“Kas on väga raske?”

Kas on raske või kerge, on muidugi väga suhteline mõiste.

Väga sage küsimus, mida beebide vanematele esitatakse on, et kas beebi magab hästi? Kas vanemad saavad magada ka? Tahan alati täpsustada, et defineeri “hästi”, sest minu vastus sõltub ju minu ootustest. Ja ootused on inimestel väga erinevad. Ehk et kõik on perspektiivi küsimus. Kes tahaks päev peale sünnitust 10 tunnised jutti magatud ööuned tagasi saada, peab suure tõenäosusega pettuma (kui just unekooli ei tee). Kes aga on valmis beebi tempos kulgema, võib end vägagi värskena tunda.

Kord aastaid tagasi kui ma veel lastesaamise peale ei mõelnud, jäin oma õe juurde ööseks. Ta oli kahe pisikese lapsega üksi kodus ja jäin talle “appi”, ei tea palju sellest ühest ööpäevast abi oli aga see selleks. Mina magasin koos tema 4-aastase pojaga laias voodis, aga terve öö tegelesin sellega, et poiss voodist maha ei kukuks. Küll ta keerutas ja rullis end. Ja mina magada ei saanudki. Järgmine päev olin nii väsinud, et jäin reaalselt WCs magama. Ma olin 22, ehk siis see vanus kui enam ööläbi õppida või pidutseda ei jaksa (vähemalt mitte nii, et järgmine päev veel elu sees oleks). Mäletan neid mõtteid sellest päevast, et appi, kuidas on ühel emal võimalik funktsioneerida üldse inimesena, kui sellised ööd on sagedased. Kui õdede lapsed olid väiksed, rõõmustasin neid nähes väga, aga veelgi rohkem rõõmustasin kui sain väsimuse korral “tsau” öelda.

Tagasi siis selle juurde, et kui me räägime heast unest, kergetest või rasketest öödest, peame alustama ikka ootustest. Kui keegi oleks mulle öelnud enne lapse saamist, et ma ei maga järgmised 1,5 aastat rohkem kui 5 tundi järjest ja veel enam, need ööd kui saab 5h järjest magada, on pigem luksus, AGA, et ma nende ööde juures enamasti end siiski puhanuna ja funktsioneerivana tunnen, poleks vist uskunud. Ma olen pigem suure unevajadusega inimene, olen alati armastanud hommikul kaua põõnata, aga lapse tulekuga muutub nii mõndagi. Täpsustan, et kuigi järjest olen saanud magada max 5-6 tundi, siis ööpäevas püüan ikka 8 unetundi kokku saada. Vähemalt.

Looduse ja bioloogia vastu ei saa. Seda lauset hakkan siin blogis veel palju kasutama.

Kui teile on oluline, et iga väite juures oleks viide teadusuuringule, olete valesse kohta sattunud. Ma pole väga suur teadusuuringute fänn. Praegugi peaksin hoopis üht teadusartiklit kirjutama, mille tähtaeg läheneb, aga siin aknas jookseb jutt palju kergemini. Niisiis väikese vahemärkusena, pigem jätan viited teadusele siit blogist välja. Sue me.

Aga jah, et looduse vastu ei saa. Emad on ikka loodud oma järglaste eest hoolitsema nii päeval kui öösel ja kui fookus on beebil, ehk et kulgengi tema rütmis, siis saan ka ilusti oma unevajaduse täidetud. Sellist väsimust nagu mul oli päev pärast seda kui oma õelapse und valvasin, pole mul emaduse ajal kordagi olnud.

Hoopis teine oleks olukord, kui peale rasket ööd peaksin hommikul tõusma ja tööle minema. Tagant järele lähevad need hetked meelest, aga väsimus kipub peale just siis, kui on olnud rohkem koduväliseid tegevusi. Norman on isapuhkusel ja seetõttu pole ma viiulimängu päris nurka visanud. Kodus olles saan päeval väsimuse korral alati koos beebiga tukkuda. Eriti mõnus oli see aeg kui beebi tegi 2-3 und päevas. Siis sai ühe une temaga koos teha, teiste unede ajal miskit toimetada. Nüüd 1 unega on iga päev need kaalud, et kumba rohkem vajan, kas päevaund või tahab mõni kodune toimetus tegemist. Aga kui on mitu päeva järjest vaja päevasel ajal kodust ära olla, kuhjub kodune “must pesu” ja kuhjub väsimus. Seega kui on tundub, et on raske, tasub vaadata, et ega liiga palju energiat pole kodust välja suunatud.

Üks asi, mida meie doula Gertrud enne sünnitust südamele pani, oli see, et kodu ei pea alati puhtusest särama. Mul on nii hea meel, et beebi esimesed elukuud ma tõesti ei teinud peaaegu mitte midagi. Panin endale 0 ootust ja siis ei saanud olla ka pettumust või läbikukkunud tunnet.

Palju öeldi, et beebi esimesed kuud on nii magus aeg, läheb nii kiiresti ja hakkan seda igatsema, seega tõesti proovisin seda maksimaalselt nautida. Hernes ei olnud see beebi, kes oma beebipesas magaks või keda oleks saanud kuskil magama kiigutada või sõidutada. Ka vankris tegi ta oma esimese une peale teist elukuud. Ega ma väga ei proovinud ka varem. Esimesed kuud oligi eesmärk võimalikult palju beebiga nahk-naha kontaktis olla. Ja ma olen nii tänulik endale, et ma ei mõelnud asjadele nagu “kuidas oma beebi iseseisvalt magama saada” või “tahaks oma aega”. Hernes veetis suurema osa oma esimestest elukuudest minu küljes. Magas-sõi, enamasti kaks ühes. Ja ma tõesti tunnen ka tagant järgi, et olin päriselt kohal need esimesed kuud. Jällegi tänu meie doulale jõudis minuni see teadmine, kui olulised on 40 päeva peale sünnitust. Kuidas vanades kultuurides on 40 päeva peale sünnitust see aeg, kui naine ei peakski tegema midagi muud peale oma lapsega ühenduses olemise. Kuigi meie lähedasemad pereliikmed käisid meid vaatamas, olime esimesed 40 päeva kodus, et mitte beebit üle stimuleerida rahvarohketes, lärmakates, tehisvalgusega kohtades. Tegelikult saatsid need põhimõtted meid kauemgi kui 40 päeva. Beebi on olnud 9 kuud minu kõhus. Seal on pime, vaikne, ta kuuleb alati mu südamelööke, temperatuur ei kõigu, hästi turvaline on olla. Hernes sündis öösel kell 2 peaaegu pimedas toas ja kardinad tõmbasime eest ära alles ülejärgmisel päeval. Tasakesi sai ta kohaneda selle uue olu ja valgusega. Pakun, et ega see maailma tulek mingi lihtne töö ei ole. Kõik on uus, kopsud on kasvanud ja valmistunud, aga kasutusele tuleb need kohe, ilma harjutamata võtta. Õigemini, tegelikult on väike harjutusaeg neile, kellel kohe nabanööri läbi ei lõigata. Nimelt kuni nabanöör veel tuksleb, saab laps hapnikku ka selle kaudu ja nii ei ole kopsudel ka liiga suurt survet, et see hingamise asi kohe õnnestuma peab. See on üks paljudest põhjustest, miks mitte nabanööri liiga ruttu läbi lõigata. Aga jaa, kõik on uus ja vähemalt esimesel 40 päeval saame selle kohanemise beebile võimalikult pehmeks ja sujuvaks teha.

Sattusin ühe kolleegiga kord vestlema ja kui ta kuulis, et mul on laps, küsis ta kaastundlikult: “oi, kas on väga hull?” Ma ei osanudki kohe kuidagi reageerida. See oli nii ootamatu. Ma ei ole kordagi mõelnud, et raske on. Muidugi on olnud uniseid päevi või väikseid muresid, aga üldpildis on mu elu peale lapse sündi ikka 100% parem kui enne. Ja ma olin enne juba õnnelik. Ma ei osanud ette kujutada, et võiks veel nii palju paremaks minna. Me olime Herne sündimise hetkeks Normaniga abielus olnud 5 aastat ja olime ka algusest peale rääkinud, et meie olemegi perekond. Lapsed paraku tellimise peale ei sünni ja kui saame selle õnnistuse osaliseks, et meie kaudu siia maailma keegi saadetakse, siis võtame tänuga vastu, aga kui mingil põhjusel ei saa, siis… meie kaheliikmeline pere justkui juba oli nii suure armastusega täidetud. Ei osanud ette kujutada, et veel parem saaks olla.
Seega mõtted “tahaks oma endist elu tagasi”, “tahaks koduväliselt midagi saavutada”, on minu jaoks hetkel võõrad. Nii väga ootasin seda uut inimest meie keskele, miks ma peaks tahtma temast puhata?
Tahaksin lõpetuseks veel täpsustada, et me saame ju ise suures osas oma fookuse valida. Suure pingutuse korral ma võiks kirjutada nendest öödest kui beebi terve öö rinna otsas on, või kui on nohu ja raske on magada. Või kui on mure tervise pärast. Aga need on nii väiksed ja tühised asjad, eelkõige kui pole ootusi, et kõik kogu aeg sujuks, kodu oleks kogu aeg korras, ükski taldrikutäis maha ei lendaks ja ükski piss põrandale ei tuleks.
Aga need on need beebiga elu pisikesed vimkad. Et vahel ongi kodus kaos. Ja pole ise pesema jõudnud. (Kauem kui julgeks tunnistada). Aga seal segaduses on suur armastus ja siis istud seal maas, vaatad sama raamatut saja viiekümnendat korda, lähed õue uut õuna tooma, millest üks amps võetakse ja siis uut küsitakse. Ja muul polegi tähtsust. Mul on see privileeg, see eesõigus olla 24/7 ühe väikese inimese hoidja, teenäitaja. Ja suuremat ime polegi olemas.

Kuulmiseni

L.A