ekraanidest, nutikodust ja Jumala armust

Papside podcast koos Liisu Milleriga innustas kirjutama ekraanidest ja nutiseadmetest. 

Podcasti esimeseks teemaks on petukõned ja rahadest ilmajäämine, sellele järgneb põhjalik arutelu laste nutiseadmete kasutamisest. Soovitan väga kuulata ja jagan siin mõningad oma tekkinud mõtted ka. Ma podcastis räägitut ei korda, väga soovitan kuulata kõigil! Mul algaja emana sealt tulevikuks palju asju kõrvataha panna. 

Mulle tundub, et isegi see on pigem äärmuslik, et mu 3,5 aastane pole kunagi ühtegi multikat näinud. 

Ta ei oska neid küsida, sest ta ei tea mis need on. Meil ei ole kodus telekat ja eks me elamegi veidi nagu veidrikud ja mõne jaoks äkki eraklikultki, sest vahel väldimegi teatud kohti, et laps ei puutuks kokku ekraanidega, maiustustega jm sõltuvust tekitavate “laste asjadega”. Asjad, mida peetakse vahel nii enesestmõistetavaks. Mu jaoks ekraanid ja maiustused käivad natuke nagu ühte patta, sest nende nurumist olen kõrvalt kõige rohkem näinud. Ei, mu laps pole ka kunagi jäätist ega muud lisatud suhkruga toitu saanud (ja lisatud suhkrust hullemad veel lisaained, mida enamus maiustustes ja töödeldud toitudes on). See pole siin see koht, et ma sellega kelgiks või end sellepärast paremaks vanemaks peaks. See teeb lihtsalt mu enda elu (ja loodetavasti tulevikus ka lapse) palju kergemaks. 

Mulle ei meeldi kiired lahendused ja eelistan alati vaadata suurt pilti. 

Näide: tahaks dušši all käia, aga laps ei taha lasta. Ok, vaata siis see multa. Justkui lahendus praegusesse hetkesse. Aga siis ta tahaks veel vaadata. Ja siis järgmine kord ta ammugi pole nõus mind laskma dušši alla ilma selle multikata. 

Pigem jätan praegu pesus käimata ja proovin selleks parema hetke leida. Pikas perspektiivis võidan endale ja lapsele vähem kauplemist. 

Mul pole mingi probleem süüa lapse nähes kommi või jäätist (mitte, et ma seda igapäevaselt teeks), sest ta ei tea kuidas need maitsevad. Teab, et need on suurte söögid, teab ka seda, et mõned lapsed söövad neid, aga parem on mitte. Ta on väga uudishimulik ja küsib palju täpsustavaid küsimusi.

Miks ma seda jagan? Sest vahel, nähes kuidas multikad ja kommid-krõpsud oleks justkui elementaarne elu osa, tunnevad lapsevanemad, et ega vist teisiti polegi võimalik. 

Tahangi lihtsalt julgustada, et on küll. 

Nii nagu iga sõltuvusega, on seda ennetada väga palju lihtsam kui pärast ravida. 

Seepärast, toon jälle oma vanaema näite kuidas ta kunagi küsis, et “aga mis see üks küpsis talle ikka teeb?” Seda teebki, et paneb juurde tahtma.

Mis see üks heroiini doos mulle ikka teeks?

Point on selles, et see ei piirdu enamasti ühe doosiga. 

Palju lihtsam oleks jätta see esimene kord proovimata. Või vähemalt mitte proovida siis, kui oled alles väike, aju areneb, puudub veel vastutusvõime oma tervise eest (seda siis magusa, mitte heroiini puhul). Viimane tasuks lõpuni puutumata jätta. 

Aga suhkur on sõltuvust tekitav. Ja ekraanid samuti. 

Teine vanaema hiljuti muretses, et kuidas mu lapsed tulevikus hakkama saavad kui neid praegu kõige eest kaitsen, sest hiljem nad niikuinii puutuvad kokku kõigega. 

Kodust saab laps vundamendi. Katust ehitab ta juba kuskil mujal kellegi teisega. Aga seda enam tuleb vundament teha tugev. Mitte mõelda, et aga võib-olla keegi mingis etapis keerab jama kokku, ma siis teen ka sellevõrra lohakamalt. 

Tulevikus ta loomulikult teeb oma otsused ise, aga praegu on minu võimalus ja vastutus teha need tema eest. 

Kui ta nt kunagi otsustab suitsu proovida vms, siis ma ju ei paku talle seda praegu, mõeldes, et ah kunagi proovib niikuinii. 

Ehk seal on suur vahe, mis vanuses mingid asjad mängu tulevad. 

Minu ülesanne on neid selleks ette valmistada armastusega, et misiganes neil ka ei juhtuks, koju on alati turvaline tulla. 

Kui ma mõtlen ekraanidest ja suhkrust, siis minu jaoks ei ole need ainult harjumuste teema, vaid ka keskkonna teema laiemalt. Meie närvisüsteemi mõjutavad nii stiimulid, uni, valgus, helid kui ka see, millises keskkonnas me igapäevaselt elame.

Me ei saa tänapäeval täielikult vältida tehnoloogiat, aga saame teadlikult vaadata, kui palju digimüra meil kodus on. Nii nagu ma eelistan vältida liigset suhkrut ja ekraane, mõtlen ka sellele, kui palju erinevaid seadmeid meie ümber pidevalt töös on – mida rohkem stiimuleid keskkonnas, seda suurem koormus arenevale närvisüsteemile.

Eht teine teema, mis mind puudutab ja mida teadlikkuse mõttes jagada tahan, on elektromagnetväljad (EMF) meie kodudes – wifi, telefonid, bluetooth-seadmed, beebimonitorid ja muu igapäevane tehnoloogia. Kui ekraanide mõju unele, ajule ja dopamiinisüsteemile on tugevalt tõendatud, siis EMF mõjuga teadus pigem alles tegeleb, samas tuleb siinkohal ettevaatus kindlasti kasuks. Igasugu seadmete hulk meie kodudes on ühe põlvkonnaga meeletult kasvanud, seega me ei saa veel teada neid pikaaegseid mõjusid. 

Mida saame siis teha, et enda, aga eelkõige laste (kelle kolju on palju õhem meie omast ja elujooksul kokkupuute hulk suurem) aju ja nätvisüsteemi kaitsta:

• Meil ei ole teadlikult kodus ühtegi “smart” lahendust, ei valgustite, kütte ega muu näol. 
• Meil ei ole ka wifit ega telekat, aga kui oleks, siis lülitaks need ööseks kindlasti välja. 
• Telefon jm nutiseadmed ööseks lennurežiimile.  
• Võimalikult vähe bluetooth seadmeid.
• Meil pole beebimonitori kunagi olnud, aga kui seda kasutada, siis asetada seade lapse peast ja voodist võimalikult kaugele. Distants vähendab kiirguse mõju oluliselt. 
• Bluetooth mänguasjad jätaksid ka isiklikult oma kodust välja. 
• Mikrolaineahi (aga kas keegi üldse kasutab neid Eestis?) 

Ja siis üks punkt, kus laste kokkupuude kiirgusega on ilmselt suurim – ja ma ise praegu hetkel eksin selle vastu, sest beebi magab mul kaisus: telefon lapse kõrval (nt diivanil, voodis, imetades, lapse kõrval scrollides). Mul endal kindlasti praegu suurim väljakutse oma ekraaniaega piirata. Püüan laste ees mitte olla, aga siis sel hetkel kui üksi jään (õnneks neid hetki pole palju), võin täiesti ära unustada, et võiks midagi asjalikumat teha. Aga püüan töötada selle kallal, et eeskuju näidata.

Ma kindlasti ei taha hirmu külvata või näpuga näidata. Tõesti lihtsalt julgustada ise uurima erinevate asjade võimalikke mõjusid meie laste tervisele. (Närvisüsteem, une kvaliteet jne). 

Kes mind tunneb, (või on mu blogi lugenud) teab, et olen paljudes asjades väga äärmuslik. 

See võib tekitada küsimuse, et kas raske pole nii palju piirata ja muretseda. 

Mu vastus on, et ei ole. Pigem vastupidi. Mulle tekitaks stressi, kui ma ei annaks endast 100%, et lastele (minu silmis) parim tagada. Mulle ei meeldi teha laisku või mugavaid valikuid kui ma tean sisimas, et saaksin paremini. 

Ma olen kaugel perfektsionistist, mis puudutab kodu korrashoidmist, enda välimust või ükskõik millist koduvälist tegevust. Aga laste heaolu on see koht, kus ma tahan omada maksimaalselt teadmisi ja teadlikkust. Niikuinii on midagi, mida me veel ei tea ja tulevikus lapsed saavad küsida, et emme ja issi miks te lubasite mul nii või naa teha. Olen isegi oma vanematelt nii küsinud. Samas on mõned (ebapopulaarsed) valikud mida nad nt mu tervisega seoses tegid, mille üle olen tohutult tänulik. Et nad võtsid kätte uurida ja vahel julgesid ka erineda. 

Ma pigem olen see veidrik ema kui et lähen vooluga kaasa, sest “enamus teevad nii”. 

Ma olen lihtsalt üks inimene, kes teeb asju teatud moodi. Ma ei ütle, et kõik peaks tegema samamoodi. 

Sina võib-olla teed täitsa teistmoodi. Ainus asi, mida konkreetselt soovitan – et valikud oleksid teadlikud ja läbimõeldud. 

Räägin siin ka muudkui mina teen nii ja naa. Aga tegelikult oleme kõik otsused ikkagi härraga läbi arutanud ja see on üks suurimaid tänupõhjuseid mu elus, et me oleme siiani olnud alati üksmeelel. Koos uurime, harime üksteist ja teame, et meie pere on üks tiim. 

Ja samalajal – kuigi ma olen selline teatud teemadega väga süvitsi mineja ja tahan olla teadlik jne, siis tuletan selle kõige juures ka endale alati meelde, et meie elud on Jumala käes. 

Lapsevanemlus on minu kõige vastutusrikkam töö. 

Kui Sa nt oled fotograaf ja lähed pulma pildistama, siis kujuta ette, et Sul on super hea kaamera olemas, hea silm ja kõik mis vaja, et olla parim. Aga siis lähed sinna pulma, võtad kaasa vana iPhone 5, samal ajal mängid mingit mängu telefonis ja mõtled, et ah küll Jumal paneb puuduva osa ja katab kinni mu puudujäägid. Samas võib-olla pead ise pulmi ja pole raha, et fotograafi palgata, palud sõbral, kellel on iPhone 5, pilte teha. Kuldaväärt mälestused! 

Asi pole ainult kvaliteedis, vaid selles, et ühel juhul inimesel on võimalus teha paremini, aga ta ei viitsi. Teisel juhul võtab maksimumi sellest mis võtta annab. 

Kui mul on olemas teadmised, kuidas teha paremini, siis ma annan endast parima, et neid teadmisi rakendada. Seda ohtu niikuinii pole, et keegi liiga hästi teeb. See pole inimlikult lihtsalt võimalik. Jumala roll mu elus ei muutu kunagi ebavajalikuks. 

Ma arvan, et on oluline anda endast parim, aga mitte unustada, et lõpptulemus ei ole inimese kätes. Ja me inimestena ei suuda niikuinii teha 100% õigesti. Ehk siis alati ütlen endale ka juurde, et “kui Jumal lubab”. Ja kui midagi läheb hästi, on see alati Jumala arm. Ja kui olen teinud ise justkui mõne õige valiku, siis ka see on Jumala arm, et ta on andnud tarkust. Ja siis vahel võime ise teha justkui kõik “õigesti” ja tulemus pole ikka see, mis lootsime. Aga arm on ikka.