teame, et meie pere on üks tiim. 

Ja samalajal – kuigi ma olen selline teatud teemadega väga süvitsi mineja ja tahan olla teadlik jne, siis tuletan selle kõige juures ka endale alati meelde, et meie elud on Jumala käes. 

Lapsevanemlus on minu kõige vastutusrikkam töö. 

Kui Sa nt oled fotograaf ja lähed pulma pildistama, siis kujuta ette, et Sul on super hea kaamera olemas, hea silm ja kõik mis vaja, et olla parim. Aga siis lähed sinna pulma, võtad kaasa vana iPhone 5, samal ajal mängid mingit mängu telefonis ja mõtled, et ah küll Jumal paneb puuduva osa ja katab kinni mu puudujäägid. Samas võib-olla pead ise pulmi ja pole raha, et fotograafi palgata, palud sõbral, kellel on iPhone 5, pilte teha. Kuldaväärt mälestused! 

Asi pole ainult kvaliteedis, vaid selles, et ühel juhul inimesel on võimalus teha paremini, aga ta ei viitsi. Teisel juhul võtab maksimumi sellest mis võtta annab. 

Kui mul on olemas teadmised, kuidas teha paremini, siis ma annan endast parima, et neid teadmisi rakendada. Seda ohtu niikuinii pole, et keegi liiga hästi teeb. See pole inimlikult lihtsalt võimalik. Jumala roll mu elus ei muutu kunagi ebavajalikuks. 

Ma arvan, et on oluline anda endast parim, aga mitte unustada, et lõpptulemus ei ole inimese kätes. Ja me inimestena ei suuda niikuinii teha 100% õigesti. Ehk siis alati ütlen endale ka juurde, et “kui Jumal lubab”. Ja kui midagi läheb hästi, on see alati Jumala arm. Ja kui olen teinud ise justkui mõne õige valiku, siis ka see on Jumala arm, et ta on andnud tarkust. Ja siis vahel võime ise teha justkui kõik “õigesti” ja tulemus pole ikka see, mis lootsime. Aga arm on ikka. 

17.06.25

Enne kui päris sünnituslugu jutustama hakkan, alustan soojenduseks hoopis sellest, et kuidas oma keha sünnitusjärgselt toetanud olen, et täna, nädala möödudes end juba päris hästi tunnen. 

Peale esimest sünnitust läks ikka rohkem aega, et enam vähemgi istuda-astuda saaks. Kuigi seekord oli õmblusi näiteks veidi rohkem. Esimesed päevad muidugi olid ikka väga rasked. Isegi voodist WCsse kõndimine oli nii suur pingutus, et vahel mõtlesin, et kas üldse tagasi ka jõuan. Jalad hakkasid värisema ja ei tahtnud all püsida. 

Kõige ebameeldivam osa kogu sellest protsessist on mu jaoks need järelkokkutõmbed, mis pididki korduvsünnitajal tugevamad olema ja nii tõesti ka oli. Sünnitusvalud saab ju enda jaoks positiivseks mõelda, sest need toovad beebit mulle lähemale. Aga kui laps on sündinud, siis nagu ei soovi enam neid samu valusid kogeda. Esimesed kaks sünnitusjärgset ööd ei saanud isegi magada nende tõttu. U iga 5-10 minuti tagant pidin ikka läbi hingama nagu tuhudegagi. Aga nelja päeva möödudes sain aru, et ehk aitas ka see kiiremale taastumisele kaasa, et kuigi oli intensiivsem kui esimene kord, sai selle võrra ka rutem emaka jälle väiksemaks. 

Olen nädala jooksul vaid kahel korral üksi kahe lapsega kodus olnud, ehk et Normik on saanud kodus olla või Sirelit tööle kaasa võtta või on keegi perest mul abiks olnud. 

Millalgi kolmandal trimestril hakkasin võtma doterra vitamiine, sain soovituse, et aitavad ka peale sünnitust kiiremini taastuda. See kuur mul siiani kestab. 

Vahetult peale sünnitust jõin raudrohu teed, nüüd igapäevaselt vaarikalehe ja nõgese teed.
Lisaks võtan ka Nutriesti veisevere kapsleid, et rauavarusid taastada. Võtsin neid ka teisel trimestril, need kergitasid isegi raseduse ajal mu ferritiini päris kenasti, aga hiljem tundsin, et keha ei soovi rauda juurde võtta. (Mingi süntekas raud mul üldse kunagi alla ei lähe). 

Peale sünnitust jõin ka platsentaga tehtud smuutit nagu eelminegi kord, neid tükikesi mul veel sügavkülmas, et kui tunnen vajadust, saab võtta. 

Platsenta oli mul seekord palju suurem ja tugevam kui eelmine kord – esimene kord oli tegu vegani platsentaga, seekord olin raseduse ajal (ja sellele eelnevad kaks aastat) ikka korralikult karnivoori menüü poole kaldu. Kuigi söögiisu oli mõlema raseduse ajal pigem kehvapoolne, võtsin mõlema rasedusega 9kg juurde ja nii kui olin ära sünnitanud, maitses toit jälle niiiii hästi. 

Praegu tõesti ainult sööks kui saaks. Aga eks kahte last imetades kulubki energiat ka päris korralikult. Seega ma mingeid piiranguid endale küll seada ei plaani. 

Süda kasvas mul nädal tagasi terve uue lapse võrra suuremaks. 

Midagi ilusamat ja erilisemat ei ole mu jaoks olemas kui oma tüdrukuid koos kaisus hoida. 

Kõige suurem hirm, kui nii võib öelda, oligi mul seoses suurema lapse kohanemisega. Rääkisime küll õe tulekust väga palju ja ta ootas ja küsis palju küsimusi, aga reaalsuseks ei saa ju päriselt 100% valmistuda. 

Mu emme pidi sünnituse ajaks meile tulema, et Sireliga koos olla. Tahtsin, et tal oleks võimalik sünnitusest osa saada, aga vajaduse ja soovi korral ka eemal kellegagi olla. 

Sirel oli nii uudishimulik, üks hetk ütles isegi, et tahab ämmaemandaks saada. Alles päris lõpus kui mul juba pressid tulid, ei tahtnud ta enam toas olla minu valjuhäälsuse tõttu. Ja umbes 2 minutit peale seda kui nad mu emaga õue olid läinud, oligi Jasmiin sündinud. Võib-olla on see hea, et ta päris kõike ei näinud, samas küsib nüüd ikka aegajalt, et miks Jasmiin just siis sündis kui tema Mammuga jalutamas oli. 

Usun, et kõik oli õige. Ta oli siiski väga kohal. ja kindlasti suuresti seetõttu olin ka mina väga kohal. 

Esimene sünnitus olin täiesti teises dimensioonis ja tuhude vahel kontaktivõimetu. Seekord aga hoidis Sirel mind tuhude vahel maa peal. Ronis sülle, küsis küsimusi. Mu emme toimetas köögis, (meil on ühetoaline kodu, ehk kuskile kõrvale tuppa ei olnud võimalik minna), väljas paistis päike. Ja nii mu kaks sünnitust olidki justkui nagu öö ja päev. Seda ka muidugi otses mõttes. Sest esimene tüdruk sündis öösel kell 2, teine päeval kell 2. Esimene tuli vette, teine maismaale. Aga muidugi protsess oli paljus ka väga sarnane. Teine lihtsalt palju kiirem. Kell 11:30 paiku läks asi alles tõsiseks ja kolm tundi hiljem olin juba kahekordne ema.  (kuigi vaikselt hakkasid tuhud pihta hommikul 4 paiku ja sain siis juba aru, et täna on see päev). Nägin unes (juba teist korda raseduse ajal), et sünnitasin oma isa kodus, tundsin tuhusid läbi une, aga magasin ikka edasi. Mingi hetk sain aru, et tegemist pole ainult unenäoga ja kui päriselt ärkasin, oli kell natuke 5 läbi. Kuna Sirel sündis 41+4 ja mul oli alles 40+2, siis mul oli isegi raske uskuda, et kas tõesti sünnibki juba! Mõtlesin ise ikka, et vaevalt, et ta enne 41 nädalat tuleb. Samas oli juba paar päeva olnud ka selline sisetunne, et varsti varsti. 

Rohkem ma magama ei jäänud, kuigi proovisin. Korra tukkusin kella 10 paiku kui Norman ja Sirel poes käisid. Enne seda käisime veel kõik koos jalutamas, kohe hommikul võttis Norman mu sünnitusplaani ette: tõi tuppa sireleid, pani difuuseri mu valitud õlidega, muusika (sama delfiinimuusika mis esimese sünnituse ajal), vannituppa küünla, tegi teed… olin kõik oma spetsiifilised soovid kirja pannud, et hea ruum luua. 

Kui kell 11 paiku ämmaemandaga telefoniteel rääkisin ja ta küsis, et kas hakkab tulema, ütlesin, et veel mitte. Tundus, et aega on veel palju. Olemine oli veel liiga mugav. 

Ja siis juba 12:30 helistasin talle, et veed tulid ja ta vist võiks tulla. U 20 minutit hiljem oli ta meil ja see oligi tegelikult täpselt see aeg, mil vajasin, et ta siin oleks. Enne sai veel Sireliga nalja tehtud, muidugi oli tal vaja minuga koos vanni tulla ja et tema minu valju hingamise peale naeris, aitas ka mul läbi naeru tuhudega palju kergemini toime tulla. 

Meie armas ämmaemand Siiri on täielik ingel. Kui palju rahu ja kindlust ta oskab oma kohaloluga luua. Ma väga imetlen ka neid naisi, kes sünnitusega päris omapead hakkama saavad, aga ma loodan, et mina ei pea kunagi ilma Siirita sünnitama. 

Kindlalt oli teine sünnitus kergem, aga ma vist olin kuulnud nii palju lugusid väga kergetest korduvsünnitustest, et nagu ootasin veel kergemat. Et äkki seekord hingan lapse lihtsalt välja endast. Mkm. Kui nimetada karu möirgamist hingamiseks siis jah, aga noh, äkki järgmise siis? 

Seekord olid siiski vaid viimased tund aega üli intensiivsed ja soigusin ikka tuhu hakul kuidas ma rohkem ei jaksa ja tahaks magada, hirmus uni oli peal. 

Kui peale esimest sünnitust mõtlesin vist järgmine päev juba, et tahaks veel sünnitada, siis seekord tundsin küll järgmisel päeval, et appi, ma tahaks veel lapsi, aga ma ei jaksa sünnitada. Vist lihtsalt kuna ma olin nii kohal, siis see raskem pool oli väga väga eredalt meeles. Nüüd, nädala möödudes mõtlen juba, et tahaks veel sünnitada. 

Aga Normani meelest oli väga äge sünnitus ja kui esimene sünnitus oli ka tema jaoks raske, sest see kestis palju kauem ja ta nägi kui raske mul vahepeal oli, siis seekord ütles ta, et läks kergelt. Ja mida rohkem ma detailidele mõtlen, siis tõesti, vägev oli! 

Kui kolm ringi nabanööri oli beebi ümbert ära harutatud (jälle nii suur erinevus, et esimese lapsega oli nabanöör nii lühike, et ta ei ulatunud mulle isegi päris rinnale, seekord aga ulatus talle mitu keerdu ümber teha), tulid mu emme ja Sirel tuppa ja said uut inimest tervitada. Ainult mõned minutid hiljem sündis platsenta, ma ei olnud jõudnud järilt veel voodissegi ronida. Siiril oli kaasas selline sünnitusjäri, mis osutus nii mugavaks, et kui ta üks hetk küsis, et kas tahaksin vanni minna, siis kuidagi ei kutsunudki ära sealt järi pealt ja seal istudes, Norman mind seljatagant toetamas, sai tema ka veelgi rohkem kaasatud olla. 

Meie oma voodi, Sirel ühelpool, Jasmiin teisel pool kaisus, platsenta veel kausiga voodis tema küljes… mina omadega päris läbi, aga õnnelikum kui kunagi varem… 

See sünnitus oli nii omamoodi, nii eriline, mulle vist veel vaikselt jõuavad mingid asjad kohale, et päriselt oligi nii. Päriselt ta tuligi meie juurde ja meil ongi nüüd kaks imelist eluõit kodus. 

Eile olin Jasmiiniga üksi ja hakkasin palvetama oma laste eest. Palusin, et Jumal kaitseks mu lapsukesi ja siis sain hoopis sellise tunde, et palvetada, et Jumal annaks mulle tarkust tema lapsukesi hästi hoida. See andis mulle nii teistmoodi perspektiivi. Et nad pole minu minu minu lapsed, vaid Jumala lapsed, kes on meie hoolde usaldatud. Oh seda õnnistust. Ja vastutust. Aga kuidagi veelgi kasvas armastus ja austus nende vastu sellest mõttest. 

Ja milline Jumala arm, et meil on olnud kaks nii ilusat ja hoitud kodusünnitust. 

Ja paar mõtet peale esimest nädalat lahe lapsega – kui miski täna toimib, siis ma olen rõõmus, et see toimib täna, ilma ootusteta, et sama asi homme ka toimiks. Kahe lapsega on paindlikkus ja kohanemine raskemad, aga ka olulisemad kui ühega. 

Nii me siin päev korraga kulgeme ja elu ilu imetleme. 

Ma olen depressiooni kogenud elus kaks korda. Esimene kord 10 aastat, teine kord 4 kuud. Esimesest korrast kirjutasin osaliselt isegi oma magistri lõputöö, teisest kirjutasin vahel notes’idesse. 

Tagasi mõeldes on see üks paks udu, millest ei taha isegi mõelda. Aga ma jagan, sest selle sees olles on ikkagi kõige hullem jääda üksi ja vaikselt oma tundeid alla suruda. Ja palju olulisem sellest, et olen kaks korda depressiooni kogenud, on see, et olen kaks korda depressioonist ka vabaks saanud. Tänaseks on aasta möödas sellest, kui ma teist korda terveks sain. Nüüd lõpuks julgen jagada ka. 

30.12.24

17 nädalat 🤰

Kirjutamisega on selline väike trikikas, et ma kirjutan ju üksi. Nagu iseendale. Ja ma ei taju seda, et mingi hetk võib-olla on kirjutatul ka lugeja. Sellepärast võib kirjutades juhtuda, et olen liiga aus ja jagan rohkem kui võiks. Aga ma ei oska kirjutamata ka olla. Et mu kirjaoskus ei kaoks (tajun kui kergesti see võib praeguses ajas juhtuda), kirjutan ikka regulaarselt ka pastakaga päevikusse, seal siis tean tõesti, et kirjutatul pole lugejat. Noh, peale minu enda, kes mõne aja pärast võib see kõige suurem kriitik olla muidugi. 

Aga praegu mõnulen pärast pikka ja väsitavat päeva soojas vannis. Ja tahan kirjutada rasedusest. (Midaa, ta käib rasedana vannis vä? Kas see on lubatud?). Jep, endalegi meeldib vahel märgata enda juures neid asju, milles ma ei ole äärmuslik. Neid asju on muidugi suht vähe. Hahaa. 

Aga ma olen viimastel kuudel väga palju võrrelnud erinevaid rasedusi ja tahan väikse vahepeatusena mõned mõtted kirja panna. 

On ju teada, et nii nagu sünnitust ja üldse lapsevanemaks olemise kogemust ja noh, üldse elu, kogeb iga inimene omamoodi, omal moel, nii ka rasedust. On sarnaseid jooni, aga viimastel kuudel olen eriti tugevalt saanud mõistmist, et kui üks inimene võib oma mitut rasedust totaalselt erinevalt kogeda, siis mis veel iga naise individuaalsest kogemusest rääkida! 

Ma olen üldiselt väga emotsionaalne inimene, kogen kõiki erinevaid tundeid pigem äärmuslikult, aga kui ma esimest last jäin ootama, siis midagi sellist polnud ma varem kogenud – tasakaal, harmoonia, rahu, rõõm. Ma olin stabiilsem ja rohkem rahus kui kunagi varem oma elus. Lihtsalt tundsingi, et kõik on täpselt nii nagu olema peab ja ma olen kõige õigemas kohas üldse. See polnud mingi kunstlikult tekitatud tunne, vaid see lihtsalt tuli päevapealt mu sisse. Veel enne seda kui olin positiivse testi teinud. Mäletan üht päeva kui käisin õhtusel jalutuskäigul ja tundsin meeletut sisemist rahu ja rõõmu, sellist täiesti üleloomulikku. Hiljem alles taipasin, et see oli päev pärast ovulatsiooni kui esimest korda rasedaks jäin. 

Vaatamata sellele, et paar päeva pärast positiivset rasedustesti sain ka oma esimese positiivse koroonatesti, mida põdesin ikka päris raskelt. Ma polnud mitu aastat haige olnud ja mulle tuli ootamatult, et raseduse algus tõi kaasa ka nõrgenenud immuunsüsteemi. 

Vaatamata sellele, et üle nädala haigena voodist välja ei saanud, ei tekkinud mul kordagi ühtegi muremõtet. Mõtlesin veel, et kuigi me ei plaaninud ultrahelisid teha, et kui peaksin ikka muretsema hakkama või tahtma kinnitust, et kõik on hästi, siis olen avatud plaanide muutustele ja lähen. Aga seda tunnet ei tulnud. Ma olin nii suures rahus ja teadsin, et oleme hoitud. 

Ma ei räägi siin kergest rasedusest. Mul iiveldas 24/7, söögiisu ei olnud kuni raseduse lõpuni, esimese trimestri meeletu nõrkus ja hingamisraskused (mida pidasin koroona tüsistuseks ja alles teise rasedusega sain aru, et kõigeks selleks piisab rasedusest, koroonat pole kõrvale vaja), alates teisest trimestrist igapäevane sapivalu ja ühtteist muudki. Aga need kõik raskused olid täielikult selle rahu ja rõõmu varjus, mida ma kogu aeg kogesin. 

Ka meie teine rasedus oli täpselt sama oodatud kui esimene (ehk siis väga väga väga oodatud). Juba üle aasta olin iga kuu mõelnud, et kas nüüd, kas nüüd, kas äkki see kuu? Ja siis üks päev mul ei olnud söögiisu. Lihtsalt avastasin üks hetk, et ma pole midagi söönud ja ei taha ka. Ma olen väga hea isuga inimene ja seda, et mul söögiisu ei ole, oli varem juhtunud täpselt ühe korra (9 kuud järjest) – raseduse ajal. Järgmine hommik saimegi oma kahetriibulise testi. 

See väsimus ja iiveldus (seekord tõesti ka oksendasin igapäevaselt) olid esimesest päevast peale nii hullud, et ma üldse ei toiminud enam. Peavalud, mida ma varem elus pole kogenud ja sellised hood, et lähen näost täiesti valgeks, pea käib ringi ja jalad enam ei kanna. 

Aga kõik see oli justkui tühiasi selle kõrval, et ma hakkasin kogema sarnaseid tundeid nagu aastaid tagasi depressiooni ajal. Tunded, mida olin lootnud, et ei pea enam kunagi kogema. 

Ärevus- ja paanikahood, nutuhood ja rõõmu ja rahu täielik kadumine. Alguses lisandus sinna ka süütunne, et ma peaksin ju rõõmus olema, aga üsna varsti kadus ka see. Kõik kadus. Igasugune jaks elada kadus. Ütlesin härrale, et ma ei tea kust need järgmised lapsed tulevad kellest me unistanud oleme. Sest mina pole valmis seda rohkem kogema.

No mis see 3 kuud siis ära ei ole (lootuses, et teisel trimestril läheb olemine paremaks). Aga ma ei usu siiani, et see esimene trimester 3 kuud kestis. See oli vähemalt aasta. Kui mitte kaks. 

Mu väike vapper tütreke oli mulle päevad läbi nii suureks rõõmuks, aga ma ei tundnud enam seda rõõmu. Mõistus sai aru, et elu on imeline, aga keha ei tundnud midagi head. 

Vahel keha peab meeles – olen kogenud korduvalt kuidas keha mäletab midagi ja reageerib vastavalt sarnase olukorraga taas kokku puutudes. Aga keha unustab ka. Võta siis näpust, et mille järgi ta need valikud teeb. Lähtudes ellujäämisest? 

Igatahes, teen siin veel korraks põike väga valusasse teemasse – abi otsides ei pruugi seda saada. Kui tuhandeid rahasid endal taskus pole, et psühholoogide-terapeutide poole pöörduda, ei piisa ei perearsti saatekirjast psühholoogi juurde ega psühhiaatriahaigla erakorralisse vastuvõttu pöördumisest. Kui sel hetkel läks kõik hullemaks, otsid abi, aga seda ei saa. Siis järgmine samm oli leppida – ma olengi omapäi. Loomulikult vajab iga vaimse tervise probleem omapoolset tööd, aga vahel ei ole seda eluenergiat enam nii palju jäänud, et seda ilma professionaalse abita teha. 

Oli protsess leppida, et päriselt ei saagi kuskilt abi, aga sellega rahu tehes hakkas ikkagi paremaks minema. Sain aru, et kõige hullem ongi siis, kui hüüad appi ja keegi ei vasta. Lõpuks lõpetad hüüdmise ja kuigi üksi on raskem, siis vähemalt ei kuluta enam abiotsimisele energiat ja suunadki kõik sinna, et tuleb ise tegeleda. (Hehe vabandust, ma jälle tajun siin seda unekooli seost. Inimene on inimene, on ta 1 või 31). 

17.rasedusnädal ja ma tunnen aegajal sellist kerget tunnet. Vahel see kestab mõned sekundid, aga vahel lausa minutid. Et nagu korraks võetakse mingi koorem õlgadelt ära, saan hingata, näen värve… rõõmupisar tahab neil hetkedel silma tulla. 

Ja siis ma tähistangi. Neid pisikesi võiduhetki. Kallistan oma armsaid nii, et olen päriselt kohal. 

Ja saate aru, nende minutite sisse mahub ka neid mõtteid, et aga küll ma saaks selle rasedusega edaspidigi hakkama. Kehamälu, auuu?? Aga see on vägev. Nii ju peakski. 

Tegelikult analüüsides hakkas mul depressioon juba enne rasedust, mitmed suured elukorralduslikud muutused. Ja halb kohaneja nagu ma olen, ei jõudnud nendega veel harjuda kui tuli rasedus oma kümne sõbraga. 

Ootad ja ootad seda ja siis tuleb sellise ajastusega, et tahaks küsimusi esitada aga siis tuleb meelde, et mina ei otsustagi neid asju. Mina ei anna ega ei võta elu. Minu roll on usaldada. 

Et ehk hakkab mu keha mõistma ka seda, et rasedus ei toonud ärevust, ärevus oli ja rasedusega lihtsalt muutusin veel tundlikumaks kõigele ebaselgele ja ebakindlale. Aga järgmine kord võib olla jälle täiesti erinev kogemus. Ja kuigi sel hetkel tundus see 3 kuud nagu mitu aastat, siis tagant järele on ikkagi seda ilusat ja head aega nii palju rohkem.  

Ma ju tean ka kristlasena, et Jeesus on mu koormad juba enda peale võtnud, aga miskipärast tunnen üle aastate nagu oleks kogu mu elu koormad jälle minu õlul. Novembri lõpus peale üht suurüritust langesin nii suurde auku, et ei suutnud enam midagi teha. Jõuludel ei tahtnud isegi perega kohtuda, sõpradest ja kogudusest rääkimata. Sest igasugune sotsiaalsus tekitas nii meeletut ärevust. 

Üks hinnalisemaid asju, mida rasketest aegadest kõige suurema tänuga kaasa võtan, on empaatiavõime suurenemine. 

Ma ei saaks otseselt öelda, et “see on seda väärt”, sest ausalt, depressiooni ja ärevuse kogemine on kõike muud kui ilus ja ma ei sooviks, et keegi neid tundma peaks. Aga ma ei saa seda hetkel muuta. Need asjad on kogetud ja siis parem võtan midagigi siit endaga head kaasa. 

Ma loodan, et mul püsib meeles mitte teistelt küsida, et miks neil rohkem lapsi pole? Kas te ei taha rohkem lapsi? Kas tõesti nii raske, no äkki ikka saad hakkama? (Tõenäoliselt saakski, aga ma pole ütleja siinkohal)

“Oi kui kahju, et Sul raske on, aga vähemalt see on hea eesmärgi nimel.”Mhmh, saan aru, et eesmärk on hea, aga depressiooni puhul pole kehal väga vahet, et mis siis täpsemalt seda depressiooni põhjustab. Kui on ärevus, siis väga ei toimi see kui öelda, et “tegelt Sul ju kõik hästi” või “kellelgi teisel on veel hullem, vähemalt Sul pole nii hull”. 

13.01.25

19+1 nädalat 🤰

Ma natuke pelgan kirjutada kui end veidi paremini tunnen. Et äkki see ei kesta. Aga ärgu kestku pealegi. Isegi kui homme jälle augus olen, siis arvan, et on oluline ikkagi need kasvõi pisikesed hetked jäädvustada kui enesetunne parem on. 

Niisiis, eile oli pühapäev. Mu kardetuim päev. Eriti kuna reede ja laupäeva õhtutel oli kokku 6 kontserti. 

Olin valmis pühapäevahommikuseks kukkumiseks, leppisime juba kokku härraga, et saan pühapäeva hommikul üksi koju jääda, et veidi taastuda. 

Hommik algas mõnusalt. Eelmise kahe päevaga sadas nii palju lund, et pühapäeval sai vaevu ukse lahti teha. 

Aga päike oli väljas. 

Üsna pea peale teiste lahkumist jäin 1,5 tunniks magama. Peale seda olin ilusast ilmast nii elevil, et läksin vabatahtlikult üksi jalutama. Suur jalutamise fänn, pole mul selleks väga pikalt tuju/jaksu olnud. Ikka sunnin end, eriti koos lapsega, et ikka iga päev õue saaks, aga sellistel “vabadel hetkedel” eelistan hetkel pigem pikutada. 

Jalutasin meie tagatänavalt metsavahele, kuulasin muusikat ja väike nutt tuli peale. Aga hoopis teistsugune nutt kui viimastel kuudel muidu kogenud olen. 

Eks igasugune nutt on mingil määral puhastav, aga viimased kuud olen ikkagi kogenud sellist nuttu, millejärgselt olen kurnatud, kogen ärevust ja negatiivseid mõtteid. 

Eile aga tulid vaid paar pisarat koos väikse naeratusega. Mingi puhastav tänunutt või midagi säärast. Kodus tundsin jaksu veidi harjutada, õhtuks pitsat teha ja lihtsalt olla. 

Tundsin üle hulga aja, et ma ei karda oma mõtteid. Et ma ei pea neid kogu aeg ekraaniga vaigistama. Sama kogesin täna kui Hernekest päevaunne panin. Pikutasin lihtsalt temaga ja vajusin isegi unne, mida ilma serjaali vaatamata naljalt ei juhtu. 

Sõidan praegu linna proovi tegema ja kui tavaliselt on esmaspäevadel stressi, isegi kui kõik läheb ladusalt, siis olen teist päeva juba suutnud kõige juures rahulikuks jääda. 

Hommikul käisime sõpradega kelgutamas ja see mõjus hästi nii mulle kui Hernele. 

Kuigi selliseid lootustandvaid päevi on varem ka olnud, eks see teekond ongi ju käänuline, siis oli üleeile õhtul siiski üks hetk, mis, mulle tundub, et muutis midagi väga suurt… 

Vahetult enne kolmandat kontserti käisin vetsus ja märkasin väikest veritsust. See oli tõesti 2-3 minutit enne lavale minekut ja muidugi ma ei suutnud laval eriti keskenduda. Aga mingi naljakas inimlooma instinkt lõi sisse ja pani mind Jumalaga kauplema. Ma ei mõelnud üldse midagi veel, aga ütlesin esimeste emotsioonide ajendil Jumalale, et kui ta hoiab beebit ja kõik on hästi, siis ma “vastutasuks” pole enam depressioonis. Nagu saaksin selle üle ise nipsust otsustada. Ise kuulsin end kõrvalt ja sain aru kui jabur oli sellist vahetuskaupa Jumalale pakkuda.  Aga see mu seest tuli. 

Siis mõtlesin, et vaevalt öösel magada saan, aga isegi see õnnestus. Ja siis tuli see pühapäev. Kui mul polnudki paanikahoogu nagu tavaliselt pühapäeviti. Ja ma isegi ei tahtnud surra… 

18.01 

19+6 nädalat 🤰

Terve see nädal on olnud uskumatu. Ma olen muidugi lõputult tänulik, aga samal ajal tundub täiesti ebareaalne, et kuidas saab olla ühel päeval sügavas augus ja järgmisel sealt väljas. 

Muidugi olen proovinud omalt poolt palju teha ja oma vaimse tervise eest igakülgselt hoolitseda, aga miski pole muutust toonud. Loogiliselt ja mõistusega võttes ma elasingi/elangi oma unistuste elu ja kogu see depressioon tundus täiesti ebaloogiline. Võrreldes eelmise korraga, kui sain aru, et see oli tingitud mu elustiilist ning hakkaski paremaks minema siis kui oma elus korrektuurid tegin. 

Seekord aga ei suutnud ma midagi välja mõelda, mis aidata võiks. Peale selle, et olgu, veidi rohkem puhata. Aga raskemad ajad ja rohkem väsimust on vahel loomulik elu osa ja üldiselt pole see minus tekitanud selliseid tundeid nagu viimastel kuudel kogenud olen. Ma olin kogenud kaks aastat emadust õnnelikuna. Ja see ei tähendanud et alati oli kerge. Aga ma lihtsalt läksin kõigest suhteliselt kergusega läbi. Ja järsku olin üleöö kohas kus iga kõige pisemgi asi tekitas ärevuse ja tunde, et kogu maailma raskus on minu õlul. 

Ja siis järsku enam ei olnud. Pühapäeval enam ei olnud ja pole olnud terve nädal. 

16.08.25

2 kuud ja veidi peale pärast sünnitust. 

Loen siin neid rasedusaegseid mõtisklusi ja see tundub nagu mingi teine maailm, teine elu. Ma loen seda ja justkui tunnen kaasa sellele naisele kes nii tundis, samas ei jõua see mulle piisavalt kohale, et näiteks mõelda, et äkki ma ei jaksa rohkem rase olla. Sirel ütles juba päev pärast Jasmiini sündi, et ta tahaks nüüd venda ka endale. Ja iga päev räägib. Ja ma ütlen ikka, et kui antakse, siis oleme tänulikud. Ükskõik kes ja millal siis. 

Aga kuigi pärast seda Mustpeade maja keldri vetsus tehtud “diili” Jumalaga, olingi vaba nendest kohutavatest tunnetest, mis minus võimust olid võtnud, siis mingi kerge raskustunne saatis mind siiski edasi. Polnud võrreldavgi varasemaga, aga umbes nii, et kui esimesel trimestril (ja natuke peale), ei suutnud üldse midagi süüa, siis ülejäänud rasedus läks küll toit normaalselt alla, aga liiga hästi ei maitsenud. 

Ja siis see beebike sündis. Ja ma olin päevapealt jälle… mina. See kõlab ikka imelikult ja mul on nagu ka kuidagi häbi seda tunnistada, et miks ma ikkagi nii tundsin kui mu nii armastatud beebike mul veel kõhus oli. Igatahes tuli ta välja ja hetkega tundsin jälle kergust ja rahu ja rõõmu ja mis peamine (noh, tegelt muidugi mitte peamine) – toit maitses jälle võrratult. Need esimesed nädalad pärast sünnitust on mõlemal korral olnud sellised, et muud ei teekski kui sööks. Esimene nädal võtsin ööseks ka endale snäkid voodisse, sest muidu tekkis imetades täiesti väljakannatamatu nälg. Medjool datlid (ma olen datlite osas üli valiv ja enamusi pigem ei soovi süüa) kuivatatud mango ja inkamarjad on olnud mu lemmikud sünnitusjärgsed snäkid. 

Igatahes, olen ma terve ja rõõmus ja tänulik. Ja mul on olnud kaks nii erinevat depressioonist vabaks saamise kogemust, et see jällegi näitab, et mis toimib ühele, et pruugi toimida teisele, sest isegi see, mis on endal toiminud, ei pruugi järgmine kord enam toimida. 

Aga ma olen kokkuvõttes ka tänulik selle kogemuse eest ja tunnen, et kuigi esimese korra kohta mõtlen ju ka, et Jumal oli see, kes mind tervendas, siis esimene kord tegi ta seda mind juhtides erinevate arusaamadeni, näidates, mida pean muutma jne. Seekord aga, et poleks küsimustki või et ma ei saaks hetkekski “au” endale võtta, öeldes nt et tegin endaga tööd ja nägin vaeva, et terveks saada, saingi kogemuse, kus nägin vaeva, ilma et midagi muutuks. Ja siis tervendas Jumal mind nipsust, jätmata aruteluruumi, et kas see ikka oli tema. Oli! 

Kinnitan, et järgmised postitused tulevad juba palju helgemad siit beebimullist. Sünnituslugu juba ootab.

Kirjutamisesse on väike paus tulnud. 

Olen algusest peale väga teadlik olnud sellest, et kirjutan habrastel ja palju erimeelsusi tekitavatel teemadel. Ehk siis ikka sellest, mis endale väga korda läheb. Millest ei suuda kirjutamata jätta. Olin esimesest postitusest peale valmis lugema eriarvamusi ja kriitikat. 

Vaid viimane postitus polnud arvamuslugu (eks need teisedki pigem ikka väga isiklikust vaatevinklist) vaid hoopis väga isikliku kogemuse jagamine. Ja ootamatult osutus see esimeseks postituseks, millele tuli negatiivset vastukaja. Täiendasin nüüd ka toda postitust veidi, et teemat, mis võis saada valestimõistmist, veelgi rohkem lahti kirjutada. 

Aga see selleks. Elu on olnud ilus nagu ikka. 

Täna (loe: paar kuud tagasi, ehk tegelt täna kirjutasin ammu alustatud postituse lõpuni) hakkasid laused end peas ritta seadma ja sain aru, et pean need kirja panema. 

Olen siin-seal seda unekooli teemat veidi paotanud ka, mingitel hetkedel sellele rohkem mõelnud, aga täna paari teise emaga arutades tulid jälle kogunenud mõtted esile. 

Ilma hinnanguid andmata, lihtsalt sellelt baasilt, mis mu enda tunne ja kogemus on…

Öeldakse, et lapse ja vanema (turvaisiku) sideme loomine edasiseks eluks toimub esimese kolme eluaasta jooksul. Olen nii palju kuulnud vanemaid ütlemas, et ah nii või teisiti on okei, sest laps ju pärast ei mäleta. Justkui eesmärk oleks “last elus hoida”. On selline ütlus. Ma leian, et eesmärk võiks ikka märksa kõrgem olla. 

Ta ei mäleta sündmusi, kuid see on aeg, mil temas arenevad turvatunne, kiindumussuhted vanematega ja palju muud olulist. 

Väike beebi, kellel pole veel kogemust, et kuidas elu käib (peale selle, et ta oli ema soojas kõhus, alati hoitud, kuulis alati ema südamelööke ja ei pidanud iial nälga tundma) pannakse nüüd oma voodisse või lausa oma tuppa üksinda, kus temalt oodatakse iseseisvalt magama jäämist ja ööläbi magamist. 

“Esimesed päevad nuttis, aga siis õppis ilusti iseseisvalt magama”. 

Mida ta siis õigupoolest õppis? Kas magamist on võimalik õppida? Või õppis ühe esimese asjana siin elus, et ta võib nutta ja hüüda, aga keegi teda ei kuule ega tema jaoks olemas ei ole. Kaua Sa ikka hüüad kui keegi ei vasta? Kui ma näiteks ütlen õhtul oma abikaasale, et ta mind kaissu võtaks ja ta ignoreeriks seda või ütleks ei, siis ma arvan, et ma ei jääks iga õhtu temalt seda paluma, kui olen saanud kogemuse, et ta seda niikuinii ei tee. Mis ma siis ikka nutmise peale energiat raiskan, tuleb ise uinumisega hakkama saada. Aga see ei tähenda, et ma seda lähedust ei vajaks või ei igatseks. Isegi kui ta jätkab päeval minu jaoks olemas olemist, jätaks see pikas perspektiivis suhtesse ilmselt jälje kui ta mingil hetkel kui ma teda vajan, mind ignoreerib. Lumememm seisab, lapsed naeravad ja lõbu on lõputu. 

(See on lihtsalt näide, kõigile täiskasvanutele kindlasti ei meeldi kaisus magama jääda), aga väike beebi kes ongi siin ilmas siiani ainult oma ema südame all olnud, enamasti ikka tahaks seda lähedust. Kaisutekid, valgemüra masinad, vankrikiigutajad, lutid jnejne võivad oma rolli mõnel hetkel toredasti täita, aga ema lähedust ja ema piima need üldiselt üle ei trumpa. 

See järgnev siin on minu teooria ja täiesti võimalik, et ei pea paika, sest vanema ja lapse lähedust mõjutavaid faktoreid on väga palju. Aga mõned sellised juhtumid olen näinud ja hakkasin siis mõtlema, et kui ema on oma väikelapse pannud üksi magama tema nuttu ignoreerides, siis 40-60 aastat hiljem kui see sama ema vajab hoolt ja abi igapäeva toimingutega (nagu väike beebi) ta ehk eeldab, et tema hüüdmist kuuldakse, tema soovidele vastatakse ja teda ei jäeta üksi. Nii nagu öeldakse, et kui me tahame, et meie teismelised lapsed meiega oma elu jagaksid, peame neid pisikesest peale kuulama, neile näitama, et kõik mis nad räägivad on oluline. Isegi kui see on 250 korda päevas “emme vaata” või küsimustele “mis see on” või “miks” vastamine. 

Oma inimeste lähiringi jälgides on selge seos vanema ja lapse läheduse vahel täiskasvanu eas sellega, milline oli nende lähedus lapse esimesel kolmel eluaastal.

Ja on ju inimesi, kes ei jõua oma lapse iseseisvumist ära oodata ja ei panustagi mingile suurele lähedusele hilisemas elus. 

Mina lihtsalt olen kogenud kui suur rikkus on elus see, et mul on oma emaga lähedane suhe ja ma tean, et tema panustas sellesse minu elu algusest peale. Et just esimesed aastad määrasid selle, mil määral ma teda täna usaldada saan. Ja tean ka, et kui tema kunagi peaks mind vajama, siis pole see mulle koorem ega kohustus, sest ma armastan oma emaga aega veeta, ükskõik mil moel. Täpselt nagu tema armastas minuga aega veeta. Isegi kui oli raske. 

Ja see eeskuju saadab mind iga päev oma lapsega koos olles. 

Juba aastaid enne seda kui meie esimene beebi meie poole päriselt teel oli, olime härraga rääkinud, et tahaksime kodus sünnitada. Kodu on ju see kõige lemmikum ja turvalisem paik ja sünnitus on üheaegselt nii intiimne kui ka väga võimas sündmus ja ma lihtsalt ei kujutanud ette, et see võiks leida aset kusagil mujal kui oma tuttavate ja turvaliste koduseinte vahel, ümber inimesed, keda tunnen ja usaldan. Eestis ei ole kodusünnitusluba alati lihtne saada, lisaks on näiteks Tallinnas ainult 2 ämmaemandat, kes võivad kodusünnitust vastu võtta. Isegi kui kodusünnitusluba on käes, ei ole Eestis lubatud kodus sünnitada kui sünnitegevus pole alanud 41+6 rasedusnädalal. See oli vist mu ainus hirm, kuna tundsin algusest peale, et beebi tuleb pigem tähtajast hiljem. Õnneks see hirm lahtus raseduse lõpupoole ja tegin rahu ka selle mõttega, et kui beebi ei taha kodus tulla, siis on selleks ka mingi põhjus. Rasedus kulges hästi, sain kodusünnitusloa ning ka ühe parima ämmaemanda Siiri Ennika meie sünnitustiimi. Otsustasime, et kutsume sünnitusele ka doula. Nende osas oli valik laiem ja otsust palju keerulisem teha. Tegemist on nii olulise inimesega, kellega võiks olla hea klapp ja sarnased vaated nii sünnitusele kui elule. Vaatasin erinevate doulade Instagrame, kodulehti ja puhtalt tunnetuse pealt otsustasin kirjutada Gertrud Treumundile. Ütlen kohe ära, et paremat valikut ei oleks saanud teha. Enne sünnitust oli meil temaga 7 kahetunnist kohtumist kus härraga koos käisime. Seal saime rääkida kõigest, alates lapsepõlvetraumadest, hirmudest, ootustest kuni sünnituse detailideni välja.

Tundsin juba ette, aga eriti tagant järele, et selleks, et laps saaks ilma meditsiinilise sekkumiseta pehmelt siia ilma tulla, on minu jaoks väga oluline, et kõik oleks lõpuni lahti räägitud, et ma julgeks nende inimeste ees alasti hingega olla. Ja seda ma sain. Kui sünnituse juures on nii palju asju, mida ei saa planeerida või ette näha, siis on ka väga palju nii emotsionaalseid kui füüsilisi asju, milleks saab valmistuda, et sünnitus oleks loomulik ja ilus! Kodusünnituse ümber liigub ka üksjagu hirmujutte, aga tegelikult on sünnitus olnud aastatuhandeid väga loomulik tegevus ja alles hiljuti on sellest saanud justkui meditsiiniline protseduur ja rasedusest “haigus”. Loodan, et rohkemad naised leiavad endas taas selle ürgnaise, kes ei taha vastutust haiglapersonalile anda, vaid ise see võtta. Ämmaemandad, doulad ja arstid saavad olla suurepärasteks, vahel ka elupäästvateks abilisteks, aga vastutus on sünnitajana minul. Meile öeldi korduvalt “julge” kui kuuldi, et kodus sünnitame. Minu jaoks aga oli see nö turvaline valik, sest hoopis haiglasse minek tundus mulle see hirmsam variant. Kindlasti ei ole kodusünnitus kõigi naiste jaoks, aga arvan, et on oluline, et naine saaks sünnitada seal ja nende inimestega, kus ja kellega end kõige turvalisemalt tunneb.

[täiendatud: kuna siin tekkis mitmetimõistmist, siis pean nii oluliseks veelgi täpsustada, et mis ma selle vastutuse võtmise all mõtlesin. Kindlasti kindlasti ei arva ma, et iga naine peaks kodus sünnitama. Pigem ikka seda, et naine saaks valida kus ja kellega ja kuidas. Ja et isegi kui asjad ei lähe plaanipäraselt (mis tihtipeale juhtub), võiks olla ümber sellised inimesed keda usaldad ja peamine – et pärast oleks rahu. Eelkõige mõtlesin seda – et ei oleks kahetsust või “oleks pidanud” või “oleks võinud rohkem teada või enda eest seista”.  Et ei oleks ebavajalikke ja soovimatuid sekkumisi või kellegi teise tehtud otsuseid, sest ise polnud ettevalmistusi teinud. Ja samas ka alandlikkust, et ma näiteks ei hoidnud kordagi kümne küünega oma kodusünnituse plaanist kinni. Kui mu ämmaemand keda usaldasin, oleks öelnud, et nüüd on vaja haiglasse minna, siis oleks läinud. Lihtsalt hirmud tulevad tihti teadmatusest ja sellepärast on tore, et meil on tegelikult palju võimalusi, allikaid, raamatuid, kursusi, et end sünnituse alal harida ja seda peaks kindlasti tegema ka mees, et kui naine ongi raskes seisus, siis omavahel on enne kõik läbi räägitud ja vajadusel saab mees oma naise ja lapse eest seista.]

Kuigi ma lootsin, et haiglasse minekuks põhjust ei tule, siis tahtsin oma südamerahustuseks ikkagi selleks ka valmis olla. Niisiis, kui tuhud olid juba peal, helistasin ITKsse ja pidasin sealse peaämmaemandaga veidi verbaalset kaklust, et miks ülejäänud maailmas on koroonajärgselt haiglad juba taastunud, st sünnitusele võib tulla kogu tiimiga, Eestis aga tohib ainult üks inimene kaasas olla. Ehk et kui oleks haiglasse minek, peaksin valima, kas võtan doula või mehe kaasa. Absurd, aga sellel rohkem ei peatu.

Tegelikult algasid esimesed märgid sünnituse lähenemisest esmaspäeva õhtul. Esmaspäeval sai mul 41 nädalat täis, käisime ämmaemanda juures, pärast seda seiklesime randa ja siis käisime Lendavas taldrikus söömas. Pikk päev linnas ja mul oli terve päev selline hästi eriline ja hoitud tunne, nautisin iga hetke Normaniga ja tundus, et see võib-olla mõneks ajaks meie viimane pikk päev kahekesi seigeldes. Ka teisipäevaks olid mul mõned tegemised linnas, aga esmaspäeva õhtul tundsin järsku väga tugevalt, et enam ma kodust ära minna ei taha ning igasugune sotsiaalne olemine muutus vastumeelseks, seega ütlesin need ära. Nii räägitakse, et enne sünnitust naine tahab omaette hoida. Siis veetsimegi kaks mõnusat päeva kodus. Rohides, toimetades, puhates, süües, tantsides, nautides… kolmapäeval tuli lõpuks väga kauaoodatud vihm ja aiapidajana ma rõõmustasin selle üle nii väga, et jooksin paljalt õue paduka kätte tantsima ja hüppama nagu viimati ilmselt 20 aastat tagasi sai tehtud.

Samal õhtul muutus beebike väga aktiivseks. Tal alati õhtune aeg aktiivsem ja viimastel nädalatel hakkas end õhtuti “sättima”, sel õhtul aga eriti jõuliselt, nii, et ma püsti ei saanud väga ollagi, sest surve vaagnale oli nii tugev. Aga hommikuks oli alati see surve tunne läinud. Nii ka tol neljapäeva hommikul. Ärkasin nagu teistelgi hommikutel ja läksin päevale vastu. Aga kella 11 paiku hakkasid siiski tuhud, umbes 7 minutiliste vahedega. Olin neid juba oodanud ja sel hetkel tundus see kõige loomulikum asi, kuigi ma ju polnud seda varem kogenud. Need oli sellised mõnusad tuhud, et tegin vahele pannkooke, nautisime neid terrassil ja siis jalutasime pakiautomaati pakki võtma. Kõige juures oli lihtsalt hingamispause vaja teha. Rõõmustasin iga tuhu üle, sest see ju tõi beebit meile lähemale. Plus sain rakendada kõiki mõnusaid hingamisharjutusi, mida õppinud olin.

Igatahes nautisime päeva väga. Nii suur elevus oli. Aga meie doula Gertrud oli korduvalt rõhutanud kui oluline on sünnituse algfaasis puhkamine. Ma olen väga kehv magama jääja ja kui ta ütles, et tuhude vahel oleks hea magada, siis mõtlesin, et mul võtab magamajäämine ju kõige vähem pool tundi aega, mis 5-minuti unedest me räägime. Aga need hormoonid ja kõik imeline, mis kehas sellel ajal toimub, lasid mul tuhude vahel just neid 5-minutilisi unesid teha.
Ma olin just 15 kg mahemaasikaid tellinud, millele pidin Laagrisse järgi minema, kirjutasin siis oma maasikamehele, et ah ma ei saa tulla, sünnitan, mees tuleb. Norman käiski pool tundi ära ja kui ta veidi peale kella 17 tagasi jõudis, läkski mul olemine vaikselt intensiivsemaks. Edasi mul enam ajataju ei olnud ja kellaaegadest sain hiljem teada. Nüüd vajasin tuhudest läbi hingamisel ka Normani abi, sest valus surve alaseljale oli nii tugev. Kõige paremini toimis see, kui toetasin käte ja peaga laua peale ja Norman mu seljale samal ajal vajutas/mudis. Rääkisin telefoniteel nii Gertrudi kui ämmaemand Siiriga, mõlema kõne ajal tuli tuhu ka ja sain mõlemalt kiita, et hingan hästi. Intensiivsus kasvas ja valgust ma enam ei tahtnud, kõik kardinad tuli ette panna.

Kell 21 jõudsid Gertrud ja Siiri meie juurde, selleks ajaks olin ma juba üsna teises dimensioonis. See on üks väga huvitav koht kus olla. Ühest küljest on pea väga selge, aga samas oled ka nagu maailmast väljas. Mul oli tehtud kaks pleilisti sünnituse jaoks, mis mõlemad osutusid väga mõnusaks kuulamiseks raseduse ajal ja hiljem beebiga, aga sünnitusel mängis mul hoopis delfiinimuusika, sest midagi meloodia, harmoonia ja rütmiga oleks olnud liiga kammitsev. Intensiivsus kasvas väga kiiresti ning minu häälte ja kirjeldatud pressitunnete põhjal arvasime, et varsti lähebki asjaks. Siis vaatas Siiri mul esimest korda avatust, seda oli vaid 5-6 cm ja beebi polnud kõige paremas asendis, et allapoole tulla. Kell oli 22:30. See hetk oli minu jaoks kõige raskem, sest tugev pressitunne, mis pea iga tuhu lõpus tekkis, oli nii tugev. Kuni selle tundeni tulin hingamisega hästi toime, aga pressi tunne, teades, et mul midagi veel pressida pole, oli liiga intensiivne.
Mingi hetk (fotolt näen, et see oli 23:30) käisime ka korra õues värsket õhtu hingamas. (palava ilma tõttu oli terrassi uks tegelikult kogu aeg lahti).

Gertrud soovitas siis üht spinningu harjutust, mis väga hästi beebit asendi leidmisel aitama pidi. Tema seisis minu taga, ma toetasin end temale ja siis tuhu alguses tõstis ta mu kõhu üles, ja siis sisse. Justkui tõstaks beebit vaagnasse. Seda pidi tegema 10 tuhu järjest, aga esimesel korral rebisin end tema käest lahti ja lihtsalt karjusin. See oli kõige ebamugavam tunne, mida kogenud olin. Ütlesin, et nagu õudusunenägu. Aga tahtsin ikka beebit aidata, seega proovisime nii, et teen seda ise, tõstan oma kõhtu ise, seina vastas seistes. Füüsiliselt oli see muidugi endiselt ebameeldiv, aga iseendale tehes on siiski mingi kontroll ja imekombel sain need 10 tuhu tehtud. Tagant järele on mul nii hea meel, et seda tegin, sest ilma selleta oleks kindlasti väga palju kauem aega läinud.
Seejärel muutus kõik intensiivsemaks ja Norman ütleb, et tema jaoks oli see periood kõige raskem. Minu jaoks ka. Olime voodis, mina külili ja püüdsin nii väga end lõdvestada. Norman hoidis mind ja tuletas kogu aeg meelde, kust end vabaks lasta. See oli meeletult suureks abiks ja huvitav oli see, et kuigi intensiivsus ei kadunud ka tuhude vahepeal ära, suutsin ma jälle tuhude vahel magada. Mulle endale tundus, et tuhud olid iga minuti tagant, aga alles pärast Gertrudiga rääkides sain teada, et peale selle harjutuse tegemist muutusid vahed pikemaks, isegi 6 minutit. Seega ma tõesti magasin vist.
Võib-olla on sellel olekul mingi muu nimetus kui magamine, aga selline teises maailmas olek, et isegi kui ma midagi oleksin tahtnud öelda või teha, siis suud lahti teha või end liigutada ei saanud. Nagu halvatud tunne või unenägu kus tahad liigutada aga ei saa.
Mingi hetk leidsin tuhu ajal suuga oma käsivarre ja puristasin välja hingates vastu seda. Koos purinaga plahvatas lootevesi. See tõesti tundus nagu üks soe veepomm oleks minust välja lennanud. See hetk hüüdsin rõõmu ja kergendusega, et veed tulid ära. Aga kohe läks kõik veel intensiivsemaks. Siis tuli tagasi ka ämmaemand Siiri, kes vahepeal meid omaette oli jätnud. Vahepeal oli saabunud uus kuupäev, 1.juuli. Kell oli 1, täisavatus ning läksin basseini. Seal oli hea olla ja pressid olid palju “meeldivamad” kui teadsin, et mul nende abiga ka midagi välja pressida on.
Nüüd oli alanud päeva kõige ägedam osa. Muidugi polnud see meeletu intensiivsus kuskile kadunud, vastupidi, aga beebi oli nii lähedal, ma tundsin seda.

Kui ma olin ette kujutanud, et hingan pehmelt beebi endast välja, siis sünnituse ajal tulevad esile instinktid ja minus avaldus hoopis ürgnaine, keda ma isegi ei teadnud endas olevat.
Tegelikult tagant järele mõeldes oli sellel mingi sarnasus sellega kuidas end muusikuna laval tunnen. Et lasen kõik filtrid maha ja olen südamerahus alasti. Seekord muidugi ka sõna otseses mõttes. Ma ei teadnud, et minust nii madalad sagedused üldse välja saavad tulla, emakaru nagu mulle öeldi. Ja mul täitsa ükskõik, et tõenäoliselt terve küla kuulis.

Nii, tuhu, käpuli basseinis. Ja see kergendustunne kui tundsin, et üks pea mu jalgevahelt välja pääses… siis sai tuhu läbi ja pressida ei saanud, järgmine tuhu tundus nii kaugel olevat. Aga kui ta tuli… ja sellega koos ülejäänud keha mis sellele peale kuulus – kirjeldamatu. Kell oli 2:07 ja meie juunibeebi ootaski, et uus kuu ette tuleks. Nabanöör oli lühike ja beebi ulatus mulle vaevu kõhule. Kuna see asend basseinis polnud kuigi mugav, aitas ämmaemand meid välja ja platsentat läksin voodisse sünnitama. Kujutasin ette, et see on ka veel suur töö, aga see tuli nagu lupsti. Siis sai beebi koos platsentaga mulle juba rinnale tulla ja kuniks ämmaemand mulle paar iluõmblust tegi, otsis üks pisike preili juba piima. Voodisse jõudes ma lihtsalt värisesin, peaaegu vappusin, nii meeletult palju emotsioone. See oli päris beebi, päris inimene, see sama kes minu sees kasvanud oli ja kelle liigutusi me olime tundnud ja keda me juba nii väga armastasime. Liiga hoomamatu, seda seisundit ei oskagi kirjeldada.

Minu ülevaatamise lõpuks oli nabanöör juba valge ja mu kallis Norman, kes oli terve päeva olnud tugev, rahulik ja imeline tugi, lõikas nabanööri läbi. Seejärel tegi Gertrud mulle platsentasmuutit nagu enne olime kokku leppinud. Enne äraminekut kaalus/mõõtis ämmaemand meie beebikese ilunumbriteks 51 cm ja 3550g. Kell 4 hommikul jäime omaette ja algaski juba imeline idüll kolmeliikmelise perena.

Milline imeline ja võimas ja ilus kogemus. Ei midagi kerget, aga suured asjad ei olegi enamasti kerged. Intensiivne on vist parim sõna, millega seda lühidalt kirjeldada. Aga tegelikult seda ju päriselt kirjeldada ei saagi. Igatahes ütleksin omalt poolt, et iga sünnitanud naine on superkangelane. Mul oli ka muidugi täielik dream team ümber. Nii õiged inimesed. Tunnen kui suur juhatus oli mul iga inimese juurede, kellega sünnituseks valmistusin ja kes juures olid. Nii ämmaemand Liis, kelle juures igakuistel visiitidel käisin kui ämmaemand Siiri, kes sünnitusel oli ja sünnitoetaja Gertrud, kellega raseduse ajal regulaarselt kohtusime ja kes sünnitusel nii suureks toeks ja abiks oli. Kõik nad toetasid meid parimal võimalikul viisil! Ja pean ikkagi veelkord ka ütlema, milline supermees Norman on. Ta oli iga sekund minuga nii kaasas, oskas mind alati õigest kohast paitada ja õigete sõnadega toetada. Me mõlemad sünnitasime. Beebi tuli küll minu seest, aga tegelikult on ju lapse saamine algusest peale ühistöö. Ka terve raseduse aja ei tundnud ma, et mina olen rase, vaid et meie oleme, sest ta oli need ootuskuud täpselt samamoodi kõigega kaasas ja elas minuga koos kõike läbi. Füüsiline pool on ainult üks osa sellest kõigest. Nüüd imetlen muudkui kui hea isa ta on.

Ma mõtlesin, et enam rohkem ühte inimest armastada ei saa, aga olen saanud nii huvitava kogemuse – teadsin ju küll, et kui beebi sünnib, tuleb armastust lihtsalt juurde, armastus beebi vastu ei tule mehe armastamise arvelt. Aga ma polnud üldse valmis, et ka armastus mehe vastu veelgi kasvada saab. Sest nüüd ta pole ju ainult minu kallis mees vaid ka kallis issi meie tütrele. Vahepeal tulebki lihtsalt nutt peale kui kogen, kui palju armastust meil kodus on. Muudkui kiidame ja täname üksteist ja imetleme koos oma pisibeebit. Ja täname, et ta meie juurde tuli. Ja täname Jumalat, et ta meile selle kõik kinkinud on!

Kirjutan täna jälle emadusest. 

Kirjutasin sarnasel teemal küll oma blogi esimese postituse, aga selle ümber mu elu keerleb, mõtteid on palju ja täna kui noor ema ja kirjanik Jete Eevald üht Pere ja Kodu artiklit jagas ning oma mõtted sinna juurde kirjutas, vastasin ta instastoorile nii, et tähemärgid said otsa… olgu, tuleb ikka uus postitus kirjutada. 

Olin seda sama artiklit, või õigemini pealkirja juba näinud ja sisimas reageerinud, aga tõesti, reageerin nüüd ikkagi valjemalt ka. Sest Jete küsis oma postituse lõpus, et kus on need emad, kes emadust naudivad. 

Siiin!!!! 

Ja täpsustan, et ma kommenteeringi ainult pealkirja, artiklit ma ei ostnud. See tähendab, võib-olla see sisu oli midagi muud ja ma ei kommenteerigi seda, et kuidas see ema end tundis vaid pigem seda, et kuidas ajakirjandus emadust ja emade tundeid kajastab. Mulle jääb küsimus, et miks? 

Ma mõistan, osadel naistel ongi raske ja kui keegi tõesti nii tunneb, siis ta tahab ka kuuldud ja märgatud olla. Samas võiks siis vastukaaluks olla rohkem lugusid ja julgustusi, mis lükkaks ümber selle pealkirjas oleva tsitaadi, kus on valesid rohkem kui sõnu ja selle asemel, et takka kiita, võiks naisi toetades nende  jaoks need valed ümber lükata. 

„Kuidas saab keegi üldse nautida olukorda, kus terve päeva jooksul ei saa teha mitte midagi intelligentsust nõudvat, kus sa pidevalt teenindad teisi inimesi, kus sinu tahtmised ja soovid ei loe midagi ja oled tühine koht,“ küsib kahe lapse ema, kes oma võsukesi küll südamest armastab, aga ei karda tunnistada, et see pole ainult lust ja lillepidu.

Nendel pea kahel aastal, mil olen lapsega kodune olnud, on olnud vaja rohkem intelligentsust kui kunagi varem. See on hoopis teistsugune kui võib-olla mingit teadust tehes tarvis, aga palju huvitavam ja mitmekülgsem. Ma pole kunagi tundnud end nii vajalikuna kui nüüd. Absoluutselt igal töökohal olen ma asendatav, aga praegu on mu elus esimest korda roll, mida saan ainult mina täita. Mitte keegi ei saaks mu last rohkem armastada kui mina ja lapse isa. 

Minu vajadused? Jah tõsi, esimesed pool aastat väga dušši alla ei jõudnud, aga see on ka omamoodi ilus tunne, et praegu minu vajadused ongi väiksemad, sest mul on võimalus kellegi teise eest hoolitseda. Kellegi elu sõltub minust. See on kõige suurem ja kõige ilusam vastutus.  (Väike emade nali/tõsiasi, et päris päris oma aeg on siis, kui vahel õnnestub üksi vetsus käia). 

Aga ühiskond surub nii palju seda peale, et “mina ja minu vajadused on kõige tähtsamad”, et naised jäävadki seda uskuma. Miks üks naine selle kõige keskel tunneb, et ta on tühi koht ja et oma laste eest hoolitsemine (mis peaks ju olema kõige suurem privileeg) tundub kui “teiste teenindamine”? 

Alates sellest, et koolis pannakse lastele hindeid, on inimesed vist harjunud, et nende väärtust mõõdetakse numbrites. 

Mäletan seda aega kui küsimuse peale, kuidas läheb, oli popp vastata “kiirelt”. See justkui siis näitab, et mul on palju tegemist, ma olen tahetud, hinnatud… et mida vähem unetunde ja rohkem töötunde, seda väärtuslikum olen? Mida suurem palganumber, mida kallim auto, mida suurem maja? Aga mitu ruutmeetrit teie maja on? Aga krunt? 

Ära saa valesti aru, need pole halvad asjad. Ma väga unistan kolmekümnest hektarist ja küll ma juba uhkustaks oma lehmade ja tõukanadega kui mul nad oleks. Ja muidugi metsas elades võiks Range Rover ka olla. Aga see pole otseselt eesmärk. 

Need asjad ei määra mu elu väärtust. Ma olen praegu oma kolmekümne ruuduses majas sama õnnelik kui oleksin viis korda suuremas. Sest mul on siin mu mees ja mu tütar. Ja nad on mu lähedal. 

Aga ma ei saa eriti midagi numbrites mõõta. Hahaa, kas äkki sellepärast emad võrdlevad laste kaalu, pikkust, uute sõnade arvu, hammaste arvu jne, sest midagi on vaja numbrites mõõta? 

Meil pole isegi kaalu kodus seega ma ei tea, kas olen ikka rasedusega tekkinud lisakilod maha jalutanud või mitte. 

Näen nii ajakirjanduses kui ka tutvusringkonnas, et emadus võib osutuda raskeks. Ja ehk rohkem just nendel, kes on elanud saavutuspõhist elu. Ehk kogu aeg on vaja edasi liikuda. Uusi kraade omandada, karjääriredelis ronida… jällegi, need pole halvad asjad ja ma kindlasti ei taha üldistada aga kindlasti on raskem hüpata maha selliselt edu rattalt koduse ema rolli. Ja on naisi, kes suudavad suurepäraselt end kodu ja töö vahel jagada. Aga need, kes otsustavad teha pausi või lõpu ja ollagi kodus ja perega 100%, ei peaks tundma, et nad sellepärast vähem väärt, vähem vajalikud on.

Ma arvan, et ma olin ise ka sarnases kohas kunagi. Ja ilmselt oli see osa Jumala plaanist, et me oma esiklast nii kaua ootama pidime, sest see andis mulle aega juba enne lapse tulekut väga sügavalt läbi mõelda, mida emadus minu jaoks tähendab ja mis ootused mul sellele uuele elule on. (Seda on raske kirjutada, sest mõni hetk mõtlen ikka, et noorena ju unistasin selles vanuses juba vähemalt kolme lapse ema olla). 

Tagasi vaadates… mul polnud ühtegi ootust või ambitsiooni mingile “oma ajale” millest kõik räägivad. Kui mul on väike beebi kelle elu sõltub minust, siis temaga aeg ongi minu aeg.

Leppisime kodus kokku, et suva kui kodu on segamini, sellepärast stressama ei hakka. Siiani valime nö vabal hetkel härraga koos aja veetmise enne kõike muud. Sest kuigi fookus on suuresti beebil, siis üks asi mille eest hoole kandmist ei tohi unarusse jätta, on paarisuhe. Koristustööd ei jookse eest ära, olgu pealegi, läks see aiapidamine see aasta veidi üle käte, viiulit pole 2 aastat eriti harjutanud, enda riided ununevad vahel pesta… aga abielu on õnnelik. 

Beebi esimesed kaks elukuud veetsime suuremas osas voodis, kuna beebi magas ainult kontaktunesid. Ma arvan, et kui oleksin mingil põhjusel tahtnud, et ta iseseisvalt magaks, oleks see aeg olnud raske meile kõigile. Ta lihtsalt poleks maganud, oleks nutnud, keegi poleks maganud, stress, süütunne jne. Arvan, et lapsega kontaktis olemine on emale sama oluline kui lapsele. Esimesed katsetused temast veidi eemal olla olid sellised, et jooksin näiteks aeda marju sööma. Üldiselt ta tunnetas kohe ära, et ma teatud raadiusest lahkusin ja see ei sobinud, siis jooksin tuppa tagasi. Aga ma ei pidanud kordagi seda kuidagi ebatavaliseks. Tundus loogiline, et kui ta on 9 kuud minu sees olnud, kuulnud mu südamelööke, tundnud mu kehasoojust, siis võtab aega enne kui ta aru saab, et me polegi üks ja sama inimene. Paavianid elavad rühmades ning on elavad ja aktiivsed. 

Mingi hetk lisandusid uned liikuvas kärus. See tähendas, et sain pikematel jalutuskäikudel hakata käima, mida väga nautisin. Aeg läheb kohati väga ruttu ja tänaseks on selline magusvalus olukord, et ma võin lapse käruga akna taha magama jätta ja iga päev 1,5-2 tundi “oma asju” teha. Ja kui vahel “ei tudu kärus, emme kaissu tudu”. Siis naudin endiselt väga neid ühiseid uinakuid. 

Praeguses vanuses lapsega saab kõike juba koos teha – kokata, koristada, rohida jne, seega tema uneaega kasutan tõesti tihti lihtsalt lösutamiseks. Loen või kirjutan, joon matchat, praegu näiteks pikutan terrassil päikse käes. 

Ma olen nii ilmatuma tänulik sellele ajale ja pisar tuleb silma kui mõtlen idüllile, mis meil siin kaks suve tagasi oli. Meil on ainult üks tuba, selles samas toas kus tütreke sündis, magame me siiamaani, samas toas teeme süüa, sööme, mängime… terrasiuksest värske õhk sisse voolamas. (Pluss kraadidega).  

Selline vaikne ja aeglane elu. Esimesed 5 kuud ma peaaegu kella ei vaadanudki. Elasime lihtsalt beebi rütmis. Magasime kui tema magas, ärkasime kui tema ärkas. 

Mingi hetk siis tajud lapse pealt, et võiks mingi rutiini luua. Saad aru, et ta vajab magama jäämiseks pimedust. Nii me rutiiniks siis saigi üks hetk see, et kell 8 õhtul lähevad tuled kustu, kardinad ette ja kõik voodisse. Olen päris palju imestunud reaktsioone selle peale saanud ja ka kommentaare, et oleme oma elu liiga lapse järgi seadnud. 

Aga need on olnud maailma parimad õhtud. Me palvetame perega koos igal õhtul, jagame päeva lemmikhetki ja siis on minu ja härra rääkimise aeg. Jagame mõtteid, unistame koos. Hernes on juba harjunud uinuma emme ja issi jutustamise saatel. Vahel rutem, vahel aeglasemalt. Vahel tundub, et ta juba magab, aga siis otsustab veel sõna sekka öelda… Me lähme magama kõik koos ja ärkame kõik koos. Arvan, et lapse tulekuga on nii palju lihtsam kohaneda kui sättida elu tema järgi mitte püüda teda enda olemasolevasse vormi suruda. Tehakse ju seda ka ja kindlasti vahel toimibki. Ning päriselt beebi järgi elamise privileeg on ka ju ainult esimese lapsega. Aga lapsed on väga erinevad (nagu täiskasvanudki). Erineva lähedusvajadusega, erineva tundlikkusega muutustele, erinevatele häältele, stimulatsioonidele ja selleks ongi vaja aega, et oma last tundma õppida ja end siis vajadusel tema vajaduste järgi kohandada. Et võib-olla oli enne lapse sündi talle tuba tehtud ja plaan ta algusest peale sinna magama panna, aga siis lapse sündides selgub, et laps tahab ainult emme kaisus magada. Siis on valida, et kas teha unekooli, ehk lasta lapsel nutta kuni ta saab varakult selgeks, et tema vajadusi ei kuulata, need pole olulised. Või võtta ta kaissu ja näidata talle, mis on turvatunne. 

Võib-olla need emad kes täna tunnevad, et nende vajadused on tühised, on kunagi nutma jäetud… ma arvan, et me ei oska kõiki beebi- ja lapseea mõjusid edasisele elule ära aimatagi. 

See mida mina teha saan, on kuulda oma last, selliselt kuidas ta end väljendab. Tänaseks oskab Hernes kõiki oma vajadusi sõnadega väljendada, aga kui veel ei osanud, oli minu vastutus leida, mis teda häirib. Kui laps nutab, siis see pole koht kus talle lutt suhu panna või muud moodi vaigistada vaid mõelda, et mis mul emana on jäänud märkamata/tegemata. Kas tema baasvajadused on täidetud. Jah, imik võib nutta ka selle pärast, et tal on pissi häda ja ta ei taha oma voodisse või ema sülle pissida. Püksi tegemine on samuti oskus, mida beebid õpivad kui neile muud võimalust ei pakuta. Kaua Sa ikka küsid kui Sind järjepidevalt ignoreeritakse. 

See, et ma keskendun heale, ei tähenda, et kogu aeg oleks kerge ja muresid poleks. 

Ma lihtsalt olen otsustanud keskenduda sellele, mis on ülekaalus ja mis pikas perspektiivis meelde jääb/meelde tahan jätta. 

Ma ei hakka teesklema, et magamata ööd mulle mingit mõju ei avalda. Olen viimase aasta ja kümne kuu jooksul kogenud täiesti uusi väsimuse astmeid. Eriti kui pole näiteks nädalaid päikest ka näinud. Aga siis võtamegi üks hetk korraga, veedame rahulikumaid päevi, püüan beebiga koos päeval magada. 

Olen nutnud, ka lapse ees. Kuigi ma ütleks, et ma olen nutnud vähem kui enne emaks saamist. Aga kui nutan, siis selgitan ka, et kõik nutavad vahel kui on kurbus või valu ja keegi ei pea oma tundeid alla suruma. 

Ma võib-olla kõlan siin oma jutuga väga enesekindlalt, aga tegelikult pean eelkõige oluliseks kuulata oma emainstinkte, mitte ajakirjandust, arste, teisi emasid. Jah, arvamusi ja kogemusi on tore vahetada, jagada. Aga lõpuks vastutavad ikka vanemad oma lapse heaolu eest, mitte keegi teine. 

Kui ma olin väike, hoiatas üks mu ema sõbranna mu ema korduvalt, et ta hellitab mu ära, et pärast pidavat raskeks minema. “Sa veel kahetsed”, ütles ta. 

Kui üle 25 aasta hiljem emalt küsisin, et kas kahetses siis, ütles ta, et kui siis seda, et veel rohkem ei hellitanud. 

Sellist asja nagu liiga palju armastust, tähelepanu, hoolitsust, kuulamist ei ole ju olemas! 

Mäletan lapsepõlvest seda, et emme oli alati hea. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi närvi läinud või pahandanud. Kui küsisin selle kohta, ütles, et tegelikult tuli ka neid ette, aga küllap mäletan ikkagi seda mis domineeris. Arvan siiski, et ta oskas oma emotsioone väga hästi kontrollida ja valida.

Mu emme võttis mind alati igale poole kaasa. Lasteaias käisin samal tänaval kus ta klaveritunde tegi ja kui ma mingil põhjusel lasteaeda jääda ei tahtnud, võisin alati emaga tööle kaasa minna. Sõbrannadega saadi kokku koos lastega, ei olnud mingit ilma lasteta väljas käimist. 

See tunne, et mu seltskond meeldis emmele, et ta ei olnud minust väsinud, ei otsinud “oma aega” minust eraldi, andis olulise aluse sellele, milline ma täna olen ja milline on mu suhe oma emaga – ta on mu parim sõbranna. Ma olen teda alati usaldada saanud ja ei ütle tema seltskonnast kunagi ära. Nii nagu tema ei öelnud minu seltskonnast ära kui ma väike olin. 

Mu emme on ka mulle kõige suuremaks eeskujuks lapsekasvatamisel. Ta võib-olla imestab seda lugedes, sest ma olen väga isepäine ja pigem targutan tihti, et kuidas “õige” on. Aga tema emainstinktist ja armastusest lähtumine on minu jaoks kõigi teadmiste aluseks. 

Võin lugeda ühtesi ja teisi raamatuid, uuringuid, kogemusi, et mis siis õige on, aga lõpuks on ikka armastus see, mis juhib. Ja ma südamest loodan, et iga ema leiab läbi emaarmastuse ka rõõmu ja nautimist oma igapäeva!

See postitus on mul pea 2 kuud tagasi kirjutatud ja selle asemel, et kohe postitada, peitsin selle kuskile ära ja ignoreerisin ennast iga kord kui tuli pähe, et peaks blogipostituse tegema. Need teemad on nii valusad, et mu süda muutub väga rahutuks juba korraks sellele mõeldes. 

Kirjutama ajendas mõni aeg tagasi Suure-Lähtrus toimunud juhtum, kus ema oma vastsündinud lapse hülgas ja beebi oma elu kaotas. 

Raske postitus. Valusad teemad, karmid, vajalikud. Ütlen ka kohe ära, et minus on väga palju küsimusi, millele mul vastused puuduvad. Lihtsalt üks järjekordne arutelu, et oma mõtteid koondada ja mõned sees pulbitsevad asjad välja öelda. 

Ma ei laskugi teemasse pikemalt, sest sõna on palju võetud, inetumal ja ka empaatilisemal viisil (empaatilisemal siis – mitte õigustades, aga kaasa tundes). Et mis viib inimese sellise käitumiseni. Sellele peab mingi taust eelnema. Eva Samolberg-Palmi kirjutas väga hea arvamusloo sel teemal ja mul pole palju lisada. 

Kuhu aga minu mõte kõiki koledaid kommentaare lugedes liikus, on küsimus, et kuidas erineb see lugu oma lapse jõhkrast mõrvamisest nendest oma lapse jõhkratest mõrvadest, mida iga päev üle maailma toime pannakse?

Maailmas tehakse aastas keskmiselt 73 miljonit aborti! 

See ei mahu mulle pähe. Jah, mulle ei mahu pähe, kuidas keegi saab oma vastsündinud imiku metsas hüljata, see ei saa olla terve inimene. Aga enamus nendest miljonitest abortidest ei ole tehtud teovõimetute või süüdimatute inimeste poolt. 

Kui palju tahke on lausel “minu keha, minu valik”. Kui palju pahupidi tahke. 

Ühest küljest surutakse päriselt minu kehale peale mingeid meditsiinilisi protseduure, mis tõesti ainult mind mõjutavad. Samal ajal nimetatakse “minu kehaks” kellegi teise keha ja see justkui on siis minu valik, et kas see elab või sureb? 

Siin loogikat leida ei olegi võimalik. 

Aga kui ma nüüd, käed värisedes, hingan rahulikult mõned korrad sisse-välja ja püüan ka selle teema taha vaadata, siis on ikkagi mõned mõtted, mida tahaksin kirja panna. 

Et keelame abordid ära? 

Me kõik teame, et see poleks lahendus. Väga paljud asjad siin maailmas on “keelatud” ning loomulikult ei takista keelamine nende asjade toimumist. Pigem muutuvad need asjad ohtlikumaks. Jah, ebapopulaarne arvamus, aga ma arvan, et ka narkootikumid võiksid olla näiteks apteegist ostetavad. (see apteek peaks siis muidugi riiklik olema, et mingi Linnamäe tulu eesmärgil narkot promoma ei hakaks.) Inimesed teaksid, mida nad saavad, mis on riskid, mis on võimalikud tagajärjed. Usun, et üledoosi surmasid ja narkokuritegusid oleks kokkuvõttes vähem. Lisaboonus: koht, kust Kaja makse juurde saaks. Aga las see mõttevälgatus jääb siia paika.

Kui abordid ära keelata, hakkaksid need toimuma samamoodi – mustalt, ohtlikumalt, aga vaevalt, et oluliselt vähem. 

Aga neid ei saa võtta ka nii nagu praegu – järjekordne rutiinne arstilkäik, väike tablett, asi korras. 

Samuti peaks nimetama asju nende õigete nimedega. Lapse süda lööb juba siis kui enamus naisi veel ei teagi, et rasedad on, sellest vaid kaks nädalat hiljem võib beebi juba valu hakata tundma. Hilistel abortidel manustatakse lootele enne mõrva valuvaigisteid. Eestis saab ilma põhjuseta aborti teha 12nda rasedusnädalani, meditsiinilistel põhjustel kuni 21. nädalani. Aga ükski masin ega arst pole selgeltnägija ja küllalt on neid juhtumeid, kus vanematel soovitatakse aborti teha kuna lapsel see või too väärareng, pärast aga sünnib terve laps. (Tõin selle lihtsalt välja, aga ma ei arva, et ükski riskinumber õigustaks ise otsustada, et nüüd on aeg see elu lõpetada). Osades riikides/Ameerika osades osariikides võib niisama aborti teha 24. rasedusnädalani ja meditsiinilistel põhjustel veelgi hiljem. 

Aga 24. rasedusnädalal (ja isegi varem), enneaegsena sündinud lapsed jäävad suure tõenäosusega elama. Seega, et ühes haigla otsas võideldakse lapse elu eest ja teises haigla otsas nimetatakse sama suurt last looteks/ema kehaosaks, mille võib lihtsalt eemaldada… see ei mahu mulle pähe täpselt sama palju kui see, et saab oma sündinud beebi talvel metsa surema jätta.Artikkel Sponsoreeritud Meie värviliste, säravate ja stiilsete sokkide kollektsioonist leiate midagi igaühele. Ostke ükshaaval või komplektidena, et oma sock värvi lisada! 

Mu tütar ei olnud kunagi osa minu kehast kui ta minu sees kasvas. Ta oli see sama tüdruk algusest peale, see inimene, kelle Jumal saatis maa peale ja meie saime selle kingituse ja privileegi osaliseks – tervitada teda oma perre. 

Elu tulek naise sisse võib olla naise jaoks üllatus. See võib olla kaua oodatud ja palvetatud üllatus, see võib olla hirmutav üllatus, ootamatu üllatus, soovimatu üllatus. Aga elu on alati kingitus, elu on alati püha. Nii see elu, mis lõppes ülekohtuselt vara kui ka see elu, kes selle surma põhjustas kuid kelle pildi alla kirjutatakse kommentaare nagu tema elu ei oleks enam väärt. (Viitan siin korra veel Suure-Lähtrus juhtunule). 

Inimelu väärtust ei määra see kui oodatud ta oma vanemate poolt on. 

Kui minu sisse on kingitud elu, siis on hilja hakata mõtlema, et kas ma tahan seda elu vastu võtta. Elu ei ole inimese anda ja võtta. 

Me olime talvel perega pikemalt Hispaanias ja mis mulle kõige rohkem muljet avaldas, oli see, kuidas suhtutakse lastesse. 

Kuidas keegi ei lähe pisikesest lapsest tänaval ükskõikse näoga mööda. Inimesed suhtlevad ja naeratavad. Mitte ainult vanad tädid ja onud vaid ka noored ehitusmehed, teismelised tüdrukud… kõik. 

Tundus, et lihtsalt on selline põlvkondadepikkune kultuur, et nende inimestega on lapsena nii suheldud ja lapsi ei peeta tüütuteks rahurikkujateks vaid lapsed on ühiskonna koorekiht. Usun, et selline suhtumine on terve ühiskonna üks aluseid. Poes lasti meid järjekorras ette, sest meil on väikelaps, käruga liigeldes tuldi abi pakkuma ka seal, kus tegelikult hakkama saime. Ja enamasti saigi hakkama, sest kuskilt ei puudu kaldteed. Me olime pisikeses linnas, aga ka seal oli kõigi peale mõeldud. 

Ma tahaksin loota, et praeguse aja inimesed on juba piisavalt haritud, et teada kui väike võimalus on naisel rasedaks jääda. Iga kuu on umbes 6 päeva kui naine saab rasestuda ja praeguse aja sajad viljakust pärssivad tegurid võivad seda veelgi vähendada. “Ups, juhtus”. Tead, ei ole nii, et kõnnin tänaval ja oih, rasedaks jäin. “Juhtus” võib öelda näiteks siis, kui jääd bussist maha või unustad mingi tähtaja ära.

Elu on alati kingitus! Ja kes ei ole valmis seda kingitust vastu võtma, sel on kümneid võimalusi seda ära hoida. Rasestumisvastaseid vahendeid on palju ja kuigi ma enamikke neist ei poolda ja kuigi ma tahaks, siis pole minu võimuses hoida kõigi maailma naiste tervist, hoides neid beebipillidest eemale. Aga sellel teemal ma täna ei peatu. Need on siiski rasestumisvastased vahendid. Abort ei ole rasestumisvastane vahend. Abort on mõrv. 

Reklaamime kondoome rohkem? 

Ei, see pole see teema. Kes kondoomi kasutada ei taha, seda ei pane ka tasuta jagatud kondoomid neid kasutama. 

Need on kõik sümptomid. Ja nagu ma juba varem kirjutanud olen, siis ma pole sümptomitega tegeleja inimene. 

Juurpõhjus on nii palju sügavamal, nii mitmekihiline, et seda ei lahenda ühegi kampaania ega seadusemuudatusega. 

Kas koolis peaks lastele õpetama elu tähendust? Ei, see teema on veel sügavamal. Kuigi ka koolil oleks selles teemas laste hoidmisel rohkem võimalusi, koorub siit juba mitu erineva postituse teemat välja. Alustades hiljuti hoogu saanud koolides hpv vaktsiinidega survestamisega. (Hpv on seksuaalsel teel leviv ja selle vaktsiin on saanud väga palju negatiivset vastukaja kõrvaltoimete tõttu). 

Kõik see kokku annab justkui noortele sõnumi, et ainsad negatiivsed tagajärjed juhuslikule vahekorrale on haigused ja soovimatu rasedus. Aga siin siis jätan selle kooli teema jälle pooleli ja lähen tagasi sinna, et kui vajalik info lastele/noortele ei pea tulema koolist, siis kust? 

Kust algab inimese elu? (Maises tähenduses). Emast ja isast. Ja ema ja isa ei saa veeretada (seksuaalkasvatuse) vastutust koolile või kellelegi teisele. 

Kes õpetab lapsele, et elu on püha? Nii minu elu kui teine elu. Kes õpetab lapsele, et inimese keha on püha ja võib-olla selle asemel, et oma 16-aastasele tütrele beebipille soovitada, võiksid vanemad oma tütrele hoopis õpetada, et oma 16-aastast keha ei olegi veel vaja kellelegi jagada. Aga sellest olen juba varasemalt siin kirjutanud ja ei hakka end kordama. 

Ma jätan vahele ka vägistamisest tingitud rasedused ja abordid, mitte, et see poleks oluline teema, aga suurem protsent abortidest ei ole sellest kategooriast. 

Mu tütar on täna see sama inimene kes ta oli siis kui ma rasedustestil õrna, pea olematut teist triipu nägin. Aga kui see triip oleks minus käivitanud hirmu, ärevuse, paanika? Kas siis põhjendatud, sest näiteks mul pole raha, et endalegi süüa osta, või lapse isa on mu parima sõbranna mees, või mul olid järgmiseks aastaks hoopis teised plaanid, või ma olen 15 ja kardan vanematele öelda, või mulle ei meeldi lapsed silmaotsaski, või ma lihtsalt pole veel valmis… igal ühel on oma lugu, omad põhjused. Kahtlemata on tegemist elumuutva sündmusega. 

Paljud takistused on ületatavad, aga tuleb endas leida julgus abi küsida. 

Eestis on tasuta raseduskriisi nõustamine (ka telefoniteel). 

Aga inimestele, kes pole selles olukorras üksi ja võib-olla paanikat polegi, võib-olla on lihtsalt “ups” ja lähme “kustutame” selle “vea” ära. Siis maailmas ja ka Eestis on inimesed aastaid järjekorras ja ootavad kõne, et mõni beebi neid endale vanemateks vajab. On küllalt inimesi, kes on südames juba lapsevanemad, aga neil pole last keda armastada. 

Kuigi ma pole abordi keelustamise poolt, siis ma oleksin selle poolt, et kui naine läheb aborti tegema, räägiks arst talle põhjalikult kõigist variantidest, mis tal on, kui ta hetkel on sellise otsuse teinud. Et räägitaks ka kõigist võimalikest tagajärgedest, et seda ei normaliseeritaks ega julgustataks. Ja muidugi, et asju nimetataks nende õigete nimedega. 

Ma tean, et mu kirjutatud sõnad võivad mõjuda karmilt. Võivad teha haiget neile, kel on antud teemaga kokkupuuteid. 

Mul on üks armas empaatiline sõbranna, kes mõistab alati kõiki ja kõike ja ma kuulen siin kirjutades tema häält oma peas. Ja minu sõnad siin ei kõla ehk üldse lahkelt, aga mul on südames korraga armastus ja valu ja ebaõigluse tunne… ja see on nii suur ja tugev teema. Ikkagi elu ja surma küsimus. Seega ma ei oska end ka kuidagi pehmemalt väljendada… aga kui Sa oled mu sõbranna (või tuttav või võõras) ja peaksid mulle tulema ütlema, et tahad aborti teha, siis ma kallistan Sind ja räägin Sinuga nii armastavalt kui ma vähegi oskan. Ja kui vaja võtan beebi ka endale. 

Kes tunneb, et tal on sel teemal palju küsimusi, siis soovitan väga üht raamatut. Bernard N. Nathanson “Lubage mul elada!” (The hand of God. The story from death to life by the abortion doctor who changed his mind). Raamatu autor oli 20 aastat tunnustatud abordiarst (kuidas need kaks sõnapaari saavad üldse kokku käia?). Üks hetk ta aga pöördus ja temast sai elupooldava liikumise eestkõneleja. Raamatus räägib ta väga karmilt ja ausalt oma tööst, abordimaailma külgedest, millest avalikult kunagi ei räägita. Ma lugesin seda raamatut gümnaasiumis Sotsiaaleetika tunnis. Ma ei tea, kas tänapäeval oleks üldse koolis lubatud õpilastele sellist raamatut soovitada. Aga olen tänulik, õppisin selles aines aastaga elu kohta rohkem kui enamus teistes ainetes 12 aasta jooksul.

Meie kodus on umbes 90% toidulauast mahe. Lapse toidulaual on, ja meie lauast loomne toit, peab 100% mahe olema. Kui pärast 10 aastat taimetoitlasena jälle loomset hakkasime sööma, leppisime kokku, et ainult mahedat. 

Mind ajendas sel teemal kirjutama tõik, et Pajumäe hakkab oma tegevust lõpetama. 

Lisaks Biomarketile, Rimile, Serverile ja ilmselt veel mitmetele poodidele, toob Pajumäe tellimused ka koju kohale!  Mitte ainult Tallinnasse, vaid ka paljudesse väikestesse kohtadesse. Üle 35€ tellimused toob tasuta. Olen seda võimalust väga palju kasutanud. Ma joon palju toorpiima, ghee oli esimene loomne toit, mida peale veganlust tarbima hakkasin, või on meie kodus aukohal ja teen Pajumäe koorest ise ka probiootilist jogurtit. 

Pajumäe on ainus mahetootja Eestis, kes poes toidukoort ja toorpiima müüb. Mis edasi saab? 

Vastupidiselt kellegi kommentaarile netis: “pole kuulnudki sellisest, joon Alma piima edasi”, on see teema laiem kui minu toorpiima-armastus. 

Nopri talu peremees Tiit Niilo ütles 2018 aastal, et “Eesti võiks olla maailma puhtaim riik ehk 51 protsenti riigist võiks olla mahe, kui vaid mahetootel oleks ka tarbija – turustamisel vajaks põllumehed aga riigi tuge.”

Ka Nopri talu pole mahe, sest mahetalu pidamise kulud on palju suuremad kui tulud. Eestis pole mahetoidu tarbijat, sest puudub teadlikkus selle vajalikkusest. 

“Riik peaks saama suunata puhta toidu tarbimist ja riigiettevõtted, lasteaiad, koolid kutsuma ja suunama seda tegema,” ütles Niilo. 

Me oleme viimasel 1,5 aastal päris paljusid oma sõpru šokeerinud sellega, et me enam veganid pole. “Midaaa, minu esiveganid”, oli reaktsioon ühelt sõbrannalt. Me olime oma tutvusringkonnas enam-vähem ainsad veganid, aga täiesti vankumatud. Erandeid me ei teinud, vaidlustesse väga ei laskunud, sest igaüks teeb oma valikud ise, aga olime endas veendunud, et tegemist on vaieldamatult parima valikuga nii tervisele, loomadele kui planeedile. 

Miks me siis meelt muutsime? Tegelikult esitaksin ma kõigepealt endale küsimuse, et kuidas me üldse selleni jõudsime? Miks me veganiks hakkasime? 

Esimene initsiaator oli tervis. Midagi oli kehvasti ja esimene asi on ju toidulaud üle vaadata. 

10 aastat hiljem veganlusest “välja tulles”, taipasin alles, et samm Hesburgerist tervislikuma toitumise poole ei tohiks tähendada Beyond burgerit. Õnneks olen viimast vaid korra elus proovinud. Ja mul ei olnudki see päris nii. Aga veidi liialdades võrdleksin ikkagi oma keskkooliaegset toitumist hesburgeri kvaliteediga. Veganlus minu jaoks õnneks ei tähendanud, et ostan süüa toidupoe veganletist, aga samas sai ikka sealt ka ühtteist aegajalt võetud, “juust” näiteks. 

Täna ei ostaks ma sellest letist ühtegi toodet. 

Pigem täitsid mu toidulaua puu- ja köögiviljad, kaunviljad, väljas söömine oli keerulisem, mistõttu valmis enamus toidust kodus, kaasaarvatud taimsed piimad, mida tegin kodus mandlitest ja india pähklitest. See ilmselt selgitab ka, miks tervis veganiks hakates paremaks läks – Mõju avaldas rohkem see, mis kvaliteediga toit oli, kui see, et mis toiduained täpselt laual olid.

Täna valin lauale selle, mis parasjagu mahedalt saada. Kodupoest näiteks ostan ainult loomset kraami, sest meil müüakse mahe veiseliha, Saida juustu ja mahevõid. Köögi- ja puuvilja jaoks peab linnas poes käima. Õnneks saab Biomarketi ja suuremate Rimide peale mitmekesise toidulaua ikka kaetud. 

“Mahetoit on liiga kallis, ma ei saa seda endale lubada”. 

Selle peale küsin, et kas tellid vahel valmistoitu koju? Kas ostad kohvi kaasa? Käid väljas lõunal? Käid kinos? Sõidad taksoga? Sul on kodus WiFi? Kanalitega telekas? Netflix? Mõni laen (peale kodulaenu)? 

Kui vastus kõigile küsimustele on ei, siis mõistan. Muuljuhul pole küsimus selles, et mahetoit on kallis, vaid selles, et mis mulle tähtis on. (Muidugi on mahetoit kallis ka ja selles osas jõuame jälle sinna Nopri peremehe mainitud teema juurde, et orgaanilise (nii loomse kui taimse) toidu kasvatajatel võiks olla nii turunduse kui mu meelest ka finantsilise poole pealt riigi tuge). 

Ja tegelikult ju enamik inimesi ilmselt ei mõtlegi oma toidu kvaliteedile. Tuleb valu, krõbistame ibukat, lähme eluga edasi. Ja muidugi on ka nii tugeva tervisega inimesi, kes võivad süüa mida iganes, aga haige kunagi pole, unekvaliteet on hea, närvi ei lähe, hormoonid on korras, kõht ega pea kunagi ei valuta jne. Ma mõistan, et siis ongi raske mõista, et miks peaks tervislikkusele mõtlema, seda mis 20 aasta pärast on, niikuinii ei tea. 

Me lihtsalt oma peres oleme sellised inimesed, et tahame alati algusest alustada. Et kui on midagi viga, siis otsida juurpõhjust, mitte tegeleda sümptomitega. Seda nii isiklikes suhtes kui terviseküsimustes. Ja sealt ilmselt tuleb ka see, miks toidukvaliteet meile oluline on. Eriti muidugi lapse puhul, kelle õrn ja puhas keha mürkidele vastuvõtlikum on ja kelle puhul on meie vastutus, et talle parim võimalik vundament anda. Kõiges. 

Kui palju on lastel allergiaid ja erinevaid kroonilisi haigusi.Nende toidulaualt aga vaatab vastu glüfosaadiga rikastatud kaerahelbepuder, värvaineid sisaldavad joogijogurtid, vorstid mis sisaldavad liha vähem kui lisaaineid jne. Maiustustest rääkimata. 

Loomulikult võib allergiaid, haigusi esineda igas peres ja vahel tuleb põhjuseid otsida väga sügavalt, aga vahel tundub, et otsitakse eriarste, terapeute ja vaadatakse kaugele enne, kui kontrollitakse, kas kodus on kõik korras – uni, toit, liikumine, omavahelised suhted… need kõige suuremad mõjutajad. 

Aga miks me siis ikkagi enam veganid pole? 

Veganluse jätsime seljataha tasapisi. Ma ei osta poest ühtegi toiduainet ilma koostisosi lugemata. Üldiselt 2 koostisosa on juba üks liiga palju. 

Veganletist selliseid tooteid ei leia. Kuni raseduseni tundsin end taimset terviktoitu süües tervelt ja tugevalt, aga üks hetk tundsin, et tahaks midagi veel. 

Ghee (ehk selitatud või) on väga hea toidulaua rikastaja ja sobib üldiselt ka neile, kes muidu piimatooteid tarbides end hästi ei tunne. Poole raseduse pealt soovitas üks arst mul sapivalu tõttu muna süüa. Raske südamega ostsin karbi Kikerikii mahemune ja väga veider oli seda alguses süüa, aga läks nii, et munast sai üks vähestest toitudest (arbuusi ja külmutatud kirsside kõrval), mille järgi mul raseduse ajal isutas ja sõin kuni sünnituseni iga hommik ühe keedumuna. Tänaseks läheb meil kolme peale karp mune 2-3 päevaga. Õnneks on meil kodukülas üks tore talu, kust nii kana- kui pardimune saame. Siiski unistan ka oma kanadest. (Ja lehmast). 

Üks toores munakollane toorpiimaga tehtud matcha latte sees on minu lemmik lõunane jook. Vahel ikka veel vaatame imestusega oma loomset toidulauda ja mõtleme, et kes oleks osanud arvata. Veel raseduse lõpus olin üsna kindel, et hakkame väikest veganlast kasvatama, aga selleks ajaks kui talle umbes 7-kuuselt lisatoitu hakkasin pakkuma, olime erinevaid raamatuid ja allikaid lugedes jõudnud sinnani, et ühed esimesi lisatoite lapsele olid munakollane, veisemaks ja kanapuljong. 

Ta on siiamaani suhteliselt karnivoori kalduvustega, ilmselt teeb tasa seda, et ema talle kõhus olles korralikku proteiini ei pakkunud. Keda huvitab beebile lisatoiduga alustamise teema, siis soovitan seda raamatut. (võid minu käest küsida ka).

Esimene lihasöömine üle 10 aasta oli selline, et sõitsime rongiga kodupoole ja mõtlesime, et mis siis õhtusöögiks teha. “Hakkliha kotlette äkki?” “Olgu”. Ilma eelneva aruteluta, et kas võiks kunagi jälle liha proovida. Läksime koduselverisse ja seal müüdigi Liivimaa lihaveise maheliha. Kotletid maitsesid hästi ja kui muidu mul suht õrn seedimine, siis kõht oli väga rahul ja ei tekkinud mingit tunnet, et oleks midagi uut või ebasobivat. 

Vaatamata sellele, et piimatooted enne veganiks hakkamist mu kõhule ei meeldinud, pole mul nüüd mingi probleem näiteks liiter toorpiima päevas ära juua. 

Mahe ja pastöriseerimata on täiesti teine piimatoode kui tavaline ja pastöriseeritud. Pastöriseeritud piimas pole järel ei mineraale ega ensüüme ja pole ime siis, et õrnema soolestikuga inimestele see raske seedida on. Pajumäe kõrval on mu teiseks lemmikuks Saida farm, nad on ainsad, kes müüvad ka mahedat pastöriseerimata juustu. Lemmik! 

Seega minu toitumine enne veganlust, kuigi sisaldas loomset, oli siiski 100% erinev praegusest.

Ehk kirjutan teinekord pikemalt sellest, kuidas kaerapiim (peale selle, et sisaldab enamasti ebatervislikke lisaaineid) veresuhkrule halvasti mõjub, kuidas veganpihvides pole enamasti ühtegi päris toiduainet sees ja kuidas mittemahe vegantoidu kasvatamine ja töötlemine on keskkonnale palju suurem koormus kui rohumaaveised. Miks mahe on parem kui mittemahe? Kuidas mittemahedat süües satub toidulauale glüfosaati, raskemetalli ja muud mida inimkehasse sattuma ei peaks. Ja miks süüdistatakse südame- ja paljudes muudes haigustes punast liha kui need haigused on saanud sagedaseks viimase saja aastaga, aga punast liha on söödud aastatuhandeid. Aga tahaksin nende teemade juurde sisse tuua ka teadusuuringud, seetõttu jätan sellest kirjutamise mõneks teiseks korraks. 

Seniks aga, ostame veel Pajumäe tooteid kuniks saab, toetame Saidat ja teisi väikseid kohalikke mahetootjaid. Ka mahetoidul ja mahetoidul on vahe. Kui krõpsud või küpsised on mahedad, ei ole see automaatselt tervisetoit. Samuti on mahedad enamik beebipüreesid, aga ka need ei ole minu jaoks terviktoit ning kuuluvad sinna lahtrisse, mida ma oma lapsele pole pakkunud.

Igaks juhuks ütlen veel üle, et tegemist on minu teekonnaga, minu arvamuste ja kogemustega. Jagan, kuna mind ennast on erinevatel hetkedel toetanud teiste lood ja kogemused ning kuulan neid alati huviga. 

Kindlasti on oluline mainida, et ma olen ka inimene ja kuigi on mingi ideaal, mille poole püüdlen, oleme kõik alati teelised ja ma ostan ka vahel poest endale mingit näksi, naudin vahel väljas söömist ja loomulikult söön külas tänuga seda mida pakutakse. Ja lapsele on alati oma toit kaasa pakitud. Aga jah, seda mida koju ostame, valime väga. Laps ju oskab küsida seda, mida ta saanud on. Mu vanaema on küsinud, et no mis see üks küpsis ikka teeb. Aga teeb seda, et siis oskab laps seda küsida. Ma ei pea ekstreemseks seda, et me ei tutvusta väikelapsele toite, milles tegelikult toiteväärtust ei ole, millest võib sõltuvus tekkida ja viia selleni, et on mure kuidas üldse laps midagi tervislikku sööma saada. Loen beebigrupist näiteks kuidas 1,5 aastasega on mure, et tahab ainult kohukest süüa nt. Keegi ju talle selle võimaluse on andnud. Selle koha pealt on ju vastutus ainult vanematel. On ka neid kes ütlevad et “oota vaid kuni Sul teine laps tuleb…” aga oli ka neid kes ütlesid, et “oota kuni lapse saad, siis”… alati on neid ähvardajaid, et justkui kogu aeg peaks kõik raskemaks minema. No kui läheb siis vaatame edasi. Aga ilmselgelt teen praegu oma maksimumi ja ei lähtu sellest, et “aga ükskord niikuinii kuskil saab kommi”.

Lisan siia veel pisikese ninekirja oma lapse lemmikutest ja meie kõige sagedamini ostetavates toitudest. 

Liivimaa mahe veisemaks, mida ostame Järvelt taluturult. Maksaga on selline lugu, et ma ise alles õpin seda sööma. Mul on elus täpselt üks traumaatiline kogemus maksaga ja ma tõesti poleks uskunud, et iial oma koju seda vabatahtlikult ostan. Nüüd aga vaatan uhkuse ja tänuga, kuidas meie tütar isuga maksa sööb. See on kindlalt ta lemmiktoit number 1. 

Veise- ja lambaliha koos rupskitega saab osta ka Allika mahetalust.

Mahemune leiab õnneks pea igast toidupoest, aga kõige parem muidugi on leida keegi oma kodukandist, kes ise kanu peab. (See kehtib muidugi kõikide toitude kohta ja ideaalis tahaks isegi rohkem oma toitu ise kasvatada. Ning ma tõesti võtaks endale paar pisikest maatõugu lehma, kui aed veidi suurem oleks). 

Biomarketist ostame seda lambajogurtit. (kitse oma on ka)

Juba ennemainitud Saida juust. Saidalt ostame ka keefiri. 

Ferla fermenteeritud köögiviljamahl

Pajumäe ghee ja või. Mahedat Läti võid müüakse samuti enamustes toidupoodides, sest Pajumäed jälle enamikes ei müüda. 

Rimist I Love Eco kalamari. Jälle üks suuuur laste lemmik. 

Biomarketis müüdi veel hiljuti väikseid Sardiine, aga nüüd pole enam polnud. Äkki keegi hoopis teab, kust neid võiks saada? 

Kala osas olen üldse võhik. Kuna meri on meil nii ära rikutud ja merest enam puhast kala ei saa, siis… ühesõnaga, ma ei tea kalast midagi. Et kust saaks head puhast kala. Mind võib vägagi sel teemal valgustada! 

No ja siis muidugi köögiviljad, puuviljad, mida ostame Rimist ja biomarketist vastavalt sellele, mis mahedana parasjagu saadaval on. 

Herne lemmikud on kurk, suvikõrvits, herned, porgand, õun, granaatõun, greip. 

Ja siis muidugi on suvi! Praegu tundub, et kas see üldse kunagi veel tuleb, sest tundub nagu üks ammune unenägu. Aga küll ta tuleb. Siis saab oma aiast ja metsast marju ja muud head. Kirsid, mustikad, mida meil õnneks siiani sügavkülmas jagub, maasikad, vaarikad, sõstrad, tikrid. Mõni ütleb, et see või too mari või puuvili pole beebile hea, aga mu jaoks siinkohal kehtinud see, et kõik mis oma aias puhtalt kasvab, ületab kõik muud kriteeriumid. (Seda siis üle aastase beebi puhul ja juhul kui allergiat pole). Mmm, ei jõua ära oodata seda aega. Ja selle suveootusnoodiga lõpetangi täna. 

Kuulmisteni!

L-A 

Haha, ei, mitte meie! 

Kui meie läheksime lahku, siis kindlasti mitte sõbralikult. Kui me suudaks sõbralikuks jääda, siis suudaksime ka oma suhte korda teha. Proovisin mõelda, et mis põhjustel oleksin valmis lahku minema… vägivaldses suhtes ei tohiks olla! 

Aga (võib-olla naiivselt) kujutan ette, et kõigest muust on võimalik koos jagu saada. 

Et kui juba on armastatud, siis on võimalik see armastus ka uuesti üles leida. Kahtlemata on igas suhtes erinevatest asjadest tingitud keerulisemaid hetki. Kes kire jahtumisel või rutiini tekkimisel lahku läheb, jääbki suure tõenäosusega seda mustrit käima ja kardetavasti kuldpulmadeni ei jõua. 

Mu Lõuna-Koreas elav sõbranna, kellega tihti kirjutame ja helistame, ütles ühe telefonikõne ajal, et nii, nüüd räägime poistest ning lisas sinna juurde, et talle meeldib minu käest suhtenõu küsida, sest kelle iganes teisega rääkimise järel valdab teda segadus ja negatiivsed tunded, aga minuga rääkimise järel lootusrikkus ja inspiratsioon armastada ja olla armastatud. Ta kutsub mind naljaga armastuse guruks. Nii ütleski ta mulle kord, et peaksin kirjutama raamatu pealkirjaga “Love that works”. 35 aasta pärast võtan ette, selleks ajaks on 50 aastat suhtekogemust seljataga ja võib ehk juba kirjutada küll. Selliseid asju on muidugi armas ja julgustav kuulda. Ja pean ütlema kui väga ma ka ise naudin suhete ja armastuse teemadel arutlusi. 

Sattusin kunagi lugema üht blogipostitust sellest, kuidas abielu ei ole mõeldud püsima. Et abielu ei võrdu “oleme elu lõpuni koos”. Selle postituse lugemine tegi mind kurvaks ja veel kurvemaks kümned ja kümned nõusolevad kommentaarid. Sain aru, et elan tihti oma mulli sees, sest mind ümbritsevad suures osas teised kristlastest abielupaarid, kelle jaoks abielu on püha ja mõeldud kestma.Ülaltoodud artikli kaudu saame teile soovitada uusimaid kleite. Shop dress erineva pikkuse, värvi ja stiiliga igaks elujuhtumiks teie lemmikbrändidelt. 

Tegelikult on aga maailm täis inimesi, kes ei saaks kaugemal olla sellest ideest. Lahkuminekuid julgustatakse, lahkuminekutest teatatakse sotsiaalmeedias uhkusega justkui koolilõpetamisest ja iseseisva elu algusest. 

Palju räägitakse sellest, et suhe peab olema õnnelik ja toimima. Lahkuminekute põhjused seega on tihti: “see ei toiminud” või “me polnud õnnelikud”. Aga kelle vastutus see on? Et toimiks. Kelle teha minu õnn on? Kui mind just relva ähvardusel selle inimenesega kokku ei sunnitud, oli see minu valik. See inimene, kellega nüüd “ei toimi”. 

Ma olin 16 kui hakkasin oma tulevase abikaasaga käima ja ma mäletan nii hästi seda kindlat tunnet, et temaga ma jään elu lõpuni kokku. Ta oli mu esimene peika ja arutasime sõbrannaga, et milleks üldse kellegagi suhtesse astuda kui ei plaani temaga elu lõpuni kokku jääda. 

Mul läks hästi. Võib vaadata sellest punktist – mul vedas, kõigil ei vea nii. 

Aga iseenesest me siia punkti kus praegu oleme, jõudnud pole. Kui mul on probleem, on see minu probleem, mitte teise inimese. Aga kui see on minu probleem, siis võin joosta suhtest suhtesse, aga enda eest ikka ära ei jookse. Parem siis vähem katkiseid suhteid ja teha tööd selle inimesega kellega tahaks, et toimiks. 

Ka meie suhtes oli võimalusi alla andmiseks. Ja andsime ka. Õnneks oli meis mõlemas sees tugev veendumus, et oleme teinud otsuse armastada ja see suhe toimima panna. See oli meie valik, otsus. Oleks võinud ka öelda, et ei toimi. Kahte inimest ongi vahel raske toimima panna ja see võtab üldiselt aega ja tööd. Aga see töö on 100% väärt. Nagu paljusid asju on noorena kergem õppida/omandada, on ilmselt ka suhtes lihtsam end kohandada nooremana kui isiksus pole veel nii tugevalt välja kujunenud. Mul on hea meel, et me härraga suure osa tööst enne 20 eluaastat tegime, see on meid päris pikalt kandnud. Ja ma arvan, et esimene suhe nõuab ka kõige rohkem tööd, sest oled suhtes esimest korda ja ei tea veel kuidas see käib. Suur osa tööst toimub tegelikult iseendaga, aga siis tundub, et järgmine kaaslane on parem, sest tööd on vähem. Tegelikult oleme ise targemad. (Või siis jätsime töö tegemata ja samad mustrid korduvad suhtest suhtesse). Samas kindlasti on järgmistes suhetes teised väljakutsed, sest siis on ka eelmiste pagasid kaasas. Aga selle koha pealt ma ei oska sõna võtta. 

Igatepidi, iga lähedase inimesega on ma arvan tülitseda ka väga normaalne, juhul kui kumbki osapool ei unusta, et oleme ühes tiimis, jääme ka tülis üksteist austavaks ja liigume selles suunas, et tüli lõppedes oleks mingi küngas ületatud ja olukord parem kui enne. 

Üks sõber ütles kord oma pruudi kohta, et “me kurameerime, ainult abielu on päris suhe”. Seda muidugi juhul, kui selle kurameerimise juurde ei käi kooselu ja füüsiline suhe. See teeb igast suhtest päris suhte. Sellist asja nagu juhuslik seks ei ole olemas. Füüsilises suhtes kingid tahes tahtmata teisele inimesele ka osa oma südamest. Jumal ei andnud ilmaasjata meile soovitust intiimsus abielusisesena hoida. Kui ei lähe nii hästi, et esimene peika/pruut eluarmastuseks osutub, siis kui tõeline pühendumine hoitakse abielu jaoks, ei lõhu katkiläinud suhted meid kaugeltki nii palju. 

Jah, ma olen üsna äärmuslik mis neid teemasid puudutab. Tegelikult olen ma enamikes teemades pigem äärmuslike tõekspidamistega. Mu enda silmis need muidugi pole äärmuslikud vaid pigem see, mis tundub kõige loomulikum/loogilisem. Lihtsalt, et kui ma juba millegi kohta tean, et nii oleks mulle kõige parem, siis ma ei taha väga järeleandmisi teha. 

Ärge pange pahaks, (või pange kui soovite) minu väljaütlemisi. Kirjutan ju ikkagi oma elu põhjal ja sellele mõeldes, arutlen, mõtisklen… Tean ka väga mitmeid paare, kes on aastakümneid olnud õnnelikus abielus, aga sellele on eelnenud mõni katkine suhe või abielu. Ja siis ongi tore, kui inimesed on päriselt õnnelikud. Aga see ei tee olematuks asjaolu, et abielu purunemisel on haavad vältimatud ning kui peres ka lapsed, on nende võrra haavatuid rohkem. Elu ei kulge alati ideaalselt ja inimestena teeme ikka ja jälle väiksemaid ja suuremaid vigu. Lihtsalt lahkuminek kui trend – alustan uut elu, iseseisvun jne, see tundub mulle üks suur jama, mida annaks enamasti siiski vältida. 

Tundub, et siia peaks mingi positiivse lõppsõna veel panema, aga hetkel said mõtted otsa ja ma ei oska pliiatsist midagi välja ka imeda. Järgmise korrani siis. Aitäh kõigile, kes loevad, kaasa mõtlevad, kirjutavad, mu mõtetega samastuvad või vastu vaidlevad!

Ikka teie,

L.-A.

“Ela aeglaselt” ja “ole kohal” kõlavad natuke klišeelikult ja nagu paljude selliste ütlustega, siis kui nendele asjadele sügavamalt mõelda, siis saad aru, et jah, kui seda oleks lihtne teha siis oleks elu palju kergem. 

Suurema osa oma elust ma isegi ei teadnud, mis asi see aeglaselt elamine on. 

Nagu ühel tavalisel muusikul, nii ka minul olid näiteks suved sellised, et suve peale tuli kokku 2-3 vaba päeva. See oli täiesti normaalne.

Esimest korda võtsin aja maha vaimse tervise tõttu 2019. aastal. Ja siis juba ootasin ja “planeerisin”, et saaks ehk varsti beebiga koju jääda. Pidin veel viimase 5-kuulise kodust eemalolemise tegema kui jõudsid kõrvu kuuldused mingist viirusest. Veidi aega hiljem katkestati minu ja teiste muusikute lepingud ja sõitsin pärast kahte kuud koju. Saabunud oli imeline aasta 2020 kevad, rahvakeeli koroonakevad või esimene laine. 

Minu jaoks absoluutselt imeline aeg. Siis ma õppisin elama. (Mitte, et ma praegu seda liiga hästi oskaks, aga igatahes tegin sel ajal suure arenguhüppe). 

See oli kevad täis magusat lihtsalt olemist ja mitte midagi tegemist.

Õhus oli tunda, et mitte ainult mina ei laiskle ja ei jää asjadest ilma, vaid päriselt polegi millestki ilma jääda, kuskil ei toimu midagi “olulist” ja ma võin südamerahus õhtul uinuda, mõtlemata, et äkki keegi ootab minult midagi. Et äkki on mõni vastamata meil või mis kell see proov nüüd homme ongi, ega ma sisse ei maga?! Jne. 

Äge, et sain seda kogeda, sest nüüd tean täpselt, mille poole püüelda. Level on veidi raskem, sest väga kergelt leiab asju, millest justkui ilma jääd. “Fomo” nagu on kombeks öelda. 

Mu tütrel on ka vahepeal fomo kui ta näiteks piima joob. Võtab paar lonksu, vaatab ringi, et ega midagi põnevat ümberringi ei toimu ja siis jälle lonksuke, et ega piim kuskile kadunud pole ja siis jälle keerutab natuke. 

Kuu enne Herne sündi käisin Soomes oma magistri diplomil järel ja kuigi püüdsin väga raseduse ajal aeglaselt ja rahulikult võtta, siis tagant järele panen natuke käega vastu pead, et kas see ikka sai rahulik olla kui kord nädalas Soomes viiulitunnis käisin, ühe aastaga kaheaastase pedagoogika programmi tegin, lõputööd kirjutasin plus kontserdid, õpetamine, kolimine… las ta jääb. Samas enamus päevadesse mahutasin ikka pisikesed uinakud ka, jalutasin iga õhtu ja asjaolusid arvestades olin selle kõige juures ise õnneks rahulik.

Aga kuu enne Herne sündi kolisime linnast välja ja see andis jälle tõuke aeglasemale elule. No, beebi sünnist rääkimata. 

Öeldakse ju, et lapse tulekuks ei saa päriselt valmis olla. Igal sammul võib tulla ette ootamatusi ja planeeri palju tahad, reaalsus on midagi, mida lihtsalt ei saa ette kujutada. 

Aga üks asi, milleks ma väga teadlikult valmistusin, oli see, et ma oskaks lihtsalt olla. Olin kuulnud, kuidas naised hakkavad beebi kõrvalt igatsema tegutsemist, töötamist… eks igal ühel oma. 

Aga selleks tahtsin valmis olla, et tõesti beebiga kohal olla, mitte oodata mingeid arenguetappe, seda, et ta juba ühte või teist teha oskaks, või “iseseisvamaks” muutuks. 

Nii ma siis veetsin Herne sündides esimesed kaks kuud voodis. Väikesed jalutuskäigud, vahel voodi asemel kiiktool või terrassi diivan, aga 2 esimest kuud oli ta põhimõtteliselt 24/7 minu küljes ja ma ei suuda kirjeldada seda rõõmu, mis mind tänaseni täidab kui sellele ajale mõtlen. Me päriselt elasime aeglaselt ja ma ei mõelnud kordagi, et huvitav mis kusagil mujal toimub või et kas ma millestki ilma ka jään. Peale seda hakkasime ikka natuke kodukülast välja ka käima, aga suuremas osas on viimased 1,5 aastat ikka aeglaselt kulgenud.Kui otsite superklooni Replica Rolex, on Super Clone Rolex see koht, kuhu minna! Suurim võltsitud Rolexi kellade kollektsioon veebis! 

Eriti hakkasime kodus taas sellele aeglasele elule mõtlema praegusel pimedal aastaajal. 

Härra kirjeldas, et kui on pime aeg, siis talle meeldib väljas olla kui ümberringi on rahulik. Aga kui on pime aeg ja ta on linnas, ümberringi käib üks suur sagimine, siis on selles nii suur ebakõla, et see hakkab häirima. 

Siis mõtlesingi, et mul on nii, et kui loodus ütleb, et puhka, siis lihtsalt peab puhkama. Muidu tuleb teatav raskus peale, immuunsus ka nõrgeneb… 

Mu novembrikuu oli selgelt liiga kiire ja kippus natuke sellesse temposse, mis mul enne Herne sündi oli. Mitte kodust väljas oldud tundide mõttes, vaid lapse kõrvalt ma lihtsalt ei taha iga päev energiat kodust välja anda või korraga rohkem kui 4 tundi temast eemal olla. 

Täna helistati statistikaametist tööjõu uuringu asjus ja üks küsimus oli, et mitu tundi nädalas ma tahaksin töötada. Vastasin pikemalt mõtlemata, et max 10 ja siis hakkasin mõtlema, et misasja, 10 tundi nädalas ma küll töötada ei taha, kus mul see aeg? No 5 oleks vast tehtav… kui üks nädal oleks 10 siis oleks pärast seda kindlasti vaba nädalat vaja. 

Ma saan aru, et meie elu on ekstra lill, sest mu härra on isapuhkusel ja kui mul ka mõni proov/kontsert on, saab Hernes issiga kvaliteetaega veeta, see on väga suur õnnistus ja privileeg tervele meie perele. Kui mõtlen, et ehk olin novembris liiga palju kodust ära, siis mind rahustab see, et just selle kuuga sai Hernes oma issiga ekstra lähedaseks ja “issi, issi, issi” kõlab kodus sama palju kui “emme, emme, emmmeeeee”. 

Ja kuna ma loodust ei kuulanud (pime aeg, nii paks lumi, et koduaiast kaugemale ei tahakski sumbata), siis ütles mu keha, et ole nüüd natuke rohkem kodus. 

Ja see on jälle nii hea olnud. Kogu aed on lume alla mattunud, kodu on jõuluehtes, ahjus on tuli, pere on koos, keegi kuskile ei kiirusta, laps kilkab kelgu peal rõõmust. Lumi on nii puhas ja kerge, inimeste akendest paistab kodusoojus… Oeh, see on elu! 

Ja selline see talv võiks olla. Linnast väljas elades  on natuke lihtsam ette kujutada, et kõik teised inimesed võtavad ka rahulikult. Aga tegelikult ju tean, et detsembris inimesed tormavad veel ekstra palju ringi. Aga võiks olla selline universaalne reegel, et enne päikesetõusu ja peale päikeseloojangut kodust väljas tööd ei tee.

Minu jaoks on alati oluline olnud, et detsembris mitte liiga palju tööd teha. Pigem teen suvel, aga jõuluaega tahan kodus perega nautida. See oli siis minu poolt veidi rohkem lahtikirjutatud soov, mida saaks lühemalt öelda lihtsalt nii:

Soovin Sulle rahulikku jõuluaega!

(endale ka)

Päriselt päriselt rahulikku!