Emadusest

Kirjutan täna jälle emadusest. 

Kirjutasin sarnasel teemal küll oma blogi esimese postituse, aga selle ümber mu elu keerleb, mõtteid on palju ja täna kui noor ema ja kirjanik Jete Eevald üht Pere ja Kodu artiklit jagas ning oma mõtted sinna juurde kirjutas, vastasin ta instastoorile nii, et tähemärgid said otsa… olgu, tuleb ikka uus postitus kirjutada. 

Olin seda sama artiklit, või õigemini pealkirja juba näinud ja sisimas reageerinud, aga tõesti, reageerin nüüd ikkagi valjemalt ka. Sest Jete küsis oma postituse lõpus, et kus on need emad, kes emadust naudivad. 

Siiin!!!! 

Ja täpsustan, et ma kommenteeringi ainult pealkirja, artiklit ma ei ostnud. See tähendab, võib-olla see sisu oli midagi muud ja ma ei kommenteerigi seda, et kuidas see ema end tundis vaid pigem seda, et kuidas ajakirjandus emadust ja emade tundeid kajastab. Mulle jääb küsimus, et miks? 

Ma mõistan, osadel naistel ongi raske ja kui keegi tõesti nii tunneb, siis ta tahab ka kuuldud ja märgatud olla. Samas võiks siis vastukaaluks olla rohkem lugusid ja julgustusi, mis lükkaks ümber selle pealkirjas oleva tsitaadi, kus on valesid rohkem kui sõnu ja selle asemel, et takka kiita, võiks naisi toetades nende  jaoks need valed ümber lükata. 

„Kuidas saab keegi üldse nautida olukorda, kus terve päeva jooksul ei saa teha mitte midagi intelligentsust nõudvat, kus sa pidevalt teenindad teisi inimesi, kus sinu tahtmised ja soovid ei loe midagi ja oled tühine koht,“ küsib kahe lapse ema, kes oma võsukesi küll südamest armastab, aga ei karda tunnistada, et see pole ainult lust ja lillepidu.

Nendel pea kahel aastal, mil olen lapsega kodune olnud, on olnud vaja rohkem intelligentsust kui kunagi varem. See on hoopis teistsugune kui võib-olla mingit teadust tehes tarvis, aga palju huvitavam ja mitmekülgsem. Ma pole kunagi tundnud end nii vajalikuna kui nüüd. Absoluutselt igal töökohal olen ma asendatav, aga praegu on mu elus esimest korda roll, mida saan ainult mina täita. Mitte keegi ei saaks mu last rohkem armastada kui mina ja lapse isa. 

Minu vajadused? Jah tõsi, esimesed pool aastat väga dušši alla ei jõudnud, aga see on ka omamoodi ilus tunne, et praegu minu vajadused ongi väiksemad, sest mul on võimalus kellegi teise eest hoolitseda. Kellegi elu sõltub minust. See on kõige suurem ja kõige ilusam vastutus.  (Väike emade nali/tõsiasi, et päris päris oma aeg on siis, kui vahel õnnestub üksi vetsus käia). 

Aga ühiskond surub nii palju seda peale, et “mina ja minu vajadused on kõige tähtsamad”, et naised jäävadki seda uskuma. Miks üks naine selle kõige keskel tunneb, et ta on tühi koht ja et oma laste eest hoolitsemine (mis peaks ju olema kõige suurem privileeg) tundub kui “teiste teenindamine”? 

Alates sellest, et koolis pannakse lastele hindeid, on inimesed vist harjunud, et nende väärtust mõõdetakse numbrites. 

Mäletan seda aega kui küsimuse peale, kuidas läheb, oli popp vastata “kiirelt”. See justkui siis näitab, et mul on palju tegemist, ma olen tahetud, hinnatud… et mida vähem unetunde ja rohkem töötunde, seda väärtuslikum olen? Mida suurem palganumber, mida kallim auto, mida suurem maja? Aga mitu ruutmeetrit teie maja on? Aga krunt? 

Ära saa valesti aru, need pole halvad asjad. Ma väga unistan kolmekümnest hektarist ja küll ma juba uhkustaks oma lehmade ja tõukanadega kui mul nad oleks. Ja muidugi metsas elades võiks Range Rover ka olla. Aga see pole otseselt eesmärk. 

Need asjad ei määra mu elu väärtust. Ma olen praegu oma kolmekümne ruuduses majas sama õnnelik kui oleksin viis korda suuremas. Sest mul on siin mu mees ja mu tütar. Ja nad on mu lähedal. 

Aga ma ei saa eriti midagi numbrites mõõta. Hahaa, kas äkki sellepärast emad võrdlevad laste kaalu, pikkust, uute sõnade arvu, hammaste arvu jne, sest midagi on vaja numbrites mõõta? 

Meil pole isegi kaalu kodus seega ma ei tea, kas olen ikka rasedusega tekkinud lisakilod maha jalutanud või mitte. 

Näen nii ajakirjanduses kui ka tutvusringkonnas, et emadus võib osutuda raskeks. Ja ehk rohkem just nendel, kes on elanud saavutuspõhist elu. Ehk kogu aeg on vaja edasi liikuda. Uusi kraade omandada, karjääriredelis ronida… jällegi, need pole halvad asjad ja ma kindlasti ei taha üldistada aga kindlasti on raskem hüpata maha selliselt edu rattalt koduse ema rolli. Ja on naisi, kes suudavad suurepäraselt end kodu ja töö vahel jagada. Aga need, kes otsustavad teha pausi või lõpu ja ollagi kodus ja perega 100%, ei peaks tundma, et nad sellepärast vähem väärt, vähem vajalikud on.

Ma arvan, et ma olin ise ka sarnases kohas kunagi. Ja ilmselt oli see osa Jumala plaanist, et me oma esiklast nii kaua ootama pidime, sest see andis mulle aega juba enne lapse tulekut väga sügavalt läbi mõelda, mida emadus minu jaoks tähendab ja mis ootused mul sellele uuele elule on. (Seda on raske kirjutada, sest mõni hetk mõtlen ikka, et noorena ju unistasin selles vanuses juba vähemalt kolme lapse ema olla). 

Tagasi vaadates… mul polnud ühtegi ootust või ambitsiooni mingile “oma ajale” millest kõik räägivad. Kui mul on väike beebi kelle elu sõltub minust, siis temaga aeg ongi minu aeg.

Leppisime kodus kokku, et suva kui kodu on segamini, sellepärast stressama ei hakka. Siiani valime nö vabal hetkel härraga koos aja veetmise enne kõike muud. Sest kuigi fookus on suuresti beebil, siis üks asi mille eest hoole kandmist ei tohi unarusse jätta, on paarisuhe. Koristustööd ei jookse eest ära, olgu pealegi, läks see aiapidamine see aasta veidi üle käte, viiulit pole 2 aastat eriti harjutanud, enda riided ununevad vahel pesta… aga abielu on õnnelik. 

Beebi esimesed kaks elukuud veetsime suuremas osas voodis, kuna beebi magas ainult kontaktunesid. Ma arvan, et kui oleksin mingil põhjusel tahtnud, et ta iseseisvalt magaks, oleks see aeg olnud raske meile kõigile. Ta lihtsalt poleks maganud, oleks nutnud, keegi poleks maganud, stress, süütunne jne. Arvan, et lapsega kontaktis olemine on emale sama oluline kui lapsele. Esimesed katsetused temast veidi eemal olla olid sellised, et jooksin näiteks aeda marju sööma. Üldiselt ta tunnetas kohe ära, et ma teatud raadiusest lahkusin ja see ei sobinud, siis jooksin tuppa tagasi. Aga ma ei pidanud kordagi seda kuidagi ebatavaliseks. Tundus loogiline, et kui ta on 9 kuud minu sees olnud, kuulnud mu südamelööke, tundnud mu kehasoojust, siis võtab aega enne kui ta aru saab, et me polegi üks ja sama inimene. 

Mingi hetk lisandusid uned liikuvas kärus. See tähendas, et sain pikematel jalutuskäikudel hakata käima, mida väga nautisin. Aeg läheb kohati väga ruttu ja tänaseks on selline magusvalus olukord, et ma võin lapse käruga akna taha magama jätta ja iga päev 1,5-2 tundi “oma asju” teha. Ja kui vahel “ei tudu kärus, emme kaissu tudu”. Siis naudin endiselt väga neid ühiseid uinakuid. 

Praeguses vanuses lapsega saab kõike juba koos teha – kokata, koristada, rohida jne, seega tema uneaega kasutan tõesti tihti lihtsalt lösutamiseks. Loen või kirjutan, joon matchat, praegu näiteks pikutan terrassil päikse käes. 

Ma olen nii ilmatuma tänulik sellele ajale ja pisar tuleb silma kui mõtlen idüllile, mis meil siin kaks suve tagasi oli. Meil on ainult üks tuba, selles samas toas kus tütreke sündis, magame me siiamaani, samas toas teeme süüa, sööme, mängime… terrasiuksest värske õhk sisse voolamas. (Pluss kraadidega).  

Selline vaikne ja aeglane elu. Esimesed 5 kuud ma peaaegu kella ei vaadanudki. Elasime lihtsalt beebi rütmis. Magasime kui tema magas, ärkasime kui tema ärkas. 

Mingi hetk siis tajud lapse pealt, et võiks mingi rutiini luua. Saad aru, et ta vajab magama jäämiseks pimedust. Nii me rutiiniks siis saigi üks hetk see, et kell 8 õhtul lähevad tuled kustu, kardinad ette ja kõik voodisse. Olen päris palju imestunud reaktsioone selle peale saanud ja ka kommentaare, et oleme oma elu liiga lapse järgi seadnud. 

Aga need on olnud maailma parimad õhtud. Me palvetame perega koos igal õhtul, jagame päeva lemmikhetki ja siis on minu ja härra rääkimise aeg. Jagame mõtteid, unistame koos. Hernes on juba harjunud uinuma emme ja issi jutustamise saatel. Vahel rutem, vahel aeglasemalt. Vahel tundub, et ta juba magab, aga siis otsustab veel sõna sekka öelda… Me lähme magama kõik koos ja ärkame kõik koos. Arvan, et lapse tulekuga on nii palju lihtsam kohaneda kui sättida elu tema järgi mitte püüda teda enda olemasolevasse vormi suruda. Tehakse ju seda ka ja kindlasti vahel toimibki. Ning päriselt beebi järgi elamise privileeg on ka ju ainult esimese lapsega. Aga lapsed on väga erinevad (nagu täiskasvanudki). Erineva lähedusvajadusega, erineva tundlikkusega muutustele, erinevatele häältele, stimulatsioonidele ja selleks ongi vaja aega, et oma last tundma õppida ja end siis vajadusel tema vajaduste järgi kohandada. Et võib-olla oli enne lapse sündi talle tuba tehtud ja plaan ta algusest peale sinna magama panna, aga siis lapse sündides selgub, et laps tahab ainult emme kaisus magada. Siis on valida, et kas teha unekooli, ehk lasta lapsel nutta kuni ta saab varakult selgeks, et tema vajadusi ei kuulata, need pole olulised. Või võtta ta kaissu ja näidata talle, mis on turvatunne. 

Võib-olla need emad kes täna tunnevad, et nende vajadused on tühised, on kunagi nutma jäetud… ma arvan, et me ei oska kõiki beebi- ja lapseea mõjusid edasisele elule ära aimatagi. 

See mida mina teha saan, on kuulda oma last, selliselt kuidas ta end väljendab. Tänaseks oskab Hernes kõiki oma vajadusi sõnadega väljendada, aga kui veel ei osanud, oli minu vastutus leida, mis teda häirib. Kui laps nutab, siis see pole koht kus talle lutt suhu panna või muud moodi vaigistada vaid mõelda, et mis mul emana on jäänud märkamata/tegemata. Kas tema baasvajadused on täidetud. Jah, imik võib nutta ka selle pärast, et tal on pissi häda ja ta ei taha oma voodisse või ema sülle pissida. Püksi tegemine on samuti oskus, mida beebid õpivad kui neile muud võimalust ei pakuta. Kaua Sa ikka küsid kui Sind järjepidevalt ignoreeritakse. 

See, et ma keskendun heale, ei tähenda, et kogu aeg oleks kerge ja muresid poleks. 

Ma lihtsalt olen otsustanud keskenduda sellele, mis on ülekaalus ja mis pikas perspektiivis meelde jääb/meelde tahan jätta. 

Ma ei hakka teesklema, et magamata ööd mulle mingit mõju ei avalda. Olen viimase aasta ja kümne kuu jooksul kogenud täiesti uusi väsimuse astmeid. Eriti kui pole näiteks nädalaid päikest ka näinud. Aga siis võtamegi üks hetk korraga, veedame rahulikumaid päevi, püüan beebiga koos päeval magada. 

Olen nutnud, ka lapse ees. Kuigi ma ütleks, et ma olen nutnud vähem kui enne emaks saamist. Aga kui nutan, siis selgitan ka, et kõik nutavad vahel kui on kurbus või valu ja keegi ei pea oma tundeid alla suruma. 

Ma võib-olla kõlan siin oma jutuga väga enesekindlalt, aga tegelikult pean eelkõige oluliseks kuulata oma emainstinkte, mitte ajakirjandust, arste, teisi emasid. Jah, arvamusi ja kogemusi on tore vahetada, jagada. Aga lõpuks vastutavad ikka vanemad oma lapse heaolu eest, mitte keegi teine. 

Kui ma olin väike, hoiatas üks mu ema sõbranna mu ema korduvalt, et ta hellitab mu ära, et pärast pidavat raskeks minema. “Sa veel kahetsed”, ütles ta. 

Kui üle 25 aasta hiljem emalt küsisin, et kas kahetses siis, ütles ta, et kui siis seda, et veel rohkem ei hellitanud. 

Sellist asja nagu liiga palju armastust, tähelepanu, hoolitsust, kuulamist ei ole ju olemas! 

Mäletan lapsepõlvest seda, et emme oli alati hea. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi närvi läinud või pahandanud. Kui küsisin selle kohta, ütles, et tegelikult tuli ka neid ette, aga küllap mäletan ikkagi seda mis domineeris. Arvan siiski, et ta oskas oma emotsioone väga hästi kontrollida ja valida.

Mu emme võttis mind alati igale poole kaasa. Lasteaias käisin samal tänaval kus ta klaveritunde tegi ja kui ma mingil põhjusel lasteaeda jääda ei tahtnud, võisin alati emaga tööle kaasa minna. Sõbrannadega saadi kokku koos lastega, ei olnud mingit ilma lasteta väljas käimist. 

See tunne, et mu seltskond meeldis emmele, et ta ei olnud minust väsinud, ei otsinud “oma aega” minust eraldi, andis olulise aluse sellele, milline ma täna olen ja milline on mu suhe oma emaga – ta on mu parim sõbranna. Ma olen teda alati usaldada saanud ja ei ütle tema seltskonnast kunagi ära. Nii nagu tema ei öelnud minu seltskonnast ära kui ma väike olin. 

Mu emme on ka mulle kõige suuremaks eeskujuks lapsekasvatamisel. Ta võib-olla imestab seda lugedes, sest ma olen väga isepäine ja pigem targutan tihti, et kuidas “õige” on. Aga tema emainstinktist ja armastusest lähtumine on minu jaoks kõigi teadmiste aluseks. 

Võin lugeda ühtesi ja teisi raamatuid, uuringuid, kogemusi, et mis siis õige on, aga lõpuks on ikka armastus see, mis juhib. Ja ma südamest loodan, et iga ema leiab läbi emaarmastuse ka rõõmu ja nautimist oma igapäeva!