elaemaelu

Kirjutamisesse on väike paus tulnud. 

Olen algusest peale väga teadlik olnud sellest, et kirjutan habrastel ja palju erimeelsusi tekitavatel teemadel. Ehk siis ikka sellest, mis endale väga korda läheb. Millest ei suuda kirjutamata jätta. Olin esimesest postitusest peale valmis lugema eriarvamusi ja kriitikat. 

Vaid viimane postitus polnud arvamuslugu (eks need teisedki pigem ikka väga isiklikust vaatevinklist) vaid hoopis väga isikliku kogemuse jagamine. Ja ootamatult osutus see esimeseks postituseks, millele tuli negatiivset vastukaja. Täiendasin nüüd ka toda postitust veidi, et teemat, mis võis saada valestimõistmist, veelgi rohkem lahti kirjutada. 

Aga see selleks. Elu on olnud ilus nagu ikka. 

Täna (loe: paar kuud tagasi, ehk tegelt täna kirjutasin ammu alustatud postituse lõpuni) hakkasid laused end peas ritta seadma ja sain aru, et pean need kirja panema. 

Olen siin-seal seda unekooli teemat veidi paotanud ka, mingitel hetkedel sellele rohkem mõelnud, aga täna paari teise emaga arutades tulid jälle kogunenud mõtted esile. 

Ilma hinnanguid andmata, lihtsalt sellelt baasilt, mis mu enda tunne ja kogemus on…

Öeldakse, et lapse ja vanema (turvaisiku) sideme loomine edasiseks eluks toimub esimese kolme eluaasta jooksul. Olen nii palju kuulnud vanemaid ütlemas, et ah nii või teisiti on okei, sest laps ju pärast ei mäleta. Justkui eesmärk oleks “last elus hoida”. On selline ütlus. Ma leian, et eesmärk võiks ikka märksa kõrgem olla. 

Ta ei mäleta sündmusi, kuid see on aeg, mil temas arenevad turvatunne, kiindumussuhted vanematega ja palju muud olulist. 

Väike beebi, kellel pole veel kogemust, et kuidas elu käib (peale selle, et ta oli ema soojas kõhus, alati hoitud, kuulis alati ema südamelööke ja ei pidanud iial nälga tundma) pannakse nüüd oma voodisse või lausa oma tuppa üksinda, kus temalt oodatakse iseseisvalt magama jäämist ja ööläbi magamist. 

“Esimesed päevad nuttis, aga siis õppis ilusti iseseisvalt magama”. 

Mida ta siis õigupoolest õppis? Kas magamist on võimalik õppida? Või õppis ühe esimese asjana siin elus, et ta võib nutta ja hüüda, aga keegi teda ei kuule ega tema jaoks olemas ei ole. Kaua Sa ikka hüüad kui keegi ei vasta? Kui ma näiteks ütlen õhtul oma abikaasale, et ta mind kaissu võtaks ja ta ignoreeriks seda või ütleks ei, siis ma arvan, et ma ei jääks iga õhtu temalt seda paluma, kui olen saanud kogemuse, et ta seda niikuinii ei tee. Mis ma siis ikka nutmise peale energiat raiskan, tuleb ise uinumisega hakkama saada. Aga see ei tähenda, et ma seda lähedust ei vajaks või ei igatseks. Isegi kui ta jätkab päeval minu jaoks olemas olemist, jätaks see pikas perspektiivis suhtesse ilmselt jälje kui ta mingil hetkel kui ma teda vajan, mind ignoreerib. 

(See on lihtsalt näide, kõigile täiskasvanutele kindlasti ei meeldi kaisus magama jääda), aga väike beebi kes ongi siin ilmas siiani ainult oma ema südame all olnud, enamasti ikka tahaks seda lähedust. Kaisutekid, valgemüra masinad, vankrikiigutajad, lutid jnejne võivad oma rolli mõnel hetkel toredasti täita, aga ema lähedust ja ema piima need üldiselt üle ei trumpa. 

See järgnev siin on minu teooria ja täiesti võimalik, et ei pea paika, sest vanema ja lapse lähedust mõjutavaid faktoreid on väga palju. Aga mõned sellised juhtumid olen näinud ja hakkasin siis mõtlema, et kui ema on oma väikelapse pannud üksi magama tema nuttu ignoreerides, siis 40-60 aastat hiljem kui see sama ema vajab hoolt ja abi igapäeva toimingutega (nagu väike beebi) ta ehk eeldab, et tema hüüdmist kuuldakse, tema soovidele vastatakse ja teda ei jäeta üksi. Nii nagu öeldakse, et kui me tahame, et meie teismelised lapsed meiega oma elu jagaksid, peame neid pisikesest peale kuulama, neile näitama, et kõik mis nad räägivad on oluline. Isegi kui see on 250 korda päevas “emme vaata” või küsimustele “mis see on” või “miks” vastamine. 

Oma inimeste lähiringi jälgides on selge seos vanema ja lapse läheduse vahel täiskasvanu eas sellega, milline oli nende lähedus lapse esimesel kolmel eluaastal.

Ja on ju inimesi, kes ei jõua oma lapse iseseisvumist ära oodata ja ei panustagi mingile suurele lähedusele hilisemas elus. 

Mina lihtsalt olen kogenud kui suur rikkus on elus see, et mul on oma emaga lähedane suhe ja ma tean, et tema panustas sellesse minu elu algusest peale. Et just esimesed aastad määrasid selle, mil määral ma teda täna usaldada saan. Ja tean ka, et kui tema kunagi peaks mind vajama, siis pole see mulle koorem ega kohustus, sest ma armastan oma emaga aega veeta, ükskõik mil moel. Täpselt nagu tema armastas minuga aega veeta. Isegi kui oli raske. 

Ja see eeskuju saadab mind iga päev oma lapsega koos olles. 

Juba aastaid enne seda kui meie esimene beebi meie poole päriselt teel oli, olime härraga rääkinud, et tahaksime kodus sünnitada. Kodu on ju see kõige lemmikum ja turvalisem paik ja sünnitus on üheaegselt nii intiimne kui ka väga võimas sündmus ja ma lihtsalt ei kujutanud ette, et see võiks leida aset kusagil mujal kui oma tuttavate ja turvaliste koduseinte vahel, ümber inimesed, keda tunnen ja usaldan. Eestis ei ole kodusünnitusluba alati lihtne saada, lisaks on näiteks Tallinnas ainult 2 ämmaemandat, kes võivad kodusünnitust vastu võtta. Isegi kui kodusünnitusluba on käes, ei ole Eestis lubatud kodus sünnitada kui sünnitegevus pole alanud 41+6 rasedusnädalal. See oli vist mu ainus hirm, kuna tundsin algusest peale, et beebi tuleb pigem tähtajast hiljem. Õnneks see hirm lahtus raseduse lõpupoole ja tegin rahu ka selle mõttega, et kui beebi ei taha kodus tulla, siis on selleks ka mingi põhjus. Rasedus kulges hästi, sain kodusünnitusloa ning ka ühe parima ämmaemanda Siiri Ennika meie sünnitustiimi. Otsustasime, et kutsume sünnitusele ka doula. Nende osas oli valik laiem ja otsust palju keerulisem teha. Tegemist on nii olulise inimesega, kellega võiks olla hea klapp ja sarnased vaated nii sünnitusele kui elule. Vaatasin erinevate doulade Instagrame, kodulehti ja puhtalt tunnetuse pealt otsustasin kirjutada Gertrud Treumundile. Ütlen kohe ära, et paremat valikut ei oleks saanud teha. Enne sünnitust oli meil temaga 7 kahetunnist kohtumist kus härraga koos käisime. Seal saime rääkida kõigest, alates lapsepõlvetraumadest, hirmudest, ootustest kuni sünnituse detailideni välja.

Tundsin juba ette, aga eriti tagant järele, et selleks, et laps saaks ilma meditsiinilise sekkumiseta pehmelt siia ilma tulla, on minu jaoks väga oluline, et kõik oleks lõpuni lahti räägitud, et ma julgeks nende inimeste ees alasti hingega olla. Ja seda ma sain. Kui sünnituse juures on nii palju asju, mida ei saa planeerida või ette näha, siis on ka väga palju nii emotsionaalseid kui füüsilisi asju, milleks saab valmistuda, et sünnitus oleks loomulik ja ilus! Kodusünnituse ümber liigub ka üksjagu hirmujutte, aga tegelikult on sünnitus olnud aastatuhandeid väga loomulik tegevus ja alles hiljuti on sellest saanud justkui meditsiiniline protseduur ja rasedusest “haigus”. Loodan, et rohkemad naised leiavad endas taas selle ürgnaise, kes ei taha vastutust haiglapersonalile anda, vaid ise see võtta. Ämmaemandad, doulad ja arstid saavad olla suurepärasteks, vahel ka elupäästvateks abilisteks, aga vastutus on sünnitajana minul. Meile öeldi korduvalt “julge” kui kuuldi, et kodus sünnitame. Minu jaoks aga oli see nö turvaline valik, sest hoopis haiglasse minek tundus mulle see hirmsam variant. Kindlasti ei ole kodusünnitus kõigi naiste jaoks, aga arvan, et on oluline, et naine saaks sünnitada seal ja nende inimestega, kus ja kellega end kõige turvalisemalt tunneb.

[täiendatud: kuna siin tekkis mitmetimõistmist, siis pean nii oluliseks veelgi täpsustada, et mis ma selle vastutuse võtmise all mõtlesin. Kindlasti kindlasti ei arva ma, et iga naine peaks kodus sünnitama. Pigem ikka seda, et naine saaks valida kus ja kellega ja kuidas. Ja et isegi kui asjad ei lähe plaanipäraselt (mis tihtipeale juhtub), võiks olla ümber sellised inimesed keda usaldad ja peamine – et pärast oleks rahu. Eelkõige mõtlesin seda – et ei oleks kahetsust või “oleks pidanud” või “oleks võinud rohkem teada või enda eest seista”.  Et ei oleks ebavajalikke ja soovimatuid sekkumisi või kellegi teise tehtud otsuseid, sest ise polnud ettevalmistusi teinud. Ja samas ka alandlikkust, et ma näiteks ei hoidnud kordagi kümne küünega oma kodusünnituse plaanist kinni. Kui mu ämmaemand keda usaldasin, oleks öelnud, et nüüd on vaja haiglasse minna, siis oleks läinud. Lihtsalt hirmud tulevad tihti teadmatusest ja sellepärast on tore, et meil on tegelikult palju võimalusi, allikaid, raamatuid, kursusi, et end sünnituse alal harida ja seda peaks kindlasti tegema ka mees, et kui naine ongi raskes seisus, siis omavahel on enne kõik läbi räägitud ja vajadusel saab mees oma naise ja lapse eest seista.]

Kuigi ma lootsin, et haiglasse minekuks põhjust ei tule, siis tahtsin oma südamerahustuseks ikkagi selleks ka valmis olla. Niisiis, kui tuhud olid juba peal, helistasin ITKsse ja pidasin sealse peaämmaemandaga veidi verbaalset kaklust, et miks ülejäänud maailmas on koroonajärgselt haiglad juba taastunud, st sünnitusele võib tulla kogu tiimiga, Eestis aga tohib ainult üks inimene kaasas olla. Ehk et kui oleks haiglasse minek, peaksin valima, kas võtan doula või mehe kaasa. Absurd, aga sellel rohkem ei peatu.

Tegelikult algasid esimesed märgid sünnituse lähenemisest esmaspäeva õhtul. Esmaspäeval sai mul 41 nädalat täis, käisime ämmaemanda juures, pärast seda seiklesime randa ja siis käisime Lendavas taldrikus söömas. Pikk päev linnas ja mul oli terve päev selline hästi eriline ja hoitud tunne, nautisin iga hetke Normaniga ja tundus, et see võib-olla mõneks ajaks meie viimane pikk päev kahekesi seigeldes. Ka teisipäevaks olid mul mõned tegemised linnas, aga esmaspäeva õhtul tundsin järsku väga tugevalt, et enam ma kodust ära minna ei taha ning igasugune sotsiaalne olemine muutus vastumeelseks, seega ütlesin need ära. Nii räägitakse, et enne sünnitust naine tahab omaette hoida. Siis veetsimegi kaks mõnusat päeva kodus. Rohides, toimetades, puhates, süües, tantsides, nautides… kolmapäeval tuli lõpuks väga kauaoodatud vihm ja aiapidajana ma rõõmustasin selle üle nii väga, et jooksin paljalt õue paduka kätte tantsima ja hüppama nagu viimati ilmselt 20 aastat tagasi sai tehtud.

Samal õhtul muutus beebike väga aktiivseks. Tal alati õhtune aeg aktiivsem ja viimastel nädalatel hakkas end õhtuti “sättima”, sel õhtul aga eriti jõuliselt, nii, et ma püsti ei saanud väga ollagi, sest surve vaagnale oli nii tugev. Aga hommikuks oli alati see surve tunne läinud. Nii ka tol neljapäeva hommikul. Ärkasin nagu teistelgi hommikutel ja läksin päevale vastu. Aga kella 11 paiku hakkasid siiski tuhud, umbes 7 minutiliste vahedega. Olin neid juba oodanud ja sel hetkel tundus see kõige loomulikum asi, kuigi ma ju polnud seda varem kogenud. Need oli sellised mõnusad tuhud, et tegin vahele pannkooke, nautisime neid terrassil ja siis jalutasime pakiautomaati pakki võtma. Kõige juures oli lihtsalt hingamispause vaja teha. Rõõmustasin iga tuhu üle, sest see ju tõi beebit meile lähemale. Plus sain rakendada kõiki mõnusaid hingamisharjutusi, mida õppinud olin.

Igatahes nautisime päeva väga. Nii suur elevus oli. Aga meie doula Gertrud oli korduvalt rõhutanud kui oluline on sünnituse algfaasis puhkamine. Ma olen väga kehv magama jääja ja kui ta ütles, et tuhude vahel oleks hea magada, siis mõtlesin, et mul võtab magamajäämine ju kõige vähem pool tundi aega, mis 5-minuti unedest me räägime. Aga need hormoonid ja kõik imeline, mis kehas sellel ajal toimub, lasid mul tuhude vahel just neid 5-minutilisi unesid teha.
Ma olin just 15 kg mahemaasikaid tellinud, millele pidin Laagrisse järgi minema, kirjutasin siis oma maasikamehele, et ah ma ei saa tulla, sünnitan, mees tuleb. Norman käiski pool tundi ära ja kui ta veidi peale kella 17 tagasi jõudis, läkski mul olemine vaikselt intensiivsemaks. Edasi mul enam ajataju ei olnud ja kellaaegadest sain hiljem teada. Nüüd vajasin tuhudest läbi hingamisel ka Normani abi, sest valus surve alaseljale oli nii tugev. Kõige paremini toimis see, kui toetasin käte ja peaga laua peale ja Norman mu seljale samal ajal vajutas/mudis. Rääkisin telefoniteel nii Gertrudi kui ämmaemand Siiriga, mõlema kõne ajal tuli tuhu ka ja sain mõlemalt kiita, et hingan hästi. Intensiivsus kasvas ja valgust ma enam ei tahtnud, kõik kardinad tuli ette panna.

Kell 21 jõudsid Gertrud ja Siiri meie juurde, selleks ajaks olin ma juba üsna teises dimensioonis. See on üks väga huvitav koht kus olla. Ühest küljest on pea väga selge, aga samas oled ka nagu maailmast väljas. Mul oli tehtud kaks pleilisti sünnituse jaoks, mis mõlemad osutusid väga mõnusaks kuulamiseks raseduse ajal ja hiljem beebiga, aga sünnitusel mängis mul hoopis delfiinimuusika, sest midagi meloodia, harmoonia ja rütmiga oleks olnud liiga kammitsev. Intensiivsus kasvas väga kiiresti ning minu häälte ja kirjeldatud pressitunnete põhjal arvasime, et varsti lähebki asjaks. Siis vaatas Siiri mul esimest korda avatust, seda oli vaid 5-6 cm ja beebi polnud kõige paremas asendis, et allapoole tulla. Kell oli 22:30. See hetk oli minu jaoks kõige raskem, sest tugev pressitunne, mis pea iga tuhu lõpus tekkis, oli nii tugev. Kuni selle tundeni tulin hingamisega hästi toime, aga pressi tunne, teades, et mul midagi veel pressida pole, oli liiga intensiivne.
Mingi hetk (fotolt näen, et see oli 23:30) käisime ka korra õues värsket õhtu hingamas. (palava ilma tõttu oli terrassi uks tegelikult kogu aeg lahti).

Gertrud soovitas siis üht spinningu harjutust, mis väga hästi beebit asendi leidmisel aitama pidi. Tema seisis minu taga, ma toetasin end temale ja siis tuhu alguses tõstis ta mu kõhu üles, ja siis sisse. Justkui tõstaks beebit vaagnasse. Seda pidi tegema 10 tuhu järjest, aga esimesel korral rebisin end tema käest lahti ja lihtsalt karjusin. See oli kõige ebamugavam tunne, mida kogenud olin. Ütlesin, et nagu õudusunenägu. Aga tahtsin ikka beebit aidata, seega proovisime nii, et teen seda ise, tõstan oma kõhtu ise, seina vastas seistes. Füüsiliselt oli see muidugi endiselt ebameeldiv, aga iseendale tehes on siiski mingi kontroll ja imekombel sain need 10 tuhu tehtud. Tagant järele on mul nii hea meel, et seda tegin, sest ilma selleta oleks kindlasti väga palju kauem aega läinud.
Seejärel muutus kõik intensiivsemaks ja Norman ütleb, et tema jaoks oli see periood kõige raskem. Minu jaoks ka. Olime voodis, mina külili ja püüdsin nii väga end lõdvestada. Norman hoidis mind ja tuletas kogu aeg meelde, kust end vabaks lasta. See oli meeletult suureks abiks ja huvitav oli see, et kuigi intensiivsus ei kadunud ka tuhude vahepeal ära, suutsin ma jälle tuhude vahel magada. Mulle endale tundus, et tuhud olid iga minuti tagant, aga alles pärast Gertrudiga rääkides sain teada, et peale selle harjutuse tegemist muutusid vahed pikemaks, isegi 6 minutit. Seega ma tõesti magasin vist.
Võib-olla on sellel olekul mingi muu nimetus kui magamine, aga selline teises maailmas olek, et isegi kui ma midagi oleksin tahtnud öelda või teha, siis suud lahti teha või end liigutada ei saanud. Nagu halvatud tunne või unenägu kus tahad liigutada aga ei saa.
Mingi hetk leidsin tuhu ajal suuga oma käsivarre ja puristasin välja hingates vastu seda. Koos purinaga plahvatas lootevesi. See tõesti tundus nagu üks soe veepomm oleks minust välja lennanud. See hetk hüüdsin rõõmu ja kergendusega, et veed tulid ära. Aga kohe läks kõik veel intensiivsemaks. Siis tuli tagasi ka ämmaemand Siiri, kes vahepeal meid omaette oli jätnud. Vahepeal oli saabunud uus kuupäev, 1.juuli. Kell oli 1, täisavatus ning läksin basseini. Seal oli hea olla ja pressid olid palju “meeldivamad” kui teadsin, et mul nende abiga ka midagi välja pressida on.
Nüüd oli alanud päeva kõige ägedam osa. Muidugi polnud see meeletu intensiivsus kuskile kadunud, vastupidi, aga beebi oli nii lähedal, ma tundsin seda.

Kui ma olin ette kujutanud, et hingan pehmelt beebi endast välja, siis sünnituse ajal tulevad esile instinktid ja minus avaldus hoopis ürgnaine, keda ma isegi ei teadnud endas olevat.
Tegelikult tagant järele mõeldes oli sellel mingi sarnasus sellega kuidas end muusikuna laval tunnen. Et lasen kõik filtrid maha ja olen südamerahus alasti. Seekord muidugi ka sõna otseses mõttes. Ma ei teadnud, et minust nii madalad sagedused üldse välja saavad tulla, emakaru nagu mulle öeldi. Ja mul täitsa ükskõik, et tõenäoliselt terve küla kuulis.

Nii, tuhu, käpuli basseinis. Ja see kergendustunne kui tundsin, et üks pea mu jalgevahelt välja pääses… siis sai tuhu läbi ja pressida ei saanud, järgmine tuhu tundus nii kaugel olevat. Aga kui ta tuli… ja sellega koos ülejäänud keha mis sellele peale kuulus – kirjeldamatu. Kell oli 2:07 ja meie juunibeebi ootaski, et uus kuu ette tuleks. Nabanöör oli lühike ja beebi ulatus mulle vaevu kõhule. Kuna see asend basseinis polnud kuigi mugav, aitas ämmaemand meid välja ja platsentat läksin voodisse sünnitama. Kujutasin ette, et see on ka veel suur töö, aga see tuli nagu lupsti. Siis sai beebi koos platsentaga mulle juba rinnale tulla ja kuniks ämmaemand mulle paar iluõmblust tegi, otsis üks pisike preili juba piima. Voodisse jõudes ma lihtsalt värisesin, peaaegu vappusin, nii meeletult palju emotsioone. See oli päris beebi, päris inimene, see sama kes minu sees kasvanud oli ja kelle liigutusi me olime tundnud ja keda me juba nii väga armastasime. Liiga hoomamatu, seda seisundit ei oskagi kirjeldada.

Minu ülevaatamise lõpuks oli nabanöör juba valge ja mu kallis Norman, kes oli terve päeva olnud tugev, rahulik ja imeline tugi, lõikas nabanööri läbi. Seejärel tegi Gertrud mulle platsentasmuutit nagu enne olime kokku leppinud. Enne äraminekut kaalus/mõõtis ämmaemand meie beebikese ilunumbriteks 51 cm ja 3550g. Kell 4 hommikul jäime omaette ja algaski juba imeline idüll kolmeliikmelise perena.

Milline imeline ja võimas ja ilus kogemus. Ei midagi kerget, aga suured asjad ei olegi enamasti kerged. Intensiivne on vist parim sõna, millega seda lühidalt kirjeldada. Aga tegelikult seda ju päriselt kirjeldada ei saagi. Igatahes ütleksin omalt poolt, et iga sünnitanud naine on superkangelane. Mul oli ka muidugi täielik dream team ümber. Nii õiged inimesed. Tunnen kui suur juhatus oli mul iga inimese juurede, kellega sünnituseks valmistusin ja kes juures olid. Nii ämmaemand Liis, kelle juures igakuistel visiitidel käisin kui ämmaemand Siiri, kes sünnitusel oli ja sünnitoetaja Gertrud, kellega raseduse ajal regulaarselt kohtusime ja kes sünnitusel nii suureks toeks ja abiks oli. Kõik nad toetasid meid parimal võimalikul viisil! Ja pean ikkagi veelkord ka ütlema, milline supermees Norman on. Ta oli iga sekund minuga nii kaasas, oskas mind alati õigest kohast paitada ja õigete sõnadega toetada. Me mõlemad sünnitasime. Beebi tuli küll minu seest, aga tegelikult on ju lapse saamine algusest peale ühistöö. Ka terve raseduse aja ei tundnud ma, et mina olen rase, vaid et meie oleme, sest ta oli need ootuskuud täpselt samamoodi kõigega kaasas ja elas minuga koos kõike läbi. Füüsiline pool on ainult üks osa sellest kõigest. Nüüd imetlen muudkui kui hea isa ta on.

Ma mõtlesin, et enam rohkem ühte inimest armastada ei saa, aga olen saanud nii huvitava kogemuse – teadsin ju küll, et kui beebi sünnib, tuleb armastust lihtsalt juurde, armastus beebi vastu ei tule mehe armastamise arvelt. Aga ma polnud üldse valmis, et ka armastus mehe vastu veelgi kasvada saab. Sest nüüd ta pole ju ainult minu kallis mees vaid ka kallis issi meie tütrele. Vahepeal tulebki lihtsalt nutt peale kui kogen, kui palju armastust meil kodus on. Muudkui kiidame ja täname üksteist ja imetleme koos oma pisibeebit. Ja täname, et ta meie juurde tuli. Ja täname Jumalat, et ta meile selle kõik kinkinud on!

Kirjutan täna jälle emadusest. 

Kirjutasin sarnasel teemal küll oma blogi esimese postituse, aga selle ümber mu elu keerleb, mõtteid on palju ja täna kui noor ema ja kirjanik Jete Eevald üht Pere ja Kodu artiklit jagas ning oma mõtted sinna juurde kirjutas, vastasin ta instastoorile nii, et tähemärgid said otsa… olgu, tuleb ikka uus postitus kirjutada. 

Olin seda sama artiklit, või õigemini pealkirja juba näinud ja sisimas reageerinud, aga tõesti, reageerin nüüd ikkagi valjemalt ka. Sest Jete küsis oma postituse lõpus, et kus on need emad, kes emadust naudivad. 

Siiin!!!! 

Ja täpsustan, et ma kommenteeringi ainult pealkirja, artiklit ma ei ostnud. See tähendab, võib-olla see sisu oli midagi muud ja ma ei kommenteerigi seda, et kuidas see ema end tundis vaid pigem seda, et kuidas ajakirjandus emadust ja emade tundeid kajastab. Mulle jääb küsimus, et miks? 

Ma mõistan, osadel naistel ongi raske ja kui keegi tõesti nii tunneb, siis ta tahab ka kuuldud ja märgatud olla. Samas võiks siis vastukaaluks olla rohkem lugusid ja julgustusi, mis lükkaks ümber selle pealkirjas oleva tsitaadi, kus on valesid rohkem kui sõnu ja selle asemel, et takka kiita, võiks naisi toetades nende  jaoks need valed ümber lükata. 

„Kuidas saab keegi üldse nautida olukorda, kus terve päeva jooksul ei saa teha mitte midagi intelligentsust nõudvat, kus sa pidevalt teenindad teisi inimesi, kus sinu tahtmised ja soovid ei loe midagi ja oled tühine koht,“ küsib kahe lapse ema, kes oma võsukesi küll südamest armastab, aga ei karda tunnistada, et see pole ainult lust ja lillepidu.

Nendel pea kahel aastal, mil olen lapsega kodune olnud, on olnud vaja rohkem intelligentsust kui kunagi varem. See on hoopis teistsugune kui võib-olla mingit teadust tehes tarvis, aga palju huvitavam ja mitmekülgsem. Ma pole kunagi tundnud end nii vajalikuna kui nüüd. Absoluutselt igal töökohal olen ma asendatav, aga praegu on mu elus esimest korda roll, mida saan ainult mina täita. Mitte keegi ei saaks mu last rohkem armastada kui mina ja lapse isa. 

Minu vajadused? Jah tõsi, esimesed pool aastat väga dušši alla ei jõudnud, aga see on ka omamoodi ilus tunne, et praegu minu vajadused ongi väiksemad, sest mul on võimalus kellegi teise eest hoolitseda. Kellegi elu sõltub minust. See on kõige suurem ja kõige ilusam vastutus.  (Väike emade nali/tõsiasi, et päris päris oma aeg on siis, kui vahel õnnestub üksi vetsus käia). 

Aga ühiskond surub nii palju seda peale, et “mina ja minu vajadused on kõige tähtsamad”, et naised jäävadki seda uskuma. Miks üks naine selle kõige keskel tunneb, et ta on tühi koht ja et oma laste eest hoolitsemine (mis peaks ju olema kõige suurem privileeg) tundub kui “teiste teenindamine”? 

Alates sellest, et koolis pannakse lastele hindeid, on inimesed vist harjunud, et nende väärtust mõõdetakse numbrites. 

Mäletan seda aega kui küsimuse peale, kuidas läheb, oli popp vastata “kiirelt”. See justkui siis näitab, et mul on palju tegemist, ma olen tahetud, hinnatud… et mida vähem unetunde ja rohkem töötunde, seda väärtuslikum olen? Mida suurem palganumber, mida kallim auto, mida suurem maja? Aga mitu ruutmeetrit teie maja on? Aga krunt? 

Ära saa valesti aru, need pole halvad asjad. Ma väga unistan kolmekümnest hektarist ja küll ma juba uhkustaks oma lehmade ja tõukanadega kui mul nad oleks. Ja muidugi metsas elades võiks Range Rover ka olla. Aga see pole otseselt eesmärk. 

Need asjad ei määra mu elu väärtust. Ma olen praegu oma kolmekümne ruuduses majas sama õnnelik kui oleksin viis korda suuremas. Sest mul on siin mu mees ja mu tütar. Ja nad on mu lähedal. 

Aga ma ei saa eriti midagi numbrites mõõta. Hahaa, kas äkki sellepärast emad võrdlevad laste kaalu, pikkust, uute sõnade arvu, hammaste arvu jne, sest midagi on vaja numbrites mõõta? 

Meil pole isegi kaalu kodus seega ma ei tea, kas olen ikka rasedusega tekkinud lisakilod maha jalutanud või mitte. 

Näen nii ajakirjanduses kui ka tutvusringkonnas, et emadus võib osutuda raskeks. Ja ehk rohkem just nendel, kes on elanud saavutuspõhist elu. Ehk kogu aeg on vaja edasi liikuda. Uusi kraade omandada, karjääriredelis ronida… jällegi, need pole halvad asjad ja ma kindlasti ei taha üldistada aga kindlasti on raskem hüpata maha selliselt edu rattalt koduse ema rolli. Ja on naisi, kes suudavad suurepäraselt end kodu ja töö vahel jagada. Aga need, kes otsustavad teha pausi või lõpu ja ollagi kodus ja perega 100%, ei peaks tundma, et nad sellepärast vähem väärt, vähem vajalikud on.

Ma arvan, et ma olin ise ka sarnases kohas kunagi. Ja ilmselt oli see osa Jumala plaanist, et me oma esiklast nii kaua ootama pidime, sest see andis mulle aega juba enne lapse tulekut väga sügavalt läbi mõelda, mida emadus minu jaoks tähendab ja mis ootused mul sellele uuele elule on. (Seda on raske kirjutada, sest mõni hetk mõtlen ikka, et noorena ju unistasin selles vanuses juba vähemalt kolme lapse ema olla). 

Tagasi vaadates… mul polnud ühtegi ootust või ambitsiooni mingile “oma ajale” millest kõik räägivad. Kui mul on väike beebi kelle elu sõltub minust, siis temaga aeg ongi minu aeg.

Leppisime kodus kokku, et suva kui kodu on segamini, sellepärast stressama ei hakka. Siiani valime nö vabal hetkel härraga koos aja veetmise enne kõike muud. Sest kuigi fookus on suuresti beebil, siis üks asi mille eest hoole kandmist ei tohi unarusse jätta, on paarisuhe. Koristustööd ei jookse eest ära, olgu pealegi, läks see aiapidamine see aasta veidi üle käte, viiulit pole 2 aastat eriti harjutanud, enda riided ununevad vahel pesta… aga abielu on õnnelik. 

Beebi esimesed kaks elukuud veetsime suuremas osas voodis, kuna beebi magas ainult kontaktunesid. Ma arvan, et kui oleksin mingil põhjusel tahtnud, et ta iseseisvalt magaks, oleks see aeg olnud raske meile kõigile. Ta lihtsalt poleks maganud, oleks nutnud, keegi poleks maganud, stress, süütunne jne. Arvan, et lapsega kontaktis olemine on emale sama oluline kui lapsele. Esimesed katsetused temast veidi eemal olla olid sellised, et jooksin näiteks aeda marju sööma. Üldiselt ta tunnetas kohe ära, et ma teatud raadiusest lahkusin ja see ei sobinud, siis jooksin tuppa tagasi. Aga ma ei pidanud kordagi seda kuidagi ebatavaliseks. Tundus loogiline, et kui ta on 9 kuud minu sees olnud, kuulnud mu südamelööke, tundnud mu kehasoojust, siis võtab aega enne kui ta aru saab, et me polegi üks ja sama inimene. 

Mingi hetk lisandusid uned liikuvas kärus. See tähendas, et sain pikematel jalutuskäikudel hakata käima, mida väga nautisin. Aeg läheb kohati väga ruttu ja tänaseks on selline magusvalus olukord, et ma võin lapse käruga akna taha magama jätta ja iga päev 1,5-2 tundi “oma asju” teha. Ja kui vahel “ei tudu kärus, emme kaissu tudu”. Siis naudin endiselt väga neid ühiseid uinakuid. 

Praeguses vanuses lapsega saab kõike juba koos teha – kokata, koristada, rohida jne, seega tema uneaega kasutan tõesti tihti lihtsalt lösutamiseks. Loen või kirjutan, joon matchat, praegu näiteks pikutan terrassil päikse käes. 

Ma olen nii ilmatuma tänulik sellele ajale ja pisar tuleb silma kui mõtlen idüllile, mis meil siin kaks suve tagasi oli. Meil on ainult üks tuba, selles samas toas kus tütreke sündis, magame me siiamaani, samas toas teeme süüa, sööme, mängime… terrasiuksest värske õhk sisse voolamas. (Pluss kraadidega).  

Selline vaikne ja aeglane elu. Esimesed 5 kuud ma peaaegu kella ei vaadanudki. Elasime lihtsalt beebi rütmis. Magasime kui tema magas, ärkasime kui tema ärkas. 

Mingi hetk siis tajud lapse pealt, et võiks mingi rutiini luua. Saad aru, et ta vajab magama jäämiseks pimedust. Nii me rutiiniks siis saigi üks hetk see, et kell 8 õhtul lähevad tuled kustu, kardinad ette ja kõik voodisse. Olen päris palju imestunud reaktsioone selle peale saanud ja ka kommentaare, et oleme oma elu liiga lapse järgi seadnud. 

Aga need on olnud maailma parimad õhtud. Me palvetame perega koos igal õhtul, jagame päeva lemmikhetki ja siis on minu ja härra rääkimise aeg. Jagame mõtteid, unistame koos. Hernes on juba harjunud uinuma emme ja issi jutustamise saatel. Vahel rutem, vahel aeglasemalt. Vahel tundub, et ta juba magab, aga siis otsustab veel sõna sekka öelda… Me lähme magama kõik koos ja ärkame kõik koos. Arvan, et lapse tulekuga on nii palju lihtsam kohaneda kui sättida elu tema järgi mitte püüda teda enda olemasolevasse vormi suruda. Tehakse ju seda ka ja kindlasti vahel toimibki. Ning päriselt beebi järgi elamise privileeg on ka ju ainult esimese lapsega. Aga lapsed on väga erinevad (nagu täiskasvanudki). Erineva lähedusvajadusega, erineva tundlikkusega muutustele, erinevatele häältele, stimulatsioonidele ja selleks ongi vaja aega, et oma last tundma õppida ja end siis vajadusel tema vajaduste järgi kohandada. Et võib-olla oli enne lapse sündi talle tuba tehtud ja plaan ta algusest peale sinna magama panna, aga siis lapse sündides selgub, et laps tahab ainult emme kaisus magada. Siis on valida, et kas teha unekooli, ehk lasta lapsel nutta kuni ta saab varakult selgeks, et tema vajadusi ei kuulata, need pole olulised. Või võtta ta kaissu ja näidata talle, mis on turvatunne. 

Võib-olla need emad kes täna tunnevad, et nende vajadused on tühised, on kunagi nutma jäetud… ma arvan, et me ei oska kõiki beebi- ja lapseea mõjusid edasisele elule ära aimatagi. 

See mida mina teha saan, on kuulda oma last, selliselt kuidas ta end väljendab. Tänaseks oskab Hernes kõiki oma vajadusi sõnadega väljendada, aga kui veel ei osanud, oli minu vastutus leida, mis teda häirib. Kui laps nutab, siis see pole koht kus talle lutt suhu panna või muud moodi vaigistada vaid mõelda, et mis mul emana on jäänud märkamata/tegemata. Kas tema baasvajadused on täidetud. Jah, imik võib nutta ka selle pärast, et tal on pissi häda ja ta ei taha oma voodisse või ema sülle pissida. Püksi tegemine on samuti oskus, mida beebid õpivad kui neile muud võimalust ei pakuta. Kaua Sa ikka küsid kui Sind järjepidevalt ignoreeritakse. 

See, et ma keskendun heale, ei tähenda, et kogu aeg oleks kerge ja muresid poleks. 

Ma lihtsalt olen otsustanud keskenduda sellele, mis on ülekaalus ja mis pikas perspektiivis meelde jääb/meelde tahan jätta. 

Ma ei hakka teesklema, et magamata ööd mulle mingit mõju ei avalda. Olen viimase aasta ja kümne kuu jooksul kogenud täiesti uusi väsimuse astmeid. Eriti kui pole näiteks nädalaid päikest ka näinud. Aga siis võtamegi üks hetk korraga, veedame rahulikumaid päevi, püüan beebiga koos päeval magada. 

Olen nutnud, ka lapse ees. Kuigi ma ütleks, et ma olen nutnud vähem kui enne emaks saamist. Aga kui nutan, siis selgitan ka, et kõik nutavad vahel kui on kurbus või valu ja keegi ei pea oma tundeid alla suruma. 

Ma võib-olla kõlan siin oma jutuga väga enesekindlalt, aga tegelikult pean eelkõige oluliseks kuulata oma emainstinkte, mitte ajakirjandust, arste, teisi emasid. Jah, arvamusi ja kogemusi on tore vahetada, jagada. Aga lõpuks vastutavad ikka vanemad oma lapse heaolu eest, mitte keegi teine. 

Kui ma olin väike, hoiatas üks mu ema sõbranna mu ema korduvalt, et ta hellitab mu ära, et pärast pidavat raskeks minema. “Sa veel kahetsed”, ütles ta. 

Kui üle 25 aasta hiljem emalt küsisin, et kas kahetses siis, ütles ta, et kui siis seda, et veel rohkem ei hellitanud. 

Sellist asja nagu liiga palju armastust, tähelepanu, hoolitsust, kuulamist ei ole ju olemas! 

Mäletan lapsepõlvest seda, et emme oli alati hea. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi närvi läinud või pahandanud. Kui küsisin selle kohta, ütles, et tegelikult tuli ka neid ette, aga küllap mäletan ikkagi seda mis domineeris. Arvan siiski, et ta oskas oma emotsioone väga hästi kontrollida ja valida.

Mu emme võttis mind alati igale poole kaasa. Lasteaias käisin samal tänaval kus ta klaveritunde tegi ja kui ma mingil põhjusel lasteaeda jääda ei tahtnud, võisin alati emaga tööle kaasa minna. Sõbrannadega saadi kokku koos lastega, ei olnud mingit ilma lasteta väljas käimist. 

See tunne, et mu seltskond meeldis emmele, et ta ei olnud minust väsinud, ei otsinud “oma aega” minust eraldi, andis olulise aluse sellele, milline ma täna olen ja milline on mu suhe oma emaga – ta on mu parim sõbranna. Ma olen teda alati usaldada saanud ja ei ütle tema seltskonnast kunagi ära. Nii nagu tema ei öelnud minu seltskonnast ära kui ma väike olin. 

Mu emme on ka mulle kõige suuremaks eeskujuks lapsekasvatamisel. Ta võib-olla imestab seda lugedes, sest ma olen väga isepäine ja pigem targutan tihti, et kuidas “õige” on. Aga tema emainstinktist ja armastusest lähtumine on minu jaoks kõigi teadmiste aluseks. 

Võin lugeda ühtesi ja teisi raamatuid, uuringuid, kogemusi, et mis siis õige on, aga lõpuks on ikka armastus see, mis juhib. Ja ma südamest loodan, et iga ema leiab läbi emaarmastuse ka rõõmu ja nautimist oma igapäeva!

See postitus on mul pea 2 kuud tagasi kirjutatud ja selle asemel, et kohe postitada, peitsin selle kuskile ära ja ignoreerisin ennast iga kord kui tuli pähe, et peaks blogipostituse tegema. Need teemad on nii valusad, et mu süda muutub väga rahutuks juba korraks sellele mõeldes. 

Kirjutama ajendas mõni aeg tagasi Suure-Lähtrus toimunud juhtum, kus ema oma vastsündinud lapse hülgas ja beebi oma elu kaotas. 

Raske postitus. Valusad teemad, karmid, vajalikud. Ütlen ka kohe ära, et minus on väga palju küsimusi, millele mul vastused puuduvad. Lihtsalt üks järjekordne arutelu, et oma mõtteid koondada ja mõned sees pulbitsevad asjad välja öelda. 

Ma ei laskugi teemasse pikemalt, sest sõna on palju võetud, inetumal ja ka empaatilisemal viisil (empaatilisemal siis – mitte õigustades, aga kaasa tundes). Et mis viib inimese sellise käitumiseni. Sellele peab mingi taust eelnema. Eva Samolberg-Palmi kirjutas väga hea arvamusloo sel teemal ja mul pole palju lisada. 

Kuhu aga minu mõte kõiki koledaid kommentaare lugedes liikus, on küsimus, et kuidas erineb see lugu oma lapse jõhkrast mõrvamisest nendest oma lapse jõhkratest mõrvadest, mida iga päev üle maailma toime pannakse?

Maailmas tehakse aastas keskmiselt 73 miljonit aborti! 

See ei mahu mulle pähe. Jah, mulle ei mahu pähe, kuidas keegi saab oma vastsündinud imiku metsas hüljata, see ei saa olla terve inimene. Aga enamus nendest miljonitest abortidest ei ole tehtud teovõimetute või süüdimatute inimeste poolt. 

Kui palju tahke on lausel “minu keha, minu valik”. Kui palju pahupidi tahke. 

Ühest küljest surutakse päriselt minu kehale peale mingeid meditsiinilisi protseduure, mis tõesti ainult mind mõjutavad. Samal ajal nimetatakse “minu kehaks” kellegi teise keha ja see justkui on siis minu valik, et kas see elab või sureb? 

Siin loogikat leida ei olegi võimalik. 

Aga kui ma nüüd, käed värisedes, hingan rahulikult mõned korrad sisse-välja ja püüan ka selle teema taha vaadata, siis on ikkagi mõned mõtted, mida tahaksin kirja panna. 

Et keelame abordid ära? 

Me kõik teame, et see poleks lahendus. Väga paljud asjad siin maailmas on “keelatud” ning loomulikult ei takista keelamine nende asjade toimumist. Pigem muutuvad need asjad ohtlikumaks. Jah, ebapopulaarne arvamus, aga ma arvan, et ka narkootikumid võiksid olla näiteks apteegist ostetavad. (see apteek peaks siis muidugi riiklik olema, et mingi Linnamäe tulu eesmärgil narkot promoma ei hakaks.) Inimesed teaksid, mida nad saavad, mis on riskid, mis on võimalikud tagajärjed. Usun, et üledoosi surmasid ja narkokuritegusid oleks kokkuvõttes vähem. Lisaboonus: koht, kust Kaja makse juurde saaks. Aga las see mõttevälgatus jääb siia paika.

Kui abordid ära keelata, hakkaksid need toimuma samamoodi – mustalt, ohtlikumalt, aga vaevalt, et oluliselt vähem. 

Aga neid ei saa võtta ka nii nagu praegu – järjekordne rutiinne arstilkäik, väike tablett, asi korras. 

Samuti peaks nimetama asju nende õigete nimedega. Lapse süda lööb juba siis kui enamus naisi veel ei teagi, et rasedad on, sellest vaid kaks nädalat hiljem võib beebi juba valu hakata tundma. Hilistel abortidel manustatakse lootele enne mõrva valuvaigisteid. Eestis saab ilma põhjuseta aborti teha 12nda rasedusnädalani, meditsiinilistel põhjustel kuni 21. nädalani. Aga ükski masin ega arst pole selgeltnägija ja küllalt on neid juhtumeid, kus vanematel soovitatakse aborti teha kuna lapsel see või too väärareng, pärast aga sünnib terve laps. (Tõin selle lihtsalt välja, aga ma ei arva, et ükski riskinumber õigustaks ise otsustada, et nüüd on aeg see elu lõpetada). Osades riikides/Ameerika osades osariikides võib niisama aborti teha 24. rasedusnädalani ja meditsiinilistel põhjustel veelgi hiljem. 

Aga 24. rasedusnädalal (ja isegi varem), enneaegsena sündinud lapsed jäävad suure tõenäosusega elama. Seega, et ühes haigla otsas võideldakse lapse elu eest ja teises haigla otsas nimetatakse sama suurt last looteks/ema kehaosaks, mille võib lihtsalt eemaldada… see ei mahu mulle pähe täpselt sama palju kui see, et saab oma sündinud beebi talvel metsa surema jätta.Artikkel Sponsoreeritud Meie värviliste, säravate ja stiilsete sokkide kollektsioonist leiate midagi igaühele. Ostke ükshaaval või komplektidena, et oma sock värvi lisada! 

Mu tütar ei olnud kunagi osa minu kehast kui ta minu sees kasvas. Ta oli see sama tüdruk algusest peale, see inimene, kelle Jumal saatis maa peale ja meie saime selle kingituse ja privileegi osaliseks – tervitada teda oma perre. 

Elu tulek naise sisse võib olla naise jaoks üllatus. See võib olla kaua oodatud ja palvetatud üllatus, see võib olla hirmutav üllatus, ootamatu üllatus, soovimatu üllatus. Aga elu on alati kingitus, elu on alati püha. Nii see elu, mis lõppes ülekohtuselt vara kui ka see elu, kes selle surma põhjustas kuid kelle pildi alla kirjutatakse kommentaare nagu tema elu ei oleks enam väärt. (Viitan siin korra veel Suure-Lähtrus juhtunule). 

Inimelu väärtust ei määra see kui oodatud ta oma vanemate poolt on. 

Kui minu sisse on kingitud elu, siis on hilja hakata mõtlema, et kas ma tahan seda elu vastu võtta. Elu ei ole inimese anda ja võtta. 

Me olime talvel perega pikemalt Hispaanias ja mis mulle kõige rohkem muljet avaldas, oli see, kuidas suhtutakse lastesse. 

Kuidas keegi ei lähe pisikesest lapsest tänaval ükskõikse näoga mööda. Inimesed suhtlevad ja naeratavad. Mitte ainult vanad tädid ja onud vaid ka noored ehitusmehed, teismelised tüdrukud… kõik. 

Tundus, et lihtsalt on selline põlvkondadepikkune kultuur, et nende inimestega on lapsena nii suheldud ja lapsi ei peeta tüütuteks rahurikkujateks vaid lapsed on ühiskonna koorekiht. Usun, et selline suhtumine on terve ühiskonna üks aluseid. Poes lasti meid järjekorras ette, sest meil on väikelaps, käruga liigeldes tuldi abi pakkuma ka seal, kus tegelikult hakkama saime. Ja enamasti saigi hakkama, sest kuskilt ei puudu kaldteed. Me olime pisikeses linnas, aga ka seal oli kõigi peale mõeldud. 

Ma tahaksin loota, et praeguse aja inimesed on juba piisavalt haritud, et teada kui väike võimalus on naisel rasedaks jääda. Iga kuu on umbes 6 päeva kui naine saab rasestuda ja praeguse aja sajad viljakust pärssivad tegurid võivad seda veelgi vähendada. “Ups, juhtus”. Tead, ei ole nii, et kõnnin tänaval ja oih, rasedaks jäin. “Juhtus” võib öelda näiteks siis, kui jääd bussist maha või unustad mingi tähtaja ära.

Elu on alati kingitus! Ja kes ei ole valmis seda kingitust vastu võtma, sel on kümneid võimalusi seda ära hoida. Rasestumisvastaseid vahendeid on palju ja kuigi ma enamikke neist ei poolda ja kuigi ma tahaks, siis pole minu võimuses hoida kõigi maailma naiste tervist, hoides neid beebipillidest eemale. Aga sellel teemal ma täna ei peatu. Need on siiski rasestumisvastased vahendid. Abort ei ole rasestumisvastane vahend. Abort on mõrv. 

Reklaamime kondoome rohkem? 

Ei, see pole see teema. Kes kondoomi kasutada ei taha, seda ei pane ka tasuta jagatud kondoomid neid kasutama. 

Need on kõik sümptomid. Ja nagu ma juba varem kirjutanud olen, siis ma pole sümptomitega tegeleja inimene. 

Juurpõhjus on nii palju sügavamal, nii mitmekihiline, et seda ei lahenda ühegi kampaania ega seadusemuudatusega. 

Kas koolis peaks lastele õpetama elu tähendust? Ei, see teema on veel sügavamal. Kuigi ka koolil oleks selles teemas laste hoidmisel rohkem võimalusi, koorub siit juba mitu erineva postituse teemat välja. Alustades hiljuti hoogu saanud koolides hpv vaktsiinidega survestamisega. (Hpv on seksuaalsel teel leviv ja selle vaktsiin on saanud väga palju negatiivset vastukaja kõrvaltoimete tõttu). 

Kõik see kokku annab justkui noortele sõnumi, et ainsad negatiivsed tagajärjed juhuslikule vahekorrale on haigused ja soovimatu rasedus. Aga siin siis jätan selle kooli teema jälle pooleli ja lähen tagasi sinna, et kui vajalik info lastele/noortele ei pea tulema koolist, siis kust? 

Kust algab inimese elu? (Maises tähenduses). Emast ja isast. Ja ema ja isa ei saa veeretada (seksuaalkasvatuse) vastutust koolile või kellelegi teisele. 

Kes õpetab lapsele, et elu on püha? Nii minu elu kui teine elu. Kes õpetab lapsele, et inimese keha on püha ja võib-olla selle asemel, et oma 16-aastasele tütrele beebipille soovitada, võiksid vanemad oma tütrele hoopis õpetada, et oma 16-aastast keha ei olegi veel vaja kellelegi jagada. Aga sellest olen juba varasemalt siin kirjutanud ja ei hakka end kordama. 

Ma jätan vahele ka vägistamisest tingitud rasedused ja abordid, mitte, et see poleks oluline teema, aga suurem protsent abortidest ei ole sellest kategooriast. 

Mu tütar on täna see sama inimene kes ta oli siis kui ma rasedustestil õrna, pea olematut teist triipu nägin. Aga kui see triip oleks minus käivitanud hirmu, ärevuse, paanika? Kas siis põhjendatud, sest näiteks mul pole raha, et endalegi süüa osta, või lapse isa on mu parima sõbranna mees, või mul olid järgmiseks aastaks hoopis teised plaanid, või ma olen 15 ja kardan vanematele öelda, või mulle ei meeldi lapsed silmaotsaski, või ma lihtsalt pole veel valmis… igal ühel on oma lugu, omad põhjused. Kahtlemata on tegemist elumuutva sündmusega. 

Paljud takistused on ületatavad, aga tuleb endas leida julgus abi küsida. 

Eestis on tasuta raseduskriisi nõustamine (ka telefoniteel). 

Aga inimestele, kes pole selles olukorras üksi ja võib-olla paanikat polegi, võib-olla on lihtsalt “ups” ja lähme “kustutame” selle “vea” ära. Siis maailmas ja ka Eestis on inimesed aastaid järjekorras ja ootavad kõne, et mõni beebi neid endale vanemateks vajab. On küllalt inimesi, kes on südames juba lapsevanemad, aga neil pole last keda armastada. 

Kuigi ma pole abordi keelustamise poolt, siis ma oleksin selle poolt, et kui naine läheb aborti tegema, räägiks arst talle põhjalikult kõigist variantidest, mis tal on, kui ta hetkel on sellise otsuse teinud. Et räägitaks ka kõigist võimalikest tagajärgedest, et seda ei normaliseeritaks ega julgustataks. Ja muidugi, et asju nimetataks nende õigete nimedega. 

Ma tean, et mu kirjutatud sõnad võivad mõjuda karmilt. Võivad teha haiget neile, kel on antud teemaga kokkupuuteid. 

Mul on üks armas empaatiline sõbranna, kes mõistab alati kõiki ja kõike ja ma kuulen siin kirjutades tema häält oma peas. Ja minu sõnad siin ei kõla ehk üldse lahkelt, aga mul on südames korraga armastus ja valu ja ebaõigluse tunne… ja see on nii suur ja tugev teema. Ikkagi elu ja surma küsimus. Seega ma ei oska end ka kuidagi pehmemalt väljendada… aga kui Sa oled mu sõbranna (või tuttav või võõras) ja peaksid mulle tulema ütlema, et tahad aborti teha, siis ma kallistan Sind ja räägin Sinuga nii armastavalt kui ma vähegi oskan. Ja kui vaja võtan beebi ka endale. 

Kes tunneb, et tal on sel teemal palju küsimusi, siis soovitan väga üht raamatut. Bernard N. Nathanson “Lubage mul elada!” (The hand of God. The story from death to life by the abortion doctor who changed his mind). Raamatu autor oli 20 aastat tunnustatud abordiarst (kuidas need kaks sõnapaari saavad üldse kokku käia?). Üks hetk ta aga pöördus ja temast sai elupooldava liikumise eestkõneleja. Raamatus räägib ta väga karmilt ja ausalt oma tööst, abordimaailma külgedest, millest avalikult kunagi ei räägita. Ma lugesin seda raamatut gümnaasiumis Sotsiaaleetika tunnis. Ma ei tea, kas tänapäeval oleks üldse koolis lubatud õpilastele sellist raamatut soovitada. Aga olen tänulik, õppisin selles aines aastaga elu kohta rohkem kui enamus teistes ainetes 12 aasta jooksul.

Meie kodus on umbes 90% toidulauast mahe. Lapse toidulaual on, ja meie lauast loomne toit, peab 100% mahe olema. Kui pärast 10 aastat taimetoitlasena jälle loomset hakkasime sööma, leppisime kokku, et ainult mahedat. 

Mind ajendas sel teemal kirjutama tõik, et Pajumäe hakkab oma tegevust lõpetama. 

Lisaks Biomarketile, Rimile, Serverile ja ilmselt veel mitmetele poodidele, toob Pajumäe tellimused ka koju kohale!  Mitte ainult Tallinnasse, vaid ka paljudesse väikestesse kohtadesse. Üle 35€ tellimused toob tasuta. Olen seda võimalust väga palju kasutanud. Ma joon palju toorpiima, ghee oli esimene loomne toit, mida peale veganlust tarbima hakkasin, või on meie kodus aukohal ja teen Pajumäe koorest ise ka probiootilist jogurtit. 

Pajumäe on ainus mahetootja Eestis, kes poes toidukoort ja toorpiima müüb. Mis edasi saab? 

Vastupidiselt kellegi kommentaarile netis: “pole kuulnudki sellisest, joon Alma piima edasi”, on see teema laiem kui minu toorpiima-armastus. 

Nopri talu peremees Tiit Niilo ütles 2018 aastal, et “Eesti võiks olla maailma puhtaim riik ehk 51 protsenti riigist võiks olla mahe, kui vaid mahetootel oleks ka tarbija – turustamisel vajaks põllumehed aga riigi tuge.”

Ka Nopri talu pole mahe, sest mahetalu pidamise kulud on palju suuremad kui tulud. Eestis pole mahetoidu tarbijat, sest puudub teadlikkus selle vajalikkusest. 

“Riik peaks saama suunata puhta toidu tarbimist ja riigiettevõtted, lasteaiad, koolid kutsuma ja suunama seda tegema,” ütles Niilo. 

Me oleme viimasel 1,5 aastal päris paljusid oma sõpru šokeerinud sellega, et me enam veganid pole. “Midaaa, minu esiveganid”, oli reaktsioon ühelt sõbrannalt. Me olime oma tutvusringkonnas enam-vähem ainsad veganid, aga täiesti vankumatud. Erandeid me ei teinud, vaidlustesse väga ei laskunud, sest igaüks teeb oma valikud ise, aga olime endas veendunud, et tegemist on vaieldamatult parima valikuga nii tervisele, loomadele kui planeedile. 

Miks me siis meelt muutsime? Tegelikult esitaksin ma kõigepealt endale küsimuse, et kuidas me üldse selleni jõudsime? Miks me veganiks hakkasime? 

Esimene initsiaator oli tervis. Midagi oli kehvasti ja esimene asi on ju toidulaud üle vaadata. 

10 aastat hiljem veganlusest “välja tulles”, taipasin alles, et samm Hesburgerist tervislikuma toitumise poole ei tohiks tähendada Beyond burgerit. Õnneks olen viimast vaid korra elus proovinud. Ja mul ei olnudki see päris nii. Aga veidi liialdades võrdleksin ikkagi oma keskkooliaegset toitumist hesburgeri kvaliteediga. Veganlus minu jaoks õnneks ei tähendanud, et ostan süüa toidupoe veganletist, aga samas sai ikka sealt ka ühtteist aegajalt võetud, “juust” näiteks. 

Täna ei ostaks ma sellest letist ühtegi toodet. 

Pigem täitsid mu toidulaua puu- ja köögiviljad, kaunviljad, väljas söömine oli keerulisem, mistõttu valmis enamus toidust kodus, kaasaarvatud taimsed piimad, mida tegin kodus mandlitest ja india pähklitest. See ilmselt selgitab ka, miks tervis veganiks hakates paremaks läks – Mõju avaldas rohkem see, mis kvaliteediga toit oli, kui see, et mis toiduained täpselt laual olid.

Täna valin lauale selle, mis parasjagu mahedalt saada. Kodupoest näiteks ostan ainult loomset kraami, sest meil müüakse mahe veiseliha, Saida juustu ja mahevõid. Köögi- ja puuvilja jaoks peab linnas poes käima. Õnneks saab Biomarketi ja suuremate Rimide peale mitmekesise toidulaua ikka kaetud. 

“Mahetoit on liiga kallis, ma ei saa seda endale lubada”. 

Selle peale küsin, et kas tellid vahel valmistoitu koju? Kas ostad kohvi kaasa? Käid väljas lõunal? Käid kinos? Sõidad taksoga? Sul on kodus WiFi? Kanalitega telekas? Netflix? Mõni laen (peale kodulaenu)? 

Kui vastus kõigile küsimustele on ei, siis mõistan. Muuljuhul pole küsimus selles, et mahetoit on kallis, vaid selles, et mis mulle tähtis on. (Muidugi on mahetoit kallis ka ja selles osas jõuame jälle sinna Nopri peremehe mainitud teema juurde, et orgaanilise (nii loomse kui taimse) toidu kasvatajatel võiks olla nii turunduse kui mu meelest ka finantsilise poole pealt riigi tuge). 

Ja tegelikult ju enamik inimesi ilmselt ei mõtlegi oma toidu kvaliteedile. Tuleb valu, krõbistame ibukat, lähme eluga edasi. Ja muidugi on ka nii tugeva tervisega inimesi, kes võivad süüa mida iganes, aga haige kunagi pole, unekvaliteet on hea, närvi ei lähe, hormoonid on korras, kõht ega pea kunagi ei valuta jne. Ma mõistan, et siis ongi raske mõista, et miks peaks tervislikkusele mõtlema, seda mis 20 aasta pärast on, niikuinii ei tea. 

Me lihtsalt oma peres oleme sellised inimesed, et tahame alati algusest alustada. Et kui on midagi viga, siis otsida juurpõhjust, mitte tegeleda sümptomitega. Seda nii isiklikes suhtes kui terviseküsimustes. Ja sealt ilmselt tuleb ka see, miks toidukvaliteet meile oluline on. Eriti muidugi lapse puhul, kelle õrn ja puhas keha mürkidele vastuvõtlikum on ja kelle puhul on meie vastutus, et talle parim võimalik vundament anda. Kõiges. 

Kui palju on lastel allergiaid ja erinevaid kroonilisi haigusi.Nende toidulaualt aga vaatab vastu glüfosaadiga rikastatud kaerahelbepuder, värvaineid sisaldavad joogijogurtid, vorstid mis sisaldavad liha vähem kui lisaaineid jne. Maiustustest rääkimata. 

Loomulikult võib allergiaid, haigusi esineda igas peres ja vahel tuleb põhjuseid otsida väga sügavalt, aga vahel tundub, et otsitakse eriarste, terapeute ja vaadatakse kaugele enne, kui kontrollitakse, kas kodus on kõik korras – uni, toit, liikumine, omavahelised suhted… need kõige suuremad mõjutajad. 

Aga miks me siis ikkagi enam veganid pole? 

Veganluse jätsime seljataha tasapisi. Ma ei osta poest ühtegi toiduainet ilma koostisosi lugemata. Üldiselt 2 koostisosa on juba üks liiga palju. 

Veganletist selliseid tooteid ei leia. Kuni raseduseni tundsin end taimset terviktoitu süües tervelt ja tugevalt, aga üks hetk tundsin, et tahaks midagi veel. 

Ghee (ehk selitatud või) on väga hea toidulaua rikastaja ja sobib üldiselt ka neile, kes muidu piimatooteid tarbides end hästi ei tunne. Poole raseduse pealt soovitas üks arst mul sapivalu tõttu muna süüa. Raske südamega ostsin karbi Kikerikii mahemune ja väga veider oli seda alguses süüa, aga läks nii, et munast sai üks vähestest toitudest (arbuusi ja külmutatud kirsside kõrval), mille järgi mul raseduse ajal isutas ja sõin kuni sünnituseni iga hommik ühe keedumuna. Tänaseks läheb meil kolme peale karp mune 2-3 päevaga. Õnneks on meil kodukülas üks tore talu, kust nii kana- kui pardimune saame. Siiski unistan ka oma kanadest. (Ja lehmast). 

Üks toores munakollane toorpiimaga tehtud matcha latte sees on minu lemmik lõunane jook. Vahel ikka veel vaatame imestusega oma loomset toidulauda ja mõtleme, et kes oleks osanud arvata. Veel raseduse lõpus olin üsna kindel, et hakkame väikest veganlast kasvatama, aga selleks ajaks kui talle umbes 7-kuuselt lisatoitu hakkasin pakkuma, olime erinevaid raamatuid ja allikaid lugedes jõudnud sinnani, et ühed esimesi lisatoite lapsele olid munakollane, veisemaks ja kanapuljong. 

Ta on siiamaani suhteliselt karnivoori kalduvustega, ilmselt teeb tasa seda, et ema talle kõhus olles korralikku proteiini ei pakkunud. Keda huvitab beebile lisatoiduga alustamise teema, siis soovitan seda raamatut. (võid minu käest küsida ka).

Esimene lihasöömine üle 10 aasta oli selline, et sõitsime rongiga kodupoole ja mõtlesime, et mis siis õhtusöögiks teha. “Hakkliha kotlette äkki?” “Olgu”. Ilma eelneva aruteluta, et kas võiks kunagi jälle liha proovida. Läksime koduselverisse ja seal müüdigi Liivimaa lihaveise maheliha. Kotletid maitsesid hästi ja kui muidu mul suht õrn seedimine, siis kõht oli väga rahul ja ei tekkinud mingit tunnet, et oleks midagi uut või ebasobivat. 

Vaatamata sellele, et piimatooted enne veganiks hakkamist mu kõhule ei meeldinud, pole mul nüüd mingi probleem näiteks liiter toorpiima päevas ära juua. 

Mahe ja pastöriseerimata on täiesti teine piimatoode kui tavaline ja pastöriseeritud. Pastöriseeritud piimas pole järel ei mineraale ega ensüüme ja pole ime siis, et õrnema soolestikuga inimestele see raske seedida on. Pajumäe kõrval on mu teiseks lemmikuks Saida farm, nad on ainsad, kes müüvad ka mahedat pastöriseerimata juustu. Lemmik! 

Seega minu toitumine enne veganlust, kuigi sisaldas loomset, oli siiski 100% erinev praegusest.

Ehk kirjutan teinekord pikemalt sellest, kuidas kaerapiim (peale selle, et sisaldab enamasti ebatervislikke lisaaineid) veresuhkrule halvasti mõjub, kuidas veganpihvides pole enamasti ühtegi päris toiduainet sees ja kuidas mittemahe vegantoidu kasvatamine ja töötlemine on keskkonnale palju suurem koormus kui rohumaaveised. Miks mahe on parem kui mittemahe? Kuidas mittemahedat süües satub toidulauale glüfosaati, raskemetalli ja muud mida inimkehasse sattuma ei peaks. Ja miks süüdistatakse südame- ja paljudes muudes haigustes punast liha kui need haigused on saanud sagedaseks viimase saja aastaga, aga punast liha on söödud aastatuhandeid. Aga tahaksin nende teemade juurde sisse tuua ka teadusuuringud, seetõttu jätan sellest kirjutamise mõneks teiseks korraks. 

Seniks aga, ostame veel Pajumäe tooteid kuniks saab, toetame Saidat ja teisi väikseid kohalikke mahetootjaid. Ka mahetoidul ja mahetoidul on vahe. Kui krõpsud või küpsised on mahedad, ei ole see automaatselt tervisetoit. Samuti on mahedad enamik beebipüreesid, aga ka need ei ole minu jaoks terviktoit ning kuuluvad sinna lahtrisse, mida ma oma lapsele pole pakkunud.

Igaks juhuks ütlen veel üle, et tegemist on minu teekonnaga, minu arvamuste ja kogemustega. Jagan, kuna mind ennast on erinevatel hetkedel toetanud teiste lood ja kogemused ning kuulan neid alati huviga. 

Kindlasti on oluline mainida, et ma olen ka inimene ja kuigi on mingi ideaal, mille poole püüdlen, oleme kõik alati teelised ja ma ostan ka vahel poest endale mingit näksi, naudin vahel väljas söömist ja loomulikult söön külas tänuga seda mida pakutakse. Ja lapsele on alati oma toit kaasa pakitud. Aga jah, seda mida koju ostame, valime väga. Laps ju oskab küsida seda, mida ta saanud on. Mu vanaema on küsinud, et no mis see üks küpsis ikka teeb. Aga teeb seda, et siis oskab laps seda küsida. Ma ei pea ekstreemseks seda, et me ei tutvusta väikelapsele toite, milles tegelikult toiteväärtust ei ole, millest võib sõltuvus tekkida ja viia selleni, et on mure kuidas üldse laps midagi tervislikku sööma saada. Loen beebigrupist näiteks kuidas 1,5 aastasega on mure, et tahab ainult kohukest süüa nt. Keegi ju talle selle võimaluse on andnud. Selle koha pealt on ju vastutus ainult vanematel. On ka neid kes ütlevad et “oota vaid kuni Sul teine laps tuleb…” aga oli ka neid kes ütlesid, et “oota kuni lapse saad, siis”… alati on neid ähvardajaid, et justkui kogu aeg peaks kõik raskemaks minema. No kui läheb siis vaatame edasi. Aga ilmselgelt teen praegu oma maksimumi ja ei lähtu sellest, et “aga ükskord niikuinii kuskil saab kommi”.

Lisan siia veel pisikese ninekirja oma lapse lemmikutest ja meie kõige sagedamini ostetavates toitudest. 

Liivimaa mahe veisemaks, mida ostame Järvelt taluturult. Maksaga on selline lugu, et ma ise alles õpin seda sööma. Mul on elus täpselt üks traumaatiline kogemus maksaga ja ma tõesti poleks uskunud, et iial oma koju seda vabatahtlikult ostan. Nüüd aga vaatan uhkuse ja tänuga, kuidas meie tütar isuga maksa sööb. See on kindlalt ta lemmiktoit number 1. 

Veise- ja lambaliha koos rupskitega saab osta ka Allika mahetalust.

Mahemune leiab õnneks pea igast toidupoest, aga kõige parem muidugi on leida keegi oma kodukandist, kes ise kanu peab. (See kehtib muidugi kõikide toitude kohta ja ideaalis tahaks isegi rohkem oma toitu ise kasvatada. Ning ma tõesti võtaks endale paar pisikest maatõugu lehma, kui aed veidi suurem oleks). 

Biomarketist ostame seda lambajogurtit. (kitse oma on ka)

Juba ennemainitud Saida juust. Saidalt ostame ka keefiri. 

Ferla fermenteeritud köögiviljamahl

Pajumäe ghee ja või. Mahedat Läti võid müüakse samuti enamustes toidupoodides, sest Pajumäed jälle enamikes ei müüda. 

Rimist I Love Eco kalamari. Jälle üks suuuur laste lemmik. 

Biomarketis müüdi veel hiljuti väikseid Sardiine, aga nüüd pole enam polnud. Äkki keegi hoopis teab, kust neid võiks saada? 

Kala osas olen üldse võhik. Kuna meri on meil nii ära rikutud ja merest enam puhast kala ei saa, siis… ühesõnaga, ma ei tea kalast midagi. Et kust saaks head puhast kala. Mind võib vägagi sel teemal valgustada! 

No ja siis muidugi köögiviljad, puuviljad, mida ostame Rimist ja biomarketist vastavalt sellele, mis mahedana parasjagu saadaval on. 

Herne lemmikud on kurk, suvikõrvits, herned, porgand, õun, granaatõun, greip. 

Ja siis muidugi on suvi! Praegu tundub, et kas see üldse kunagi veel tuleb, sest tundub nagu üks ammune unenägu. Aga küll ta tuleb. Siis saab oma aiast ja metsast marju ja muud head. Kirsid, mustikad, mida meil õnneks siiani sügavkülmas jagub, maasikad, vaarikad, sõstrad, tikrid. Mõni ütleb, et see või too mari või puuvili pole beebile hea, aga mu jaoks siinkohal kehtinud see, et kõik mis oma aias puhtalt kasvab, ületab kõik muud kriteeriumid. (Seda siis üle aastase beebi puhul ja juhul kui allergiat pole). Mmm, ei jõua ära oodata seda aega. Ja selle suveootusnoodiga lõpetangi täna. 

Kuulmisteni!

L-A 

Haha, ei, mitte meie! 

Kui meie läheksime lahku, siis kindlasti mitte sõbralikult. Kui me suudaks sõbralikuks jääda, siis suudaksime ka oma suhte korda teha. Proovisin mõelda, et mis põhjustel oleksin valmis lahku minema… vägivaldses suhtes ei tohiks olla! 

Aga (võib-olla naiivselt) kujutan ette, et kõigest muust on võimalik koos jagu saada. 

Et kui juba on armastatud, siis on võimalik see armastus ka uuesti üles leida. Kahtlemata on igas suhtes erinevatest asjadest tingitud keerulisemaid hetki. Kes kire jahtumisel või rutiini tekkimisel lahku läheb, jääbki suure tõenäosusega seda mustrit käima ja kardetavasti kuldpulmadeni ei jõua. 

Mu Lõuna-Koreas elav sõbranna, kellega tihti kirjutame ja helistame, ütles ühe telefonikõne ajal, et nii, nüüd räägime poistest ning lisas sinna juurde, et talle meeldib minu käest suhtenõu küsida, sest kelle iganes teisega rääkimise järel valdab teda segadus ja negatiivsed tunded, aga minuga rääkimise järel lootusrikkus ja inspiratsioon armastada ja olla armastatud. Ta kutsub mind naljaga armastuse guruks. Nii ütleski ta mulle kord, et peaksin kirjutama raamatu pealkirjaga “Love that works”. 35 aasta pärast võtan ette, selleks ajaks on 50 aastat suhtekogemust seljataga ja võib ehk juba kirjutada küll. Selliseid asju on muidugi armas ja julgustav kuulda. Ja pean ütlema kui väga ma ka ise naudin suhete ja armastuse teemadel arutlusi. 

Sattusin kunagi lugema üht blogipostitust sellest, kuidas abielu ei ole mõeldud püsima. Et abielu ei võrdu “oleme elu lõpuni koos”. Selle postituse lugemine tegi mind kurvaks ja veel kurvemaks kümned ja kümned nõusolevad kommentaarid. Sain aru, et elan tihti oma mulli sees, sest mind ümbritsevad suures osas teised kristlastest abielupaarid, kelle jaoks abielu on püha ja mõeldud kestma.Ülaltoodud artikli kaudu saame teile soovitada uusimaid kleite. Shop dress erineva pikkuse, värvi ja stiiliga igaks elujuhtumiks teie lemmikbrändidelt. 

Tegelikult on aga maailm täis inimesi, kes ei saaks kaugemal olla sellest ideest. Lahkuminekuid julgustatakse, lahkuminekutest teatatakse sotsiaalmeedias uhkusega justkui koolilõpetamisest ja iseseisva elu algusest. 

Palju räägitakse sellest, et suhe peab olema õnnelik ja toimima. Lahkuminekute põhjused seega on tihti: “see ei toiminud” või “me polnud õnnelikud”. Aga kelle vastutus see on? Et toimiks. Kelle teha minu õnn on? Kui mind just relva ähvardusel selle inimenesega kokku ei sunnitud, oli see minu valik. See inimene, kellega nüüd “ei toimi”. 

Ma olin 16 kui hakkasin oma tulevase abikaasaga käima ja ma mäletan nii hästi seda kindlat tunnet, et temaga ma jään elu lõpuni kokku. Ta oli mu esimene peika ja arutasime sõbrannaga, et milleks üldse kellegagi suhtesse astuda kui ei plaani temaga elu lõpuni kokku jääda. 

Mul läks hästi. Võib vaadata sellest punktist – mul vedas, kõigil ei vea nii. 

Aga iseenesest me siia punkti kus praegu oleme, jõudnud pole. Kui mul on probleem, on see minu probleem, mitte teise inimese. Aga kui see on minu probleem, siis võin joosta suhtest suhtesse, aga enda eest ikka ära ei jookse. Parem siis vähem katkiseid suhteid ja teha tööd selle inimesega kellega tahaks, et toimiks. 

Ka meie suhtes oli võimalusi alla andmiseks. Ja andsime ka. Õnneks oli meis mõlemas sees tugev veendumus, et oleme teinud otsuse armastada ja see suhe toimima panna. See oli meie valik, otsus. Oleks võinud ka öelda, et ei toimi. Kahte inimest ongi vahel raske toimima panna ja see võtab üldiselt aega ja tööd. Aga see töö on 100% väärt. Nagu paljusid asju on noorena kergem õppida/omandada, on ilmselt ka suhtes lihtsam end kohandada nooremana kui isiksus pole veel nii tugevalt välja kujunenud. Mul on hea meel, et me härraga suure osa tööst enne 20 eluaastat tegime, see on meid päris pikalt kandnud. Ja ma arvan, et esimene suhe nõuab ka kõige rohkem tööd, sest oled suhtes esimest korda ja ei tea veel kuidas see käib. Suur osa tööst toimub tegelikult iseendaga, aga siis tundub, et järgmine kaaslane on parem, sest tööd on vähem. Tegelikult oleme ise targemad. (Või siis jätsime töö tegemata ja samad mustrid korduvad suhtest suhtesse). Samas kindlasti on järgmistes suhetes teised väljakutsed, sest siis on ka eelmiste pagasid kaasas. Aga selle koha pealt ma ei oska sõna võtta. 

Igatepidi, iga lähedase inimesega on ma arvan tülitseda ka väga normaalne, juhul kui kumbki osapool ei unusta, et oleme ühes tiimis, jääme ka tülis üksteist austavaks ja liigume selles suunas, et tüli lõppedes oleks mingi küngas ületatud ja olukord parem kui enne. 

Üks sõber ütles kord oma pruudi kohta, et “me kurameerime, ainult abielu on päris suhe”. Seda muidugi juhul, kui selle kurameerimise juurde ei käi kooselu ja füüsiline suhe. See teeb igast suhtest päris suhte. Sellist asja nagu juhuslik seks ei ole olemas. Füüsilises suhtes kingid tahes tahtmata teisele inimesele ka osa oma südamest. Jumal ei andnud ilmaasjata meile soovitust intiimsus abielusisesena hoida. Kui ei lähe nii hästi, et esimene peika/pruut eluarmastuseks osutub, siis kui tõeline pühendumine hoitakse abielu jaoks, ei lõhu katkiläinud suhted meid kaugeltki nii palju. 

Jah, ma olen üsna äärmuslik mis neid teemasid puudutab. Tegelikult olen ma enamikes teemades pigem äärmuslike tõekspidamistega. Mu enda silmis need muidugi pole äärmuslikud vaid pigem see, mis tundub kõige loomulikum/loogilisem. Lihtsalt, et kui ma juba millegi kohta tean, et nii oleks mulle kõige parem, siis ma ei taha väga järeleandmisi teha. 

Ärge pange pahaks, (või pange kui soovite) minu väljaütlemisi. Kirjutan ju ikkagi oma elu põhjal ja sellele mõeldes, arutlen, mõtisklen… Tean ka väga mitmeid paare, kes on aastakümneid olnud õnnelikus abielus, aga sellele on eelnenud mõni katkine suhe või abielu. Ja siis ongi tore, kui inimesed on päriselt õnnelikud. Aga see ei tee olematuks asjaolu, et abielu purunemisel on haavad vältimatud ning kui peres ka lapsed, on nende võrra haavatuid rohkem. Elu ei kulge alati ideaalselt ja inimestena teeme ikka ja jälle väiksemaid ja suuremaid vigu. Lihtsalt lahkuminek kui trend – alustan uut elu, iseseisvun jne, see tundub mulle üks suur jama, mida annaks enamasti siiski vältida. 

Tundub, et siia peaks mingi positiivse lõppsõna veel panema, aga hetkel said mõtted otsa ja ma ei oska pliiatsist midagi välja ka imeda. Järgmise korrani siis. Aitäh kõigile, kes loevad, kaasa mõtlevad, kirjutavad, mu mõtetega samastuvad või vastu vaidlevad!

Ikka teie,

L.-A.

“Ela aeglaselt” ja “ole kohal” kõlavad natuke klišeelikult ja nagu paljude selliste ütlustega, siis kui nendele asjadele sügavamalt mõelda, siis saad aru, et jah, kui seda oleks lihtne teha siis oleks elu palju kergem. 

Suurema osa oma elust ma isegi ei teadnud, mis asi see aeglaselt elamine on. 

Nagu ühel tavalisel muusikul, nii ka minul olid näiteks suved sellised, et suve peale tuli kokku 2-3 vaba päeva. See oli täiesti normaalne.

Esimest korda võtsin aja maha vaimse tervise tõttu 2019. aastal. Ja siis juba ootasin ja “planeerisin”, et saaks ehk varsti beebiga koju jääda. Pidin veel viimase 5-kuulise kodust eemalolemise tegema kui jõudsid kõrvu kuuldused mingist viirusest. Veidi aega hiljem katkestati minu ja teiste muusikute lepingud ja sõitsin pärast kahte kuud koju. Saabunud oli imeline aasta 2020 kevad, rahvakeeli koroonakevad või esimene laine. 

Minu jaoks absoluutselt imeline aeg. Siis ma õppisin elama. (Mitte, et ma praegu seda liiga hästi oskaks, aga igatahes tegin sel ajal suure arenguhüppe). 

See oli kevad täis magusat lihtsalt olemist ja mitte midagi tegemist.

Õhus oli tunda, et mitte ainult mina ei laiskle ja ei jää asjadest ilma, vaid päriselt polegi millestki ilma jääda, kuskil ei toimu midagi “olulist” ja ma võin südamerahus õhtul uinuda, mõtlemata, et äkki keegi ootab minult midagi. Et äkki on mõni vastamata meil või mis kell see proov nüüd homme ongi, ega ma sisse ei maga?! Jne. 

Äge, et sain seda kogeda, sest nüüd tean täpselt, mille poole püüelda. Level on veidi raskem, sest väga kergelt leiab asju, millest justkui ilma jääd. “Fomo” nagu on kombeks öelda. 

Mu tütrel on ka vahepeal fomo kui ta näiteks piima joob. Võtab paar lonksu, vaatab ringi, et ega midagi põnevat ümberringi ei toimu ja siis jälle lonksuke, et ega piim kuskile kadunud pole ja siis jälle keerutab natuke. 

Kuu enne Herne sündi käisin Soomes oma magistri diplomil järel ja kuigi püüdsin väga raseduse ajal aeglaselt ja rahulikult võtta, siis tagant järele panen natuke käega vastu pead, et kas see ikka sai rahulik olla kui kord nädalas Soomes viiulitunnis käisin, ühe aastaga kaheaastase pedagoogika programmi tegin, lõputööd kirjutasin plus kontserdid, õpetamine, kolimine… las ta jääb. Samas enamus päevadesse mahutasin ikka pisikesed uinakud ka, jalutasin iga õhtu ja asjaolusid arvestades olin selle kõige juures ise õnneks rahulik.

Aga kuu enne Herne sündi kolisime linnast välja ja see andis jälle tõuke aeglasemale elule. No, beebi sünnist rääkimata. 

Öeldakse ju, et lapse tulekuks ei saa päriselt valmis olla. Igal sammul võib tulla ette ootamatusi ja planeeri palju tahad, reaalsus on midagi, mida lihtsalt ei saa ette kujutada. 

Aga üks asi, milleks ma väga teadlikult valmistusin, oli see, et ma oskaks lihtsalt olla. Olin kuulnud, kuidas naised hakkavad beebi kõrvalt igatsema tegutsemist, töötamist… eks igal ühel oma. 

Aga selleks tahtsin valmis olla, et tõesti beebiga kohal olla, mitte oodata mingeid arenguetappe, seda, et ta juba ühte või teist teha oskaks, või “iseseisvamaks” muutuks. 

Nii ma siis veetsin Herne sündides esimesed kaks kuud voodis. Väikesed jalutuskäigud, vahel voodi asemel kiiktool või terrassi diivan, aga 2 esimest kuud oli ta põhimõtteliselt 24/7 minu küljes ja ma ei suuda kirjeldada seda rõõmu, mis mind tänaseni täidab kui sellele ajale mõtlen. Me päriselt elasime aeglaselt ja ma ei mõelnud kordagi, et huvitav mis kusagil mujal toimub või et kas ma millestki ilma ka jään. Peale seda hakkasime ikka natuke kodukülast välja ka käima, aga suuremas osas on viimased 1,5 aastat ikka aeglaselt kulgenud.Kui otsite superklooni Replica Rolex, on Super Clone Rolex see koht, kuhu minna! Suurim võltsitud Rolexi kellade kollektsioon veebis! 

Eriti hakkasime kodus taas sellele aeglasele elule mõtlema praegusel pimedal aastaajal. 

Härra kirjeldas, et kui on pime aeg, siis talle meeldib väljas olla kui ümberringi on rahulik. Aga kui on pime aeg ja ta on linnas, ümberringi käib üks suur sagimine, siis on selles nii suur ebakõla, et see hakkab häirima. 

Siis mõtlesingi, et mul on nii, et kui loodus ütleb, et puhka, siis lihtsalt peab puhkama. Muidu tuleb teatav raskus peale, immuunsus ka nõrgeneb… 

Mu novembrikuu oli selgelt liiga kiire ja kippus natuke sellesse temposse, mis mul enne Herne sündi oli. Mitte kodust väljas oldud tundide mõttes, vaid lapse kõrvalt ma lihtsalt ei taha iga päev energiat kodust välja anda või korraga rohkem kui 4 tundi temast eemal olla. 

Täna helistati statistikaametist tööjõu uuringu asjus ja üks küsimus oli, et mitu tundi nädalas ma tahaksin töötada. Vastasin pikemalt mõtlemata, et max 10 ja siis hakkasin mõtlema, et misasja, 10 tundi nädalas ma küll töötada ei taha, kus mul see aeg? No 5 oleks vast tehtav… kui üks nädal oleks 10 siis oleks pärast seda kindlasti vaba nädalat vaja. 

Ma saan aru, et meie elu on ekstra lill, sest mu härra on isapuhkusel ja kui mul ka mõni proov/kontsert on, saab Hernes issiga kvaliteetaega veeta, see on väga suur õnnistus ja privileeg tervele meie perele. Kui mõtlen, et ehk olin novembris liiga palju kodust ära, siis mind rahustab see, et just selle kuuga sai Hernes oma issiga ekstra lähedaseks ja “issi, issi, issi” kõlab kodus sama palju kui “emme, emme, emmmeeeee”. 

Ja kuna ma loodust ei kuulanud (pime aeg, nii paks lumi, et koduaiast kaugemale ei tahakski sumbata), siis ütles mu keha, et ole nüüd natuke rohkem kodus. 

Ja see on jälle nii hea olnud. Kogu aed on lume alla mattunud, kodu on jõuluehtes, ahjus on tuli, pere on koos, keegi kuskile ei kiirusta, laps kilkab kelgu peal rõõmust. Lumi on nii puhas ja kerge, inimeste akendest paistab kodusoojus… Oeh, see on elu! 

Ja selline see talv võiks olla. Linnast väljas elades  on natuke lihtsam ette kujutada, et kõik teised inimesed võtavad ka rahulikult. Aga tegelikult ju tean, et detsembris inimesed tormavad veel ekstra palju ringi. Aga võiks olla selline universaalne reegel, et enne päikesetõusu ja peale päikeseloojangut kodust väljas tööd ei tee.

Minu jaoks on alati oluline olnud, et detsembris mitte liiga palju tööd teha. Pigem teen suvel, aga jõuluaega tahan kodus perega nautida. See oli siis minu poolt veidi rohkem lahtikirjutatud soov, mida saaks lühemalt öelda lihtsalt nii:

Soovin Sulle rahulikku jõuluaega!

(endale ka)

Päriselt päriselt rahulikku! 

“20ndad on õppimiseks, reisimiseks, karjääri tegemiseks, elu nautimiseks jne. Pere loomisega pole kuskile kiiret”.
– Midagi, mida ma 20-aastasele endale kunagi ei ütleks.

Ma ei tea kas ja kes nii ütles, aga ma arvan, et ma pole ainus, kes sellist soovitust kuulnud on.
Kord rääkisin Rootsis ühel festivalil Belgiast pärit pianistiga, kes, kuuldes et ma abielus olen, oli täiesti šokeeritud ja küsis, et miks ma oma noorust raiskan…(Ma olin 25 sel hetkel)

Lapsena mõtlesin alati, et mul on vana ema. Mul on 7 ja 9 aastat vanemad õed, nendel oli noor ema, aga kui mina sündisin, oli ema juba 29(!!!) ja ma mäletan kuidagi eriti hästi kui ta sai 36. Siis mõtlesingi, et maksimaalselt vana ema ikka ja pidasin plaani, et tahaks ise ka enne 30. eluaastat vähemalt 3 lapse ema olla. (Kaks vahemärkust – ma olin kuue aastane, muidugi võiks naised lapsi saada nii kaua kuni viljakust jagub ja nüüd tundub mulle mu ema endiselt väga noor).
Siin ma olen, 30-aastane ühe lapse ema, sünnitasin oma esimese lapse täpselt nii vanalt nagu minu ema mind.
No ma üldse ei tunne, et ma oleksin vana ema. Ja ma olen õnnelikum kui kunagi varem. Ja ma elan hetkel oma unistuse elu. Ja ma ei tahaks olla kusagil mujal.
AGA, kui mängida seda mängu, et mida Sa ütleksid 16- või 20-aastasele iseendale, siis ütleksin, et 20ndad eluaastad on Su kõige viljakamad aastad, mõeldud laste saamiseks. Kõik muu on üsna tühine. Sa oled 40 kui Su lapsed täiskasvanuks saavad ja saad veel palju aastaid nendega koos elu nautida!” Midagi sellist ütleks…
See pole see koht, kus ma tahaks panna halvasti tundma kedagi, kes on 30 või 40 või 50 ja erinevatel põhjustel pole lapsi saanud.
Aga ma ehk kirjutangi seda rohkem siis noorele endale… Ja ehk ka oma noorele abikaasale.
Me olime 24 kui abieluranda sõudsime. See tundus ka tol hetkel nagu viimane aeg. (Arvesse võttes lihtsalt seda, et olime selleks ajaks 8 aastat käinud ja ma olin seda ettepanekut vähemalt pool sellest ajast oodanud).
Kokku kolisime ka peale abiellumist.
Ja siis oli see hetk, et mis hoiaku me võtame laste saamise osas.
Ma isegi tegin selle ettepaneku, et võiks kohe anda Jumalale vabad käed, et meie oleme avatud ja võtame vastu kui antakse. Aga härra ütles, et me pole veel valmis ja mul oli lihtsam mõelda, et ma ka veel ei taha. Sest raske on kogu aeg midagi hirmsasti oodata.
Meil oli ilus abielu, kahekesi oli kahtlemata väga tore olla ja sel hetkel tundus kõik justkui õige, et loome suhtele tugeva vundamendi jne.
Aga mulle tundub, et laste saamise edasi lükkamisega on natuke nagu suhtega, kus noorelt minnakse lahku, sest “ma kaotasin iseennast ära”, “ma pean endale keskenduma”, “suhteks pole aega”, “pean ennast leidma” jne.
Omast kogemusest ütlen, et seda kõike on koos palju ägedam teha.
Me kasvasime ikka 100% koos. Sellest peale kui 7-aastased olime. 16-aastastena kui käima hakkasime, olime ikka maksimaalselt rumalad ja ei osanud armastada ei ennast ega teist. Aga väga tahtsime. Ja nii me siis koos pidevalt eksisime, saime haiget, mõtlesime kuidas paremini edasi minna. Pärast keskkooli lõppu läks ainult ülesmäge. Ja eks ülesmäge tähendab ka seda, et vahepeal ei jaksa ronida või on mingi takistus ees või korra tundub, et kas hakkame alla veerema… aga kaldusin hoopis teemast kõrvale nüüd. Et laste saamise edasi lükkamiseks on lihtne sarnaseid “vabandusi” tuua. Et saame ikka ise enne suureks või peame seda või toda enne korda saatma, ära tegema, rahaliselt kuskile jõudma või sootuks oma maja ehitama.
Aga elu on pidev õppimine ja arenemine niikuinii ja ootama jääda kuskile jõudmist… võib ühel päeval avastada, et ma olen 84 ja pole tegelikult kuskile jõudnud. Alati saab siis kassi võtta, mis on ka üli tore, aga kassi võib 84-aastaselt ka siis võtta, kui Sul 20 lapselast ja 40 lapselapselast on.
Niiet vaatamata sellele, et ma olen nii heas kohas oma elus praegu, siis mul on ka kadedus hinges kui mõtlen, et minu vanaema sai 40-aastaselt vanaemaks. Tal on lapselapselapsi, kes teda tunnevad ja alati mäletama jäävad. Aga ma ei tea, kas ma jõuan kõik oma lapselapselapsed ära oodata… võiks ju öelda, et see ei ole otseselt eesmärk. Aga tegelikult see on kõige otsesem eesmärk. Me oleme loodud järglasi saama. Nii väga paigast on meil ühiskonnas see fookus läinud. Naistelt oodatakse karjääri, tohutut haridust…
Ja vaadatakse väga viltu, kui keegi julgeb neilt küsida, et miks teil lapsi pole.
Aga see on ju nii õigustatud küsimus. Üldse mitte paha pärast. Aga päriselt, kui iive on läbi aegade madalaim, siis tahaks põhjust teada.
Maailm on nii valla, et omast kogemusest ütlen, kui lihtne on 20ndad mööda saata nii, et kogu aeg midagi põnevat toimub ja pole justkui aegagi seisatada ja mõelda, et mis päriselt oluline on. Ja kui me siis lõpuks 27-aastaselt otsustasime, et nüüd võiksid lapsed tulla, siis selgus, et nad ei tulegi tellimise peale.Seda postitust sponsoreerivad meie partnerid Wigs

Mõtlesin siin, et kui paljud noored naised teavad üldse, et 20ndad nende kõige viljakamad aastad on? Aga siis tuli uus mõte, et kui paljusid see üldse huvitab? Sel aastal sai lugeda nii mõndagi arvamust lastesaamisest stiilis “ma ei taha lapsi, sest ma ei taha oma elu per*e keerata”. Miks seda inimest peaks huvitama tema viljakus kui ta üldse ei tahagi lapsi saada?
Ma ei esita kellelegi täna seda küsimus. Et miks Sa ei taha.
Ütlen lihtsalt jälle 20-aastasele endale, et nüüd on see aeg. Lapsed avavad maailmas uue dimensiooni. Uued värvid tulevad maailma. Kõik saab uue ja parema mõtte.
Ilusama perspektiivi.
Kust tulevad need avaldused, et naine ohverdab end laste saamisega, et naisi peetakse jalgadega emakaks nende poolt, kes julgevad öelda, et naine võiks lapsi saada…
Ja on küllalt inimesi, kellel ongi vallalise kutsumus. Ja neid, kes on õnnelik perekond kahekesi. Nagu ma ka varem olen kirjutanud, siis me olime ka sellest kaasaga rääkinud, et meie kaks oleme perekond ja kui õnnistatakse lastega, siis oleme tänulikud. Aga kui ei, siis meil on ikkagi parim perekond. Elul on mõte ühte ja teistpidi. Elu võib olla ilus ühte ja teistpidi. Aga kui Sul on soov ja kutsumus pere luua ja Sa pole seda soovi alla surunud või kibedusest ära visanud… siis ära lase ühiskonnal endale ettekirjutusi teha, et mis kõik enne tehtud peab saama.
Võib-olla oleks meie esimene laps sündinud ikkagi siis, kui olime 29. Et oleksime olnud avatud ja saaksime täna jagada lugu sellest, kuidas me 5 aastat ootasime, et lapseootele jääda. Aga ma tahaks, et ma poleks võtnud Loojalt seda rolli enda kätte. Kristlasena on see ikkagi minu jaoks natuke silmakirjalik. Ja ma ütlen seda, sest ma olen ise seal olnud. Et usaldan küll Jumalat, aga natuke tahan ikka ise juhtida seda asja.
Tagant järele mul on hea meel, et meie Hernes end oodata lasi, sest muidu see justkui olekski toiminud, et “nüüd me oleme valmis, palun beebit”. “Ja nüüd me jälle ei taha, aga anname teada kui jälle võib saata meile kellegi uue.” Tean, et paljudel toimib nii, et tulebki kohe kui võimalus anda. Ja see on väga ilus!
Aga meil pani see ootamise aeg perspektiivi paika, et ei saa seda rolli/kontrolli endale võtta. Elu ei ole inimese anda ja võtta.
Kõlab jube karmilt, aga ma kardan, et 50-60 aasta pärast on meil põlvkond väga õnnetuid ja üksikuid 80-aastaseid, kes kahetsusega minevikku vaatavad. (Ma loodan, et ma eksin.)
Sest lisaks nendele paljudele, kes ei taha lapsi, on jõudsalt kasvamas ka nende arv, kes tahaks, aga ei saa.
Veibi-beebipillide-rämpstoidu-toksilise kosmeetika-eksperimentaalmeditsiini-stress on moes ajastul on kahjuks viljakust pärssivaid tegureid rohkem kui jõuab kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Ja seda nii naiste kui meeste puhul…

Läks see teema nüüd siin laiemaks kui ma alguses plaanisin ja justkui tahaks veel midagi öelda, aga täna jääb nii.
Laiendan ehk järgmises postituses teemat sinna, mis praegu tähelepanuta jäi. Et laste saamine algab ju ikkagi armastavast paarisuhtest. See pole ka liiga moes praegu.

Kuulmiseni,

L.-A.

Kõigepealt vabandan juba ette, kõlan täna natuke kibestunult ja kurjalt. Püüan kibedust elus vältida, aga antud teema puhul kipub pulss ikka natuke tõusma. Hästi natuke.

Üks öö kella 3 paiku avastasin end nii pingsalt automaksust mõtlemast, et ei saanud uuesti undki enne kui mõtted kirja panin. Vahel ikka mõtlen FB scrollides mõne inimese puhul endamisi, et no kas tõesti on vaja igal teemal oma arvamust avalda. Ja siis on mõned teemad, mille puhul pea igaüks “peab” sõna sekka ütlema. Aga ma olen sisimas vist sarnase kalduvusega. Et miks kedagi üldse peaks huvitama minu arvamus automaksust? Või üldse millestki… pigem vist kirjutan ikka selleks, et asjad enda seest välja saada. Ja kui 2 inimest viitsib lugeda ja kaasa mõelda siis no miks mitte.

Ma ütleks, et auto on luksusese, mitte tarbeese. Kahjuks on paljudes peredes auto siiski tarbeesemeks, milleta ei kujutatagi igapäevast elu ette. Kelle jaoks praktilistel kaalutlustel, kelle jaoks mugavusest.
Ma ei oska teiste piirkondade kohapealt sõna võtta, aga kahjuks ei soosi Tallinna linn ka teistsugust praktikat.
Osa autoteest punaseks võõpamine ei muuda linna autovaba inimese jaoks kuigi palju liiklussõbralikumaks. Jalgrattateed ja tõuksikultuur on veel täiesti omaette teema, aga täna tahan jagada mõtteid sellest, kuidas on liigelda Tallinnas lapsevankriga.
Olen olnud suurema osa elust tallinlane, aga nüüd elame perega Saku vallas.
Sakust on nii rongi kui bussiühendus Tallinnaga ja kuigi bussile on meil kodust 20 ja rongile 40 minutit kõndida, eelistan kasutada rongi. Kui esimene kord bussile läksin, uurisin bussifirmast, kas vankriga bussi saab. Sain vastuseks, et antud liinil (kõigil Saku-Tallinn liinidel pole) on küll bussis vankri koht, kuid bussi saamiseks võiksin küsida abi bussijuhilt kuna pole madalat sisenemist. Kui sel samal vihmasel sügispäeval siis peatunud bussi juhilt küsisin, kas võiksin abi paluda vankri bussi tõstmisel, sain vastu ainult silmade pöörituse. Õnneks olid reisijate hulgas ka kaks lahket inimest, kes mõlemad oma abi pakkusid. (hilisem praktika on näidanud, et ka see on haruldane). Linna jõudes vaatasin aegsasti enne peatusesse jõudmist ringi ja valisin eakamate inimeste keskelt välja ühe noormehe, keda proovisin kolm korda talle põhimõtteliselt nina alla ronides kõnetada, kuid paraku ei saanud ta pilku telefonist ära. Appi tuli üks vanem naisterahvas. Enamasti nii on.
Bussiga linnasõidu eel on alati kerge ärevus, et kas saame linna või mitte. Buss, mis niigi käib kord tunnis, millest osadel pole vankri kohtagi ja kui ka on, pean lootma, et leidub mõni lahke kaasreisija.
Inimesed on vist nii nutistunud ja ei märka end ümbritsevat, et nii rongis kui ka linnaliini bussides seisavad inimesed rahulikult vankri/ratastooli koha peal, justkui näevad, et inimene on vankriga bussi sisenenud, ümberringi on ruumi ja istekohtigi, kuid siiski peab enamasti küsima: “vabandust, kas tohin oma käruga siia käru kohta tulla”. Siis liigutatakse.

Möödunud talvel pidime Hernega kaks korda nädalas Mustamäe haiglas taastusravis käima. Ilma autota liigeldes pidime siis eelmine õhtu juba Nõmmele mu ema juurde minema, et järgmisel hommikul haiglasse jõuda. Proovisin paar korda ühistranspordiga, põhimõtteliselt võimatu. (autoga on see teekond 25 minutit) Panin tookord ühe katsetuse kirja ka:
Sakust Mustamäele on päris keeruline ühistranspordiga saada, aga täna võtsime siiski plaani Mustamäelt Liiva jaama rongile jalutada. See teekond oli minu jaoks uus ja võtsin abiks Google mapsi. Kui olime mööda Rahumäe teed, kus õieti kõnniteed pole, läbi lume rühkinud, jõudsin tupikteeni – trepini, kust mitte kuidagi vankriga üles poleks saanud. Natuke nõutu, hakkasin vaatama, et kummalt poolt ringi teha, kõndisin ühele poole ja siis teisele poole, mingi hetk siis ronisin ühest mäest üles – ilmselt enamus vankritega poleks ka see teostatav olnud, (siinkohal kiidan oma Bumbleride Indiet.) Aga rongist jäime ikkagi maha. Järgmise rongini 1,5 tundi.
Mulle meeldib jalutada, meeldib kui laps saab vankris magades ka päevavalgust näkku ja ma olen ise lapsest peale harjunud ilma autota elama. See on võimalik, aga paraku Tallinnas vankriga liikudes põrkan lõputute äärekivide, treppide ja kohati puudulike kõnniteede näol liiga tihti kokku justkui vihjetega, et beebiga istu kodus. Või äärmisel juhul sõida autoga.

Mul autot pole ja olen linnas liigeldes, eriti lapse käruga, pigem autovastane inimene. Või no, mis autovastane, aga Tallinna linna liiklus arvestab ennekõige ikkagi autojuhi mugavustega. Sellegipoolest ei poolda automaksu.
Tuuakse näiteks argumente, et Euroopas automaks tavaline jne. Aga suuremates Euroopa linnades on ka tingimused ilma autota elamiseks olemas. Maksustada võib ju siis need teed/piirkonnad kus ühistransport liigub. (Mitte, et iga liigutust ja asja mille endale juba soetanud olen üldse maksustama peaks.) Või näiteks Tallinna vanalinn võiks üldse autovaba olla.
On ju suur erinevus, kas Kristiines elaval perekonnal on 2 “Viimsi traktorit” millega mööda linna sõita või on linnast väljas elaval suurperel üks auto, millega sõidetakse, sest ühistranspordi võimalust pole. Kas automaks ei soosi veelgi rohkem linnastumist? Mõtlen enda pere peale näiteks. Oleme praegu siiski autootsingul, sest meie kodust näiteks Nõmmele, kus meie vanemad elavad, saab autoga 15 minutiga, ühistranspordiga läheb ligi tund, plus ühistransport sõidab vaid kord tunnis, plus plus osadele nendest bussidest lapsevankriga ei saa. Ja ma ei mõtle neid busse, kus on kõrged trepid, vaid neid, kus bussijuht soovitab keset talve imikuga järgmist bussi oodata (mis tuleb tunni aja pärast). Vallast öeldakse, et kõigil bussidel peab olema vankri/ratastooliga sisenemise/sõitmise võimalus, aga neile pakub teenust SEBE, kust öeldakse, et jah, kõigil bussidel seda võimalust pole ja samuti ei ole sõiduplaanis märgitud, et millistes bussides on ja millistes pole. Iga päev tuleb helistada ja küsida, et tere kas 13.21 bussi käruga saab. Ja kui ei saa, siis tuleb oma plaanid ümber teha. Tegelikult kohtab sarnast olukorda ka Tallinnas trammiga sõites. Sellise kleepsu võib ju kuhu iganes panna, aga mina isiklikult üksi olles ei jaksa oma 20+ kilost käru koos lapsega nendest treppidest tõsta…

Ma olen väga nõus, et Tallinnas võiks autosid vähem olla, aga alustama peaks ikka sellest, et oleksid tingimused ilma autota liiklemiseks. Ja mitte ainult kesklinnas ja selle ümbruses elavatel inimestel. Alustame korralikest rattateedest, regulaarselt käivast ühistranspordist, millega jõuab punktist A punkti B kiiremini kui autoga. Et kui inimesel on võimalus valida ühistransport, millega liikumine on odavam ja kiirem kui autoga ja ta siis ikka auto valib, siis on võib-olla natuke imelik küll. Aga siis on see iga ühe enda valik, kas ta eelistab autoluksust või mitte. SIis on see eelistus, mitte ainus valik.

Lisaks inimeste linna elama surumisele (kui näiteks suurperel pole rahaliselt võimalik oma suure auto eest suuri makse maksta, aga ilma autota kooli ega poodi ei pääse), kolitakse linna. Ja noored otsustavad, et milleks üldse lapsi saada, küll need lapsed teevad alles elu keeruliseks ja kalliks.

Tahan lõpetada positiivsel noodil. Vaatamata sellele, et päris palju aega oleme möödunud aasta jooksul veetnud ühistranspordis, või seda oodates, või sellest maha jäädes… siis mul on õnneks olnud maailma parim kaaslane, kellega koos iga ettevõtmine on suur rõõm ja nauding. Üks suur põhjus, miks me sõidame ühistranspordiga ja pole autot ostnud, on see, et Hernele ei meeldi autosõit. Ja kui mul on valida, kas ma panen nutva lapse üksinda tagaistmele, et rutem kohale jõuda või naudin teekonda talle silma vaadates, teda kaisutades, toites (vahel ka nii, et ühe käega hoidan beebit süles, kes otsustab samal ajal, et nüüd on piima vaja, teisega lükkan vankrit🥲) ja vaadates, kuidas ta rongis iga inimesega sõbraks tahab saada, siis just seepärast oleme sellise valiku teinud. On olnud palju meeldejäävaid ja ilusaid hetki. Aga siiski, äkki just Sinul on plaanis müüki panna oma vana, odav, aga hea auto? 😁

Kas on raske või kerge, on muidugi väga suhteline mõiste.

Väga sage küsimus, mida beebide vanematele esitatakse on, et kas beebi magab hästi? Kas vanemad saavad magada ka? Tahan alati täpsustada, et defineeri “hästi”, sest minu vastus sõltub ju minu ootustest. Ja ootused on inimestel väga erinevad. Ehk et kõik on perspektiivi küsimus. Kes tahaks päev peale sünnitust 10 tunnised jutti magatud ööuned tagasi saada, peab suure tõenäosusega pettuma (kui just unekooli ei tee). Kes aga on valmis beebi tempos kulgema, võib end vägagi värskena tunda.

Kord aastaid tagasi kui ma veel lastesaamise peale ei mõelnud, jäin oma õe juurde ööseks. Ta oli kahe pisikese lapsega üksi kodus ja jäin talle “appi”, ei tea palju sellest ühest ööpäevast abi oli aga see selleks. Mina magasin koos tema 4-aastase pojaga laias voodis, aga terve öö tegelesin sellega, et poiss voodist maha ei kukuks. Küll ta keerutas ja rullis end. Ja mina magada ei saanudki. Järgmine päev olin nii väsinud, et jäin reaalselt WCs magama. Ma olin 22, ehk siis see vanus kui enam ööläbi õppida või pidutseda ei jaksa (vähemalt mitte nii, et järgmine päev veel elu sees oleks). Mäletan neid mõtteid sellest päevast, et appi, kuidas on ühel emal võimalik funktsioneerida üldse inimesena, kui sellised ööd on sagedased. Kui õdede lapsed olid väiksed, rõõmustasin neid nähes väga, aga veelgi rohkem rõõmustasin kui sain väsimuse korral “tsau” öelda.

Tagasi siis selle juurde, et kui me räägime heast unest, kergetest või rasketest öödest, peame alustama ikka ootustest. Kui keegi oleks mulle öelnud enne lapse saamist, et ma ei maga järgmised 1,5 aastat rohkem kui 5 tundi järjest ja veel enam, need ööd kui saab 5h järjest magada, on pigem luksus, AGA, et ma nende ööde juures enamasti end siiski puhanuna ja funktsioneerivana tunnen, poleks vist uskunud. Ma olen pigem suure unevajadusega inimene, olen alati armastanud hommikul kaua põõnata, aga lapse tulekuga muutub nii mõndagi. Täpsustan, et kuigi järjest olen saanud magada max 5-6 tundi, siis ööpäevas püüan ikka 8 unetundi kokku saada. Vähemalt.

Looduse ja bioloogia vastu ei saa. Seda lauset hakkan siin blogis veel palju kasutama.

Kui teile on oluline, et iga väite juures oleks viide teadusuuringule, olete valesse kohta sattunud. Ma pole väga suur teadusuuringute fänn. Praegugi peaksin hoopis üht teadusartiklit kirjutama, mille tähtaeg läheneb, aga siin aknas jookseb jutt palju kergemini. Niisiis väikese vahemärkusena, pigem jätan viited teadusele siit blogist välja. Sue me.

Aga jah, et looduse vastu ei saa. Emad on ikka loodud oma järglaste eest hoolitsema nii päeval kui öösel ja kui fookus on beebil, ehk et kulgengi tema rütmis, siis saan ka ilusti oma unevajaduse täidetud. Sellist väsimust nagu mul oli päev pärast seda kui oma õelapse und valvasin, pole mul emaduse ajal kordagi olnud.

Hoopis teine oleks olukord, kui peale rasket ööd peaksin hommikul tõusma ja tööle minema. Tagant järele lähevad need hetked meelest, aga väsimus kipub peale just siis, kui on olnud rohkem koduväliseid tegevusi. Norman on isapuhkusel ja seetõttu pole ma viiulimängu päris nurka visanud. Kodus olles saan päeval väsimuse korral alati koos beebiga tukkuda. Eriti mõnus oli see aeg kui beebi tegi 2-3 und päevas. Siis sai ühe une temaga koos teha, teiste unede ajal miskit toimetada. Nüüd 1 unega on iga päev need kaalud, et kumba rohkem vajan, kas päevaund või tahab mõni kodune toimetus tegemist. Aga kui on mitu päeva järjest vaja päevasel ajal kodust ära olla, kuhjub kodune “must pesu” ja kuhjub väsimus. Seega kui on tundub, et on raske, tasub vaadata, et ega liiga palju energiat pole kodust välja suunatud.

Üks asi, mida meie doula Gertrud enne sünnitust südamele pani, oli see, et kodu ei pea alati puhtusest särama. Mul on nii hea meel, et beebi esimesed elukuud ma tõesti ei teinud peaaegu mitte midagi. Panin endale 0 ootust ja siis ei saanud olla ka pettumust või läbikukkunud tunnet.

Palju öeldi, et beebi esimesed kuud on nii magus aeg, läheb nii kiiresti ja hakkan seda igatsema, seega tõesti proovisin seda maksimaalselt nautida. Hernes ei olnud see beebi, kes oma beebipesas magaks või keda oleks saanud kuskil magama kiigutada või sõidutada. Ka vankris tegi ta oma esimese une peale teist elukuud. Ega ma väga ei proovinud ka varem. Esimesed kuud oligi eesmärk võimalikult palju beebiga nahk-naha kontaktis olla. Ja ma olen nii tänulik endale, et ma ei mõelnud asjadele nagu “kuidas oma beebi iseseisvalt magama saada” või “tahaks oma aega”. Hernes veetis suurema osa oma esimestest elukuudest minu küljes. Magas-sõi, enamasti kaks ühes. Ja ma tõesti tunnen ka tagant järgi, et olin päriselt kohal need esimesed kuud. Jällegi tänu meie doulale jõudis minuni see teadmine, kui olulised on 40 päeva peale sünnitust. Kuidas vanades kultuurides on 40 päeva peale sünnitust see aeg, kui naine ei peakski tegema midagi muud peale oma lapsega ühenduses olemise. Kuigi meie lähedasemad pereliikmed käisid meid vaatamas, olime esimesed 40 päeva kodus, et mitte beebit üle stimuleerida rahvarohketes, lärmakates, tehisvalgusega kohtades. Tegelikult saatsid need põhimõtted meid kauemgi kui 40 päeva. Beebi on olnud 9 kuud minu kõhus. Seal on pime, vaikne, ta kuuleb alati mu südamelööke, temperatuur ei kõigu, hästi turvaline on olla. Hernes sündis öösel kell 2 peaaegu pimedas toas ja kardinad tõmbasime eest ära alles ülejärgmisel päeval. Tasakesi sai ta kohaneda selle uue olu ja valgusega. Pakun, et ega see maailma tulek mingi lihtne töö ei ole. Kõik on uus, kopsud on kasvanud ja valmistunud, aga kasutusele tuleb need kohe, ilma harjutamata võtta. Õigemini, tegelikult on väike harjutusaeg neile, kellel kohe nabanööri läbi ei lõigata. Nimelt kuni nabanöör veel tuksleb, saab laps hapnikku ka selle kaudu ja nii ei ole kopsudel ka liiga suurt survet, et see hingamise asi kohe õnnestuma peab. See on üks paljudest põhjustest, miks mitte nabanööri liiga ruttu läbi lõigata. Aga jaa, kõik on uus ja vähemalt esimesel 40 päeval saame selle kohanemise beebile võimalikult pehmeks ja sujuvaks teha.

Sattusin ühe kolleegiga kord vestlema ja kui ta kuulis, et mul on laps, küsis ta kaastundlikult: “oi, kas on väga hull?” Ma ei osanudki kohe kuidagi reageerida. See oli nii ootamatu. Ma ei ole kordagi mõelnud, et raske on. Muidugi on olnud uniseid päevi või väikseid muresid, aga üldpildis on mu elu peale lapse sündi ikka 100% parem kui enne. Ja ma olin enne juba õnnelik. Ma ei osanud ette kujutada, et võiks veel nii palju paremaks minna. Me olime Herne sündimise hetkeks Normaniga abielus olnud 5 aastat ja olime ka algusest peale rääkinud, et meie olemegi perekond. Lapsed paraku tellimise peale ei sünni ja kui saame selle õnnistuse osaliseks, et meie kaudu siia maailma keegi saadetakse, siis võtame tänuga vastu, aga kui mingil põhjusel ei saa, siis… meie kaheliikmeline pere justkui juba oli nii suure armastusega täidetud. Ei osanud ette kujutada, et veel parem saaks olla.
Seega mõtted “tahaks oma endist elu tagasi”, “tahaks koduväliselt midagi saavutada”, on minu jaoks hetkel võõrad. Nii väga ootasin seda uut inimest meie keskele, miks ma peaks tahtma temast puhata?
Tahaksin lõpetuseks veel täpsustada, et me saame ju ise suures osas oma fookuse valida. Suure pingutuse korral ma võiks kirjutada nendest öödest kui beebi terve öö rinna otsas on, või kui on nohu ja raske on magada. Või kui on mure tervise pärast. Aga need on nii väiksed ja tühised asjad, eelkõige kui pole ootusi, et kõik kogu aeg sujuks, kodu oleks kogu aeg korras, ükski taldrikutäis maha ei lendaks ja ükski piss põrandale ei tuleks.
Aga need on need beebiga elu pisikesed vimkad. Et vahel ongi kodus kaos. Ja pole ise pesema jõudnud. (Kauem kui julgeks tunnistada). Aga seal segaduses on suur armastus ja siis istud seal maas, vaatad sama raamatut saja viiekümnendat korda, lähed õue uut õuna tooma, millest üks amps võetakse ja siis uut küsitakse. Ja muul polegi tähtsust. Mul on see privileeg, see eesõigus olla 24/7 ühe väikese inimese hoidja, teenäitaja. Ja suuremat ime polegi olemas.

Kuulmiseni

L.A