Tulevasele lapsevanemale

Millist nõu ma annaks tulevasele lapsevanemale kui ma arvaks, et teda huvitab minu arvamus. 

Ehk et kirjutan, mida mina ise oleksin tahtnud võib-olla juba varem teada või mille üle mul hea meel, et õigel ajal teada sain. 

Igaks juhuks ikka täpsustan, et võib-olla loed uudishimust ja Sind ei huvita üldseeee minu arvamus. See on väga okei. Sa ei pea ühtegi nendest punktidest kõrvataha panema. Mulle lihtsalt endale meeldib neid asju kirja panna. 

Pean ka vajalikuks jälle välja tuua, et ma tean väga hästi, et mu vaated on paljude jaoks siin-seal päris äärmuslikud. Mulle endale meeldib nii. 

Ma kõige olulisema punkti jätan lõppu, teised on täitsa suvalises järjekorras. 

1. Potita oma beebit sünnist saadik.   

Mõtlesin sellest teemast isegi eraldi postituse teha, aga proovin siiski lühidalt siia kirja panna. Esimest last hakkasime potitama siis kui ta oli 2 kuune. Teist siis kui oli kahe päevane. 

Kahekuusega oli see kuidagi loogiline ja sain ka aru, et oleks võinud veelgi varem, ilmselt oleks ööd rahulikumad olnud. Kuna esimesega alustasime hiljem, siis oli teisega ikkagi kuidagi üllatus, et kuidas see kahepäevane, kes on justkui alles täitsa teises sfääris oma pilgu ja olekuga, annab nii selgelt märku, et ta tahab pissile või siis hoiabki kuni ma ta poti kohale panen. 

Bioloogiliselt beebi ei taha teha häda oma voodisse või oma ema peale. Niisiis hakkab ta nihelema või nutma kui pissida tahaks. Kui beebi potile panemise peale ei tule, pakume beebile rinda või lutti, mis teda lõdvestab, selle peale ta pissib mähkmesse ja meile tundub, et näe, lutti tahtis. Näiteks… ja eks see ju toimibki, samas oleks võib-olla piisanud temaga poti või kraanikausi kohale minna. Meil kujunes väike pissi laul välja, mida mõlemale lapsele laulsime, et nad meie märguande ka ära tunneks. 

On hetki kui laps annab väga selgelt märku oma hädavajadusest ja ootabki niheledes kuni talle võimalus antakse ja siis samas hetki kus näiteks mänguhoos, eriti kui laps juba liikuvam on, otsustab ikkagi mähkmesse teha. 

Eesmärk pole see, et nüüd mähkmeid üldse ei kasuta vaid eesmärk on kuulata oma lapse vajadusi esimesest päevast peale. 

Minu jaoks lihtsalt nii lahe tunne, et selle kaudu tekib juba konkreetne suhtlus vastsündinuga. 

Õppisin teise lapsega juba paari päevaselt ära, et milline on pissihäda nutt ja milline piimasoovi või väsimuse. 

Oma hädavajaduse kommunikeerimine on oskus, millega lapsed sünnivad, aga samas ka unustavad kui näevad, et nende küsimisele ei vastata. 

Esimene laps kandis viimast kohta mähkmeid siis kui oli 1,5. Tean, et paljud saavad juba aastaselt mähkmevabaks, ehk siis taaskord, põhieesmärk on vastata lapse vajadusele kui ta seda küsib. Ja beebi puhul on ka mingid hetked kui tasub neile potti pakkuda – peale ärkamist, peale piimajoomist. 

Muide – beebi ei pissi üldiselt läbi une. Ta ärkab enamasti korraks üles. Isegi kui vanem seda ei märka. 

Okei, tundub, et ma olen selle teema puhul nii kirglik, et oleks pidanud terve postituse pühendama 😀 lähen edasi praegu ja keda see teema (või ükskõik milline teine) kõnetab, siis alati hea meelega vahetan mõtteid. 

2. Kasuta riidest mähkmeid

See on natuke eelmise teema jätkuks ka. Mingi pampersi reklaam, et hoia beebi pepu meie polüestriga öö läbi kuiv, mind ära ei osta. 

Kui ma beebi märguannet ei märganud, siis vabandan ja vahetan tal kohe mähku ära. Minu lemmikud on Pisi villased mähkmekatted, sinna sisse orgaanilisest puuvillast sisud. Tohutult lihtne. Jällegi jagan hea meelega täpsemalt kui huvi. 

Esimese lapsega kasutasime riidest mähkmeid 95% ajast. Teisega tuleb rohkem ette, et I love eco ühekordne on jalas, kui näiteks külmal ajal pikemalt õues olemist ja pole võimalik potitada või vahetada. 

Mõne jaoks on riidest mähkmete kasutamise esimene motivatsioon keskkonna hoidmine. See on ka mulle oluline, aga veel olulisem siiski see, mis materjalid mu pisikest ümbritsevad. Seetõttu valisin villakatted. (Palju kasutatakse ka polüestrist riidekaid). 

3. Lisatoiduga alustamine 

Lisatoidu nimi on põhjusega lisatoit. Enne 1 eluaastat on see vaid tutvumine piima kõrvale. 

Ema piim on vaieldamatult supertoit. Ja kui ma oma lapse pisikest kõhtu millegi muuga täitma hakkan, tahan olla veendunud, et tegemist on toitaine- ja mineraalirikka ampsuga. Lisaks olen 100% tiim “näputoit, mis tähendab, et panen lapsele toidu taldrikusse ja ta võtab sealt ise mis ta soovib ja pistab suhu. Ei muretse koguste pärast. Laps õpib varakult oma isusid reguleerima ja mulle isiklikult lihtsalt ei istu see mõte, et talle lusikaga midagi sisse kühveldan. Olen püüdnud igas valdkonnas oma lapsi algusest peale austada nagu võrdseid. Mõistan vanemaid, kes pelgavad näputoidu andmist, aga mu lapsed pole kunagi ühtegi püreed saanud, samuti ei ole laste menüüs teravilja. 10-kuuse menüü koosneb põhiliselt munast, veiselihast, veisemaksast, kondipuljongist, kanalihast, sardiinidest, avokaadost. Lisaks natuke mustikaid, vahel aurutatud õuna-pirni, keefiri. Kõik muidugi mahe. 

Kui aga pelgad kurku minemist ja tahad ikka püreesid pakkuda, siis võiks need ise teha, purustada kahvliga, mitte saumiksriga, sest beebi arenev soolestik on veidi lekkiv ja liiga väikseks püreestatud toidud võivad soodustada allergiate teket. (Ei pruugi, aga võivad). Poes müüdavad pakendatud püreed ma isiklikult jätaks äärmiseks hädaolukorraks.

Minu peamiseks teejuhiks laste toitmisel oli see raamat: (küsi ja võin enda oma jagada), see raamat oli ka tugevaks tõukeks jätta veganlus seljataha pärast kümmet aastat.  Super Nutrition for Babies: The Right Way to Feed Your Baby for Optimal Health: Erlich MD, Katherine, Genzlinger CNC CMTA, Kelly, Brownstein, David: 9781592335039: Amazon.com: Books

4. Materjalid 

Põgusalt mähkmete juures mainisin, aga palun vali, mis materjalid Su last ümbritsevad. 

Ka kõik naturaalsed materjalid pole võrdsed – tavaline puuvill ja mahepuuvill on erinevad, esimene võib sisaldada pestitsiidide ja keemiliste töötlusvahendite jälgi. Olen viimase 10 aasta jooksul ka enda riidekapi orgaanilise puuvilla, villa ja linasega täitnud. Polüestrit leiab vaid esinemiskleitide seast. Aga lapse õrna keha jaoks on see eriti oluline. Ning materjal pole ainult riided, vaid voodipesud, madrats, käru, turvahäll jne. Kodus vaibad, diivan… meie kodu pole kuigi esteetilise välimusega, sest valime kõik asjad esmalt materjali järgi. Kui siis veel valikut jääb (tavaliselt ei jää, maailm on täidetud plastikuga), vaatan välimust ka. 

5. Ära riku häid materjale ise ära! 

Ma ostan väga palju laste asju järelturult, aga vahel unustan küsida, et millega neid riideid pestud on ja no oh häda kui siis juba läbi paki need pesuvahendi lõhnad sealt läbi pressivad. 

Need tugevad lõhnad tulevad sageli sünteetilistest lõhnaainetest (sh ftalaatidest, mis on päriselt lapse tervisele kahjulikud. Nende eesmärk on, et “värskuse lõhn” riietel kauem püsiks.) 

Minu jaoks tähendab see seda, et kõigepealt pesen ilma teiste riieteta selle asja pesumasinas läbi, sest üks pisike kleit võib anda haisu juurde tervele pesumasinatäiele riietele, siis 24 tunniks õue, sest muidu haiseb terve kodu, siis veel üks pesu ja siis enam-vähem hakkab hajuma see lõhn. Siis mõtlen, et äkki peaks maksma 3 korda rohkem ja ikka uuena ostma… 

6. Mida vähem asju seda parem

On asju, mida on vaja ja siis neid, mis teevad ema elu mugavamaks. Kuidas kellegi vajadused on, teab igaüks ise. Aga näiteks mänguasjad on küll sellised asjad, et mida vähem seda parem. Mida vähem üleliigseid asju, seda rohkem jääb ruumi lapse enda loovusele ja kujutlusvõimele. Paar arendavat mänguasja siin-seal on vast okei, aga üle ei tasu pingutada. 0 kohta on meie kodus vilkuvatel ja häält tegevatel mänguasjadel. Kui need isegi minu jaoks on liiga palju, siis ma ei soovi oma lapse närvisüsteemi üle stimuleerida. 

7. Ja kõige viimaseks kõige olulisem:

(Ma läksin iga teema juures natuke hoogu ja teen siinkohal pausi, tuleb äkki vol 2 ka). 

Kui kõik eelnev lendab vastu taevast, siis üks asi, mida ma kõige rohkem soovitan, on see, et ära kipu oma lapse juurest ära. Nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Pane telefon käest. Vaata oma lapsele silma kui teda toidad. Jälgi kuidas ta maailma avastab. 

“Vabad käed” ja “oma aeg” on minu meelest tohutult ülehinnatud. Lastesaamisele eelneb hea paarkümmend aastat oma aega ja järgneb ka. Need esimesed aastad on kullast kallimad. 

Välja pumbatud piim on hädaolukorras suurepärane valik, aga kui ma ei pea just erakorralisele operatsioonile minema, siis mu beebi on minuga. 

(Igaks juhuks tuletan meelde, et see on mu isiklik arvamus ja mitte ainutõde). 

Ma armastan seda, et saan pakkuda oma lastele turvatunnet sellega, et olen nende jaoks olemas. Ma olen küll laste kõrvalt minimaalselt tööd teinud, aga proovides, kontsertidel on nad alati kaasas käinud ja nendest on saanud väga hinnalised mälestused mu jaoks. Näen täna 3,5 aastase pealt kui julge, enesekindel, empaatiline ja emotsionaalselt terve ta on ja panen selle suuresti selle arvele, et ta on saanud kodus oma vanematega kasvada. Tean ka seda, et elu on pidevas muutumises ja kindlasti tuleb ka meil erinevaid väljakutseid kui lapsed suuremad.

On südantmurdev kui pere olukord on selline, et lasteaeda panek on vältimatu, sest muidu kaoks katus peakohalt ja söök laualt. Aga kui see on vähegi vähegi tehtav, siis armastav kodu on lapsele alati parim koht kus olla. Eelkõige muidugi esimesed 3 eluaastat. Olen väga tänulik oma abikaasale, et saan lastega kodus olla. Ja tean, et tema on samamoodi mulle tänulik, et ma lastega kodus olen. (Täpsustan igaks juhuks, et kodus olemine ei tähenda seda, et päevad läbi nelja seina vahel istume. Kuigi olgem ausad, mida ilusamaks ilmad lähevad, seda vähem tahaks üldse oma aiast välja minna). 

Ma loodan, et mu äärmuslikud vaated ei mõju kirjapildis üleolevana. Ja loodan, et pigem tekitab arutelu ja paneb mõtlema, mitte ei tekita süütunnet. Kunagi pole hilja ka soovi korral kurssi muuta. Ja standardid ongi väga erinevad. Minul näiteks jälle kodu ja enda korrashoiu standardid üli madalad, sest igale poole sadat protsenti ei jagu. Aga need asjad, millest siin kirjutan, on lihtsalt teemad, mille suhtes olen kirglik ja alati ka avatud arutelule ja uutele vaatenurkadele.