depressioonipäevikud

Ma olen depressiooni kogenud elus kaks korda. Esimene kord 10 aastat, teine kord 4 kuud. Esimesest korrast kirjutasin osaliselt isegi oma magistri lõputöö, teisest kirjutasin vahel notes’idesse. 

Tagasi mõeldes on see üks paks udu, millest ei taha isegi mõelda. Aga ma jagan, sest selle sees olles on ikkagi kõige hullem jääda üksi ja vaikselt oma tundeid alla suruda. Ja palju olulisem sellest, et olen kaks korda depressiooni kogenud, on see, et olen kaks korda depressioonist ka vabaks saanud. Tänaseks on aasta möödas sellest, kui ma teist korda terveks sain. Nüüd lõpuks julgen jagada ka. 

30.12.24

17 nädalat 🤰

Kirjutamisega on selline väike trikikas, et ma kirjutan ju üksi. Nagu iseendale. Ja ma ei taju seda, et mingi hetk võib-olla on kirjutatul ka lugeja. Sellepärast võib kirjutades juhtuda, et olen liiga aus ja jagan rohkem kui võiks. Aga ma ei oska kirjutamata ka olla. Et mu kirjaoskus ei kaoks (tajun kui kergesti see võib praeguses ajas juhtuda), kirjutan ikka regulaarselt ka pastakaga päevikusse, seal siis tean tõesti, et kirjutatul pole lugejat. Noh, peale minu enda, kes mõne aja pärast võib see kõige suurem kriitik olla muidugi. 

Aga praegu mõnulen pärast pikka ja väsitavat päeva soojas vannis. Ja tahan kirjutada rasedusest. (Midaa, ta käib rasedana vannis vä? Kas see on lubatud?). Jep, endalegi meeldib vahel märgata enda juures neid asju, milles ma ei ole äärmuslik. Neid asju on muidugi suht vähe. Hahaa. 

Aga ma olen viimastel kuudel väga palju võrrelnud erinevaid rasedusi ja tahan väikse vahepeatusena mõned mõtted kirja panna. 

On ju teada, et nii nagu sünnitust ja üldse lapsevanemaks olemise kogemust ja noh, üldse elu, kogeb iga inimene omamoodi, omal moel, nii ka rasedust. On sarnaseid jooni, aga viimastel kuudel olen eriti tugevalt saanud mõistmist, et kui üks inimene võib oma mitut rasedust totaalselt erinevalt kogeda, siis mis veel iga naise individuaalsest kogemusest rääkida! 

Ma olen üldiselt väga emotsionaalne inimene, kogen kõiki erinevaid tundeid pigem äärmuslikult, aga kui ma esimest last jäin ootama, siis midagi sellist polnud ma varem kogenud – tasakaal, harmoonia, rahu, rõõm. Ma olin stabiilsem ja rohkem rahus kui kunagi varem oma elus. Lihtsalt tundsingi, et kõik on täpselt nii nagu olema peab ja ma olen kõige õigemas kohas üldse. See polnud mingi kunstlikult tekitatud tunne, vaid see lihtsalt tuli päevapealt mu sisse. Veel enne seda kui olin positiivse testi teinud. Mäletan üht päeva kui käisin õhtusel jalutuskäigul ja tundsin meeletut sisemist rahu ja rõõmu, sellist täiesti üleloomulikku. Hiljem alles taipasin, et see oli päev pärast ovulatsiooni kui esimest korda rasedaks jäin. 

Vaatamata sellele, et paar päeva pärast positiivset rasedustesti sain ka oma esimese positiivse koroonatesti, mida põdesin ikka päris raskelt. Ma polnud mitu aastat haige olnud ja mulle tuli ootamatult, et raseduse algus tõi kaasa ka nõrgenenud immuunsüsteemi. 

Vaatamata sellele, et üle nädala haigena voodist välja ei saanud, ei tekkinud mul kordagi ühtegi muremõtet. Mõtlesin veel, et kuigi me ei plaaninud ultrahelisid teha, et kui peaksin ikka muretsema hakkama või tahtma kinnitust, et kõik on hästi, siis olen avatud plaanide muutustele ja lähen. Aga seda tunnet ei tulnud. Ma olin nii suures rahus ja teadsin, et oleme hoitud. 

Ma ei räägi siin kergest rasedusest. Mul iiveldas 24/7, söögiisu ei olnud kuni raseduse lõpuni, esimese trimestri meeletu nõrkus ja hingamisraskused (mida pidasin koroona tüsistuseks ja alles teise rasedusega sain aru, et kõigeks selleks piisab rasedusest, koroonat pole kõrvale vaja), alates teisest trimestrist igapäevane sapivalu ja ühtteist muudki. Aga need kõik raskused olid täielikult selle rahu ja rõõmu varjus, mida ma kogu aeg kogesin. 

Ka meie teine rasedus oli täpselt sama oodatud kui esimene (ehk siis väga väga väga oodatud). Juba üle aasta olin iga kuu mõelnud, et kas nüüd, kas nüüd, kas äkki see kuu? Ja siis üks päev mul ei olnud söögiisu. Lihtsalt avastasin üks hetk, et ma pole midagi söönud ja ei taha ka. Ma olen väga hea isuga inimene ja seda, et mul söögiisu ei ole, oli varem juhtunud täpselt ühe korra (9 kuud järjest) – raseduse ajal. Järgmine hommik saimegi oma kahetriibulise testi. 

See väsimus ja iiveldus (seekord tõesti ka oksendasin igapäevaselt) olid esimesest päevast peale nii hullud, et ma üldse ei toiminud enam. Peavalud, mida ma varem elus pole kogenud ja sellised hood, et lähen näost täiesti valgeks, pea käib ringi ja jalad enam ei kanna. 

Aga kõik see oli justkui tühiasi selle kõrval, et ma hakkasin kogema sarnaseid tundeid nagu aastaid tagasi depressiooni ajal. Tunded, mida olin lootnud, et ei pea enam kunagi kogema. 

Ärevus- ja paanikahood, nutuhood ja rõõmu ja rahu täielik kadumine. Alguses lisandus sinna ka süütunne, et ma peaksin ju rõõmus olema, aga üsna varsti kadus ka see. Kõik kadus. Igasugune jaks elada kadus. Ütlesin härrale, et ma ei tea kust need järgmised lapsed tulevad kellest me unistanud oleme. Sest mina pole valmis seda rohkem kogema.

No mis see 3 kuud siis ära ei ole (lootuses, et teisel trimestril läheb olemine paremaks). Aga ma ei usu siiani, et see esimene trimester 3 kuud kestis. See oli vähemalt aasta. Kui mitte kaks. 

Mu väike vapper tütreke oli mulle päevad läbi nii suureks rõõmuks, aga ma ei tundnud enam seda rõõmu. Mõistus sai aru, et elu on imeline, aga keha ei tundnud midagi head. 

Vahel keha peab meeles – olen kogenud korduvalt kuidas keha mäletab midagi ja reageerib vastavalt sarnase olukorraga taas kokku puutudes. Aga keha unustab ka. Võta siis näpust, et mille järgi ta need valikud teeb. Lähtudes ellujäämisest? 

Igatahes, teen siin veel korraks põike väga valusasse teemasse – abi otsides ei pruugi seda saada. Kui tuhandeid rahasid endal taskus pole, et psühholoogide-terapeutide poole pöörduda, ei piisa ei perearsti saatekirjast psühholoogi juurde ega psühhiaatriahaigla erakorralisse vastuvõttu pöördumisest. Kui sel hetkel läks kõik hullemaks, otsid abi, aga seda ei saa. Siis järgmine samm oli leppida – ma olengi omapäi. Loomulikult vajab iga vaimse tervise probleem omapoolset tööd, aga vahel ei ole seda eluenergiat enam nii palju jäänud, et seda ilma professionaalse abita teha. 

Oli protsess leppida, et päriselt ei saagi kuskilt abi, aga sellega rahu tehes hakkas ikkagi paremaks minema. Sain aru, et kõige hullem ongi siis, kui hüüad appi ja keegi ei vasta. Lõpuks lõpetad hüüdmise ja kuigi üksi on raskem, siis vähemalt ei kuluta enam abiotsimisele energiat ja suunadki kõik sinna, et tuleb ise tegeleda. (Hehe vabandust, ma jälle tajun siin seda unekooli seost. Inimene on inimene, on ta 1 või 31). 

17.rasedusnädal ja ma tunnen aegajal sellist kerget tunnet. Vahel see kestab mõned sekundid, aga vahel lausa minutid. Et nagu korraks võetakse mingi koorem õlgadelt ära, saan hingata, näen värve… rõõmupisar tahab neil hetkedel silma tulla. 

Ja siis ma tähistangi. Neid pisikesi võiduhetki. Kallistan oma armsaid nii, et olen päriselt kohal. 

Ja saate aru, nende minutite sisse mahub ka neid mõtteid, et aga küll ma saaks selle rasedusega edaspidigi hakkama. Kehamälu, auuu?? Aga see on vägev. Nii ju peakski. 

Tegelikult analüüsides hakkas mul depressioon juba enne rasedust, mitmed suured elukorralduslikud muutused. Ja halb kohaneja nagu ma olen, ei jõudnud nendega veel harjuda kui tuli rasedus oma kümne sõbraga. 

Ootad ja ootad seda ja siis tuleb sellise ajastusega, et tahaks küsimusi esitada aga siis tuleb meelde, et mina ei otsustagi neid asju. Mina ei anna ega ei võta elu. Minu roll on usaldada. 

Et ehk hakkab mu keha mõistma ka seda, et rasedus ei toonud ärevust, ärevus oli ja rasedusega lihtsalt muutusin veel tundlikumaks kõigele ebaselgele ja ebakindlale. Aga järgmine kord võib olla jälle täiesti erinev kogemus. Ja kuigi sel hetkel tundus see 3 kuud nagu mitu aastat, siis tagant järele on ikkagi seda ilusat ja head aega nii palju rohkem.  

Ma ju tean ka kristlasena, et Jeesus on mu koormad juba enda peale võtnud, aga miskipärast tunnen üle aastate nagu oleks kogu mu elu koormad jälle minu õlul. Novembri lõpus peale üht suurüritust langesin nii suurde auku, et ei suutnud enam midagi teha. Jõuludel ei tahtnud isegi perega kohtuda, sõpradest ja kogudusest rääkimata. Sest igasugune sotsiaalsus tekitas nii meeletut ärevust. 

Üks hinnalisemaid asju, mida rasketest aegadest kõige suurema tänuga kaasa võtan, on empaatiavõime suurenemine. 

Ma ei saaks otseselt öelda, et “see on seda väärt”, sest ausalt, depressiooni ja ärevuse kogemine on kõike muud kui ilus ja ma ei sooviks, et keegi neid tundma peaks. Aga ma ei saa seda hetkel muuta. Need asjad on kogetud ja siis parem võtan midagigi siit endaga head kaasa. 

Ma loodan, et mul püsib meeles mitte teistelt küsida, et miks neil rohkem lapsi pole? Kas te ei taha rohkem lapsi? Kas tõesti nii raske, no äkki ikka saad hakkama? (Tõenäoliselt saakski, aga ma pole ütleja siinkohal)

“Oi kui kahju, et Sul raske on, aga vähemalt see on hea eesmärgi nimel.”Mhmh, saan aru, et eesmärk on hea, aga depressiooni puhul pole kehal väga vahet, et mis siis täpsemalt seda depressiooni põhjustab. Kui on ärevus, siis väga ei toimi see kui öelda, et “tegelt Sul ju kõik hästi” või “kellelgi teisel on veel hullem, vähemalt Sul pole nii hull”. 

13.01.25

19+1 nädalat 🤰

Ma natuke pelgan kirjutada kui end veidi paremini tunnen. Et äkki see ei kesta. Aga ärgu kestku pealegi. Isegi kui homme jälle augus olen, siis arvan, et on oluline ikkagi need kasvõi pisikesed hetked jäädvustada kui enesetunne parem on. 

Niisiis, eile oli pühapäev. Mu kardetuim päev. Eriti kuna reede ja laupäeva õhtutel oli kokku 6 kontserti. 

Olin valmis pühapäevahommikuseks kukkumiseks, leppisime juba kokku härraga, et saan pühapäeva hommikul üksi koju jääda, et veidi taastuda. 

Hommik algas mõnusalt. Eelmise kahe päevaga sadas nii palju lund, et pühapäeval sai vaevu ukse lahti teha. 

Aga päike oli väljas. 

Üsna pea peale teiste lahkumist jäin 1,5 tunniks magama. Peale seda olin ilusast ilmast nii elevil, et läksin vabatahtlikult üksi jalutama. Suur jalutamise fänn, pole mul selleks väga pikalt tuju/jaksu olnud. Ikka sunnin end, eriti koos lapsega, et ikka iga päev õue saaks, aga sellistel “vabadel hetkedel” eelistan hetkel pigem pikutada. 

Jalutasin meie tagatänavalt metsavahele, kuulasin muusikat ja väike nutt tuli peale. Aga hoopis teistsugune nutt kui viimastel kuudel muidu kogenud olen. 

Eks igasugune nutt on mingil määral puhastav, aga viimased kuud olen ikkagi kogenud sellist nuttu, millejärgselt olen kurnatud, kogen ärevust ja negatiivseid mõtteid. 

Eile aga tulid vaid paar pisarat koos väikse naeratusega. Mingi puhastav tänunutt või midagi säärast. Kodus tundsin jaksu veidi harjutada, õhtuks pitsat teha ja lihtsalt olla. 

Tundsin üle hulga aja, et ma ei karda oma mõtteid. Et ma ei pea neid kogu aeg ekraaniga vaigistama. Sama kogesin täna kui Hernekest päevaunne panin. Pikutasin lihtsalt temaga ja vajusin isegi unne, mida ilma serjaali vaatamata naljalt ei juhtu. 

Sõidan praegu linna proovi tegema ja kui tavaliselt on esmaspäevadel stressi, isegi kui kõik läheb ladusalt, siis olen teist päeva juba suutnud kõige juures rahulikuks jääda. 

Hommikul käisime sõpradega kelgutamas ja see mõjus hästi nii mulle kui Hernele. 

Kuigi selliseid lootustandvaid päevi on varem ka olnud, eks see teekond ongi ju käänuline, siis oli üleeile õhtul siiski üks hetk, mis, mulle tundub, et muutis midagi väga suurt… 

Vahetult enne kolmandat kontserti käisin vetsus ja märkasin väikest veritsust. See oli tõesti 2-3 minutit enne lavale minekut ja muidugi ma ei suutnud laval eriti keskenduda. Aga mingi naljakas inimlooma instinkt lõi sisse ja pani mind Jumalaga kauplema. Ma ei mõelnud üldse midagi veel, aga ütlesin esimeste emotsioonide ajendil Jumalale, et kui ta hoiab beebit ja kõik on hästi, siis ma “vastutasuks” pole enam depressioonis. Nagu saaksin selle üle ise nipsust otsustada. Ise kuulsin end kõrvalt ja sain aru kui jabur oli sellist vahetuskaupa Jumalale pakkuda.  Aga see mu seest tuli. 

Siis mõtlesin, et vaevalt öösel magada saan, aga isegi see õnnestus. Ja siis tuli see pühapäev. Kui mul polnudki paanikahoogu nagu tavaliselt pühapäeviti. Ja ma isegi ei tahtnud surra… 

18.01 

19+6 nädalat 🤰

Terve see nädal on olnud uskumatu. Ma olen muidugi lõputult tänulik, aga samal ajal tundub täiesti ebareaalne, et kuidas saab olla ühel päeval sügavas augus ja järgmisel sealt väljas. 

Muidugi olen proovinud omalt poolt palju teha ja oma vaimse tervise eest igakülgselt hoolitseda, aga miski pole muutust toonud. Loogiliselt ja mõistusega võttes ma elasingi/elangi oma unistuste elu ja kogu see depressioon tundus täiesti ebaloogiline. Võrreldes eelmise korraga, kui sain aru, et see oli tingitud mu elustiilist ning hakkaski paremaks minema siis kui oma elus korrektuurid tegin. 

Seekord aga ei suutnud ma midagi välja mõelda, mis aidata võiks. Peale selle, et olgu, veidi rohkem puhata. Aga raskemad ajad ja rohkem väsimust on vahel loomulik elu osa ja üldiselt pole see minus tekitanud selliseid tundeid nagu viimastel kuudel kogenud olen. Ma olin kogenud kaks aastat emadust õnnelikuna. Ja see ei tähendanud et alati oli kerge. Aga ma lihtsalt läksin kõigest suhteliselt kergusega läbi. Ja järsku olin üleöö kohas kus iga kõige pisemgi asi tekitas ärevuse ja tunde, et kogu maailma raskus on minu õlul. 

Ja siis järsku enam ei olnud. Pühapäeval enam ei olnud ja pole olnud terve nädal. 

16.08.25

2 kuud ja veidi peale pärast sünnitust. 

Loen siin neid rasedusaegseid mõtisklusi ja see tundub nagu mingi teine maailm, teine elu. Ma loen seda ja justkui tunnen kaasa sellele naisele kes nii tundis, samas ei jõua see mulle piisavalt kohale, et näiteks mõelda, et äkki ma ei jaksa rohkem rase olla. Sirel ütles juba päev pärast Jasmiini sündi, et ta tahaks nüüd venda ka endale. Ja iga päev räägib. Ja ma ütlen ikka, et kui antakse, siis oleme tänulikud. Ükskõik kes ja millal siis. 

Aga kuigi pärast seda Mustpeade maja keldri vetsus tehtud “diili” Jumalaga, olingi vaba nendest kohutavatest tunnetest, mis minus võimust olid võtnud, siis mingi kerge raskustunne saatis mind siiski edasi. Polnud võrreldavgi varasemaga, aga umbes nii, et kui esimesel trimestril (ja natuke peale), ei suutnud üldse midagi süüa, siis ülejäänud rasedus läks küll toit normaalselt alla, aga liiga hästi ei maitsenud. 

Ja siis see beebike sündis. Ja ma olin päevapealt jälle… mina. See kõlab ikka imelikult ja mul on nagu ka kuidagi häbi seda tunnistada, et miks ma ikkagi nii tundsin kui mu nii armastatud beebike mul veel kõhus oli. Igatahes tuli ta välja ja hetkega tundsin jälle kergust ja rahu ja rõõmu ja mis peamine (noh, tegelt muidugi mitte peamine) – toit maitses jälle võrratult. Need esimesed nädalad pärast sünnitust on mõlemal korral olnud sellised, et muud ei teekski kui sööks. Esimene nädal võtsin ööseks ka endale snäkid voodisse, sest muidu tekkis imetades täiesti väljakannatamatu nälg. Medjool datlid (ma olen datlite osas üli valiv ja enamusi pigem ei soovi süüa) kuivatatud mango ja inkamarjad on olnud mu lemmikud sünnitusjärgsed snäkid. 

Igatahes, olen ma terve ja rõõmus ja tänulik. Ja mul on olnud kaks nii erinevat depressioonist vabaks saamise kogemust, et see jällegi näitab, et mis toimib ühele, et pruugi toimida teisele, sest isegi see, mis on endal toiminud, ei pruugi järgmine kord enam toimida. 

Aga ma olen kokkuvõttes ka tänulik selle kogemuse eest ja tunnen, et kuigi esimese korra kohta mõtlen ju ka, et Jumal oli see, kes mind tervendas, siis esimene kord tegi ta seda mind juhtides erinevate arusaamadeni, näidates, mida pean muutma jne. Seekord aga, et poleks küsimustki või et ma ei saaks hetkekski “au” endale võtta, öeldes nt et tegin endaga tööd ja nägin vaeva, et terveks saada, saingi kogemuse, kus nägin vaeva, ilma et midagi muutuks. Ja siis tervendas Jumal mind nipsust, jätmata aruteluruumi, et kas see ikka oli tema. Oli! 

Kinnitan, et järgmised postitused tulevad juba palju helgemad siit beebimullist. Sünnituslugu juba ootab.