Mida ma ütleksin 20-aastasele endale

“20ndad on õppimiseks, reisimiseks, karjääri tegemiseks, elu nautimiseks jne. Pere loomisega pole kuskile kiiret”.
– Midagi, mida ma 20-aastasele endale kunagi ei ütleks.

Ma ei tea kas ja kes nii ütles, aga ma arvan, et ma pole ainus, kes sellist soovitust kuulnud on.
Kord rääkisin Rootsis ühel festivalil Belgiast pärit pianistiga, kes, kuuldes et ma abielus olen, oli täiesti šokeeritud ja küsis, et miks ma oma noorust raiskan…(Ma olin 25 sel hetkel)

Lapsena mõtlesin alati, et mul on vana ema. Mul on 7 ja 9 aastat vanemad õed, nendel oli noor ema, aga kui mina sündisin, oli ema juba 29(!!!) ja ma mäletan kuidagi eriti hästi kui ta sai 36. Siis mõtlesingi, et maksimaalselt vana ema ikka ja pidasin plaani, et tahaks ise ka enne 30. eluaastat vähemalt 3 lapse ema olla. (Kaks vahemärkust – ma olin kuue aastane, muidugi võiks naised lapsi saada nii kaua kuni viljakust jagub ja nüüd tundub mulle mu ema endiselt väga noor).
Siin ma olen, 30-aastane ühe lapse ema, sünnitasin oma esimese lapse täpselt nii vanalt nagu minu ema mind.
No ma üldse ei tunne, et ma oleksin vana ema. Ja ma olen õnnelikum kui kunagi varem. Ja ma elan hetkel oma unistuse elu. Ja ma ei tahaks olla kusagil mujal.
AGA, kui mängida seda mängu, et mida Sa ütleksid 16- või 20-aastasele iseendale, siis ütleksin, et 20ndad eluaastad on Su kõige viljakamad aastad, mõeldud laste saamiseks. Kõik muu on üsna tühine. Sa oled 40 kui Su lapsed täiskasvanuks saavad ja saad veel palju aastaid nendega koos elu nautida!” Midagi sellist ütleks…
See pole see koht, kus ma tahaks panna halvasti tundma kedagi, kes on 30 või 40 või 50 ja erinevatel põhjustel pole lapsi saanud.
Aga ma ehk kirjutangi seda rohkem siis noorele endale… Ja ehk ka oma noorele abikaasale.
Me olime 24 kui abieluranda sõudsime. See tundus ka tol hetkel nagu viimane aeg. (Arvesse võttes lihtsalt seda, et olime selleks ajaks 8 aastat käinud ja ma olin seda ettepanekut vähemalt pool sellest ajast oodanud).
Kokku kolisime ka peale abiellumist.
Ja siis oli see hetk, et mis hoiaku me võtame laste saamise osas.
Ma isegi tegin selle ettepaneku, et võiks kohe anda Jumalale vabad käed, et meie oleme avatud ja võtame vastu kui antakse. Aga härra ütles, et me pole veel valmis ja mul oli lihtsam mõelda, et ma ka veel ei taha. Sest raske on kogu aeg midagi hirmsasti oodata.
Meil oli ilus abielu, kahekesi oli kahtlemata väga tore olla ja sel hetkel tundus kõik justkui õige, et loome suhtele tugeva vundamendi jne.
Aga mulle tundub, et laste saamise edasi lükkamisega on natuke nagu suhtega, kus noorelt minnakse lahku, sest “ma kaotasin iseennast ära”, “ma pean endale keskenduma”, “suhteks pole aega”, “pean ennast leidma” jne.
Omast kogemusest ütlen, et seda kõike on koos palju ägedam teha.
Me kasvasime ikka 100% koos. Sellest peale kui 7-aastased olime. 16-aastastena kui käima hakkasime, olime ikka maksimaalselt rumalad ja ei osanud armastada ei ennast ega teist. Aga väga tahtsime. Ja nii me siis koos pidevalt eksisime, saime haiget, mõtlesime kuidas paremini edasi minna. Pärast keskkooli lõppu läks ainult ülesmäge. Ja eks ülesmäge tähendab ka seda, et vahepeal ei jaksa ronida või on mingi takistus ees või korra tundub, et kas hakkame alla veerema… aga kaldusin hoopis teemast kõrvale nüüd. Et laste saamise edasi lükkamiseks on lihtne sarnaseid “vabandusi” tuua. Et saame ikka ise enne suureks või peame seda või toda enne korda saatma, ära tegema, rahaliselt kuskile jõudma või sootuks oma maja ehitama.
Aga elu on pidev õppimine ja arenemine niikuinii ja ootama jääda kuskile jõudmist… võib ühel päeval avastada, et ma olen 84 ja pole tegelikult kuskile jõudnud. Alati saab siis kassi võtta, mis on ka üli tore, aga kassi võib 84-aastaselt ka siis võtta, kui Sul 20 lapselast ja 40 lapselapselast on.
Niiet vaatamata sellele, et ma olen nii heas kohas oma elus praegu, siis mul on ka kadedus hinges kui mõtlen, et minu vanaema sai 40-aastaselt vanaemaks. Tal on lapselapselapsi, kes teda tunnevad ja alati mäletama jäävad. Aga ma ei tea, kas ma jõuan kõik oma lapselapselapsed ära oodata… võiks ju öelda, et see ei ole otseselt eesmärk. Aga tegelikult see on kõige otsesem eesmärk. Me oleme loodud järglasi saama. Nii väga paigast on meil ühiskonnas see fookus läinud. Naistelt oodatakse karjääri, tohutut haridust…
Ja vaadatakse väga viltu, kui keegi julgeb neilt küsida, et miks teil lapsi pole.
Aga see on ju nii õigustatud küsimus. Üldse mitte paha pärast. Aga päriselt, kui iive on läbi aegade madalaim, siis tahaks põhjust teada.
Maailm on nii valla, et omast kogemusest ütlen, kui lihtne on 20ndad mööda saata nii, et kogu aeg midagi põnevat toimub ja pole justkui aegagi seisatada ja mõelda, et mis päriselt oluline on. Ja kui me siis lõpuks 27-aastaselt otsustasime, et nüüd võiksid lapsed tulla, siis selgus, et nad ei tulegi tellimise peale.Seda postitust sponsoreerivad meie partnerid Wigs

Mõtlesin siin, et kui paljud noored naised teavad üldse, et 20ndad nende kõige viljakamad aastad on? Aga siis tuli uus mõte, et kui paljusid see üldse huvitab? Sel aastal sai lugeda nii mõndagi arvamust lastesaamisest stiilis “ma ei taha lapsi, sest ma ei taha oma elu per*e keerata”. Miks seda inimest peaks huvitama tema viljakus kui ta üldse ei tahagi lapsi saada?
Ma ei esita kellelegi täna seda küsimus. Et miks Sa ei taha.
Ütlen lihtsalt jälle 20-aastasele endale, et nüüd on see aeg. Lapsed avavad maailmas uue dimensiooni. Uued värvid tulevad maailma. Kõik saab uue ja parema mõtte.
Ilusama perspektiivi.
Kust tulevad need avaldused, et naine ohverdab end laste saamisega, et naisi peetakse jalgadega emakaks nende poolt, kes julgevad öelda, et naine võiks lapsi saada…
Ja on küllalt inimesi, kellel ongi vallalise kutsumus. Ja neid, kes on õnnelik perekond kahekesi. Nagu ma ka varem olen kirjutanud, siis me olime ka sellest kaasaga rääkinud, et meie kaks oleme perekond ja kui õnnistatakse lastega, siis oleme tänulikud. Aga kui ei, siis meil on ikkagi parim perekond. Elul on mõte ühte ja teistpidi. Elu võib olla ilus ühte ja teistpidi. Aga kui Sul on soov ja kutsumus pere luua ja Sa pole seda soovi alla surunud või kibedusest ära visanud… siis ära lase ühiskonnal endale ettekirjutusi teha, et mis kõik enne tehtud peab saama.
Võib-olla oleks meie esimene laps sündinud ikkagi siis, kui olime 29. Et oleksime olnud avatud ja saaksime täna jagada lugu sellest, kuidas me 5 aastat ootasime, et lapseootele jääda. Aga ma tahaks, et ma poleks võtnud Loojalt seda rolli enda kätte. Kristlasena on see ikkagi minu jaoks natuke silmakirjalik. Ja ma ütlen seda, sest ma olen ise seal olnud. Et usaldan küll Jumalat, aga natuke tahan ikka ise juhtida seda asja.
Tagant järele mul on hea meel, et meie Hernes end oodata lasi, sest muidu see justkui olekski toiminud, et “nüüd me oleme valmis, palun beebit”. “Ja nüüd me jälle ei taha, aga anname teada kui jälle võib saata meile kellegi uue.” Tean, et paljudel toimib nii, et tulebki kohe kui võimalus anda. Ja see on väga ilus!
Aga meil pani see ootamise aeg perspektiivi paika, et ei saa seda rolli/kontrolli endale võtta. Elu ei ole inimese anda ja võtta.
Kõlab jube karmilt, aga ma kardan, et 50-60 aasta pärast on meil põlvkond väga õnnetuid ja üksikuid 80-aastaseid, kes kahetsusega minevikku vaatavad. (Ma loodan, et ma eksin.)
Sest lisaks nendele paljudele, kes ei taha lapsi, on jõudsalt kasvamas ka nende arv, kes tahaks, aga ei saa.
Veibi-beebipillide-rämpstoidu-toksilise kosmeetika-eksperimentaalmeditsiini-stress on moes ajastul on kahjuks viljakust pärssivaid tegureid rohkem kui jõuab kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Ja seda nii naiste kui meeste puhul…

Läks see teema nüüd siin laiemaks kui ma alguses plaanisin ja justkui tahaks veel midagi öelda, aga täna jääb nii.
Laiendan ehk järgmises postituses teemat sinna, mis praegu tähelepanuta jäi. Et laste saamine algab ju ikkagi armastavast paarisuhtest. See pole ka liiga moes praegu.

Kuulmiseni,

L.-A.