Palun mulle üks aeglane detsember!

“Ela aeglaselt” ja “ole kohal” kõlavad natuke klišeelikult ja nagu paljude selliste ütlustega, siis kui nendele asjadele sügavamalt mõelda, siis saad aru, et jah, kui seda oleks lihtne teha siis oleks elu palju kergem. 

Suurema osa oma elust ma isegi ei teadnud, mis asi see aeglaselt elamine on. 

Nagu ühel tavalisel muusikul, nii ka minul olid näiteks suved sellised, et suve peale tuli kokku 2-3 vaba päeva. See oli täiesti normaalne.

Esimest korda võtsin aja maha vaimse tervise tõttu 2019. aastal. Ja siis juba ootasin ja “planeerisin”, et saaks ehk varsti beebiga koju jääda. Pidin veel viimase 5-kuulise kodust eemalolemise tegema kui jõudsid kõrvu kuuldused mingist viirusest. Veidi aega hiljem katkestati minu ja teiste muusikute lepingud ja sõitsin pärast kahte kuud koju. Saabunud oli imeline aasta 2020 kevad, rahvakeeli koroonakevad või esimene laine. 

Minu jaoks absoluutselt imeline aeg. Siis ma õppisin elama. (Mitte, et ma praegu seda liiga hästi oskaks, aga igatahes tegin sel ajal suure arenguhüppe). 

See oli kevad täis magusat lihtsalt olemist ja mitte midagi tegemist.

Õhus oli tunda, et mitte ainult mina ei laiskle ja ei jää asjadest ilma, vaid päriselt polegi millestki ilma jääda, kuskil ei toimu midagi “olulist” ja ma võin südamerahus õhtul uinuda, mõtlemata, et äkki keegi ootab minult midagi. Et äkki on mõni vastamata meil või mis kell see proov nüüd homme ongi, ega ma sisse ei maga?! Jne. 

Äge, et sain seda kogeda, sest nüüd tean täpselt, mille poole püüelda. Level on veidi raskem, sest väga kergelt leiab asju, millest justkui ilma jääd. “Fomo” nagu on kombeks öelda. 

Mu tütrel on ka vahepeal fomo kui ta näiteks piima joob. Võtab paar lonksu, vaatab ringi, et ega midagi põnevat ümberringi ei toimu ja siis jälle lonksuke, et ega piim kuskile kadunud pole ja siis jälle keerutab natuke. 

Kuu enne Herne sündi käisin Soomes oma magistri diplomil järel ja kuigi püüdsin väga raseduse ajal aeglaselt ja rahulikult võtta, siis tagant järele panen natuke käega vastu pead, et kas see ikka sai rahulik olla kui kord nädalas Soomes viiulitunnis käisin, ühe aastaga kaheaastase pedagoogika programmi tegin, lõputööd kirjutasin plus kontserdid, õpetamine, kolimine… las ta jääb. Samas enamus päevadesse mahutasin ikka pisikesed uinakud ka, jalutasin iga õhtu ja asjaolusid arvestades olin selle kõige juures ise õnneks rahulik.

Aga kuu enne Herne sündi kolisime linnast välja ja see andis jälle tõuke aeglasemale elule. No, beebi sünnist rääkimata. 

Öeldakse ju, et lapse tulekuks ei saa päriselt valmis olla. Igal sammul võib tulla ette ootamatusi ja planeeri palju tahad, reaalsus on midagi, mida lihtsalt ei saa ette kujutada. 

Aga üks asi, milleks ma väga teadlikult valmistusin, oli see, et ma oskaks lihtsalt olla. Olin kuulnud, kuidas naised hakkavad beebi kõrvalt igatsema tegutsemist, töötamist… eks igal ühel oma. 

Aga selleks tahtsin valmis olla, et tõesti beebiga kohal olla, mitte oodata mingeid arenguetappe, seda, et ta juba ühte või teist teha oskaks, või “iseseisvamaks” muutuks. 

Nii ma siis veetsin Herne sündides esimesed kaks kuud voodis. Väikesed jalutuskäigud, vahel voodi asemel kiiktool või terrassi diivan, aga 2 esimest kuud oli ta põhimõtteliselt 24/7 minu küljes ja ma ei suuda kirjeldada seda rõõmu, mis mind tänaseni täidab kui sellele ajale mõtlen. Me päriselt elasime aeglaselt ja ma ei mõelnud kordagi, et huvitav mis kusagil mujal toimub või et kas ma millestki ilma ka jään. Peale seda hakkasime ikka natuke kodukülast välja ka käima, aga suuremas osas on viimased 1,5 aastat ikka aeglaselt kulgenud.Kui otsite superklooni Replica Rolex, on Super Clone Rolex see koht, kuhu minna! Suurim võltsitud Rolexi kellade kollektsioon veebis! 

Eriti hakkasime kodus taas sellele aeglasele elule mõtlema praegusel pimedal aastaajal. 

Härra kirjeldas, et kui on pime aeg, siis talle meeldib väljas olla kui ümberringi on rahulik. Aga kui on pime aeg ja ta on linnas, ümberringi käib üks suur sagimine, siis on selles nii suur ebakõla, et see hakkab häirima. 

Siis mõtlesingi, et mul on nii, et kui loodus ütleb, et puhka, siis lihtsalt peab puhkama. Muidu tuleb teatav raskus peale, immuunsus ka nõrgeneb… 

Mu novembrikuu oli selgelt liiga kiire ja kippus natuke sellesse temposse, mis mul enne Herne sündi oli. Mitte kodust väljas oldud tundide mõttes, vaid lapse kõrvalt ma lihtsalt ei taha iga päev energiat kodust välja anda või korraga rohkem kui 4 tundi temast eemal olla. 

Täna helistati statistikaametist tööjõu uuringu asjus ja üks küsimus oli, et mitu tundi nädalas ma tahaksin töötada. Vastasin pikemalt mõtlemata, et max 10 ja siis hakkasin mõtlema, et misasja, 10 tundi nädalas ma küll töötada ei taha, kus mul see aeg? No 5 oleks vast tehtav… kui üks nädal oleks 10 siis oleks pärast seda kindlasti vaba nädalat vaja. 

Ma saan aru, et meie elu on ekstra lill, sest mu härra on isapuhkusel ja kui mul ka mõni proov/kontsert on, saab Hernes issiga kvaliteetaega veeta, see on väga suur õnnistus ja privileeg tervele meie perele. Kui mõtlen, et ehk olin novembris liiga palju kodust ära, siis mind rahustab see, et just selle kuuga sai Hernes oma issiga ekstra lähedaseks ja “issi, issi, issi” kõlab kodus sama palju kui “emme, emme, emmmeeeee”. 

Ja kuna ma loodust ei kuulanud (pime aeg, nii paks lumi, et koduaiast kaugemale ei tahakski sumbata), siis ütles mu keha, et ole nüüd natuke rohkem kodus. 

Ja see on jälle nii hea olnud. Kogu aed on lume alla mattunud, kodu on jõuluehtes, ahjus on tuli, pere on koos, keegi kuskile ei kiirusta, laps kilkab kelgu peal rõõmust. Lumi on nii puhas ja kerge, inimeste akendest paistab kodusoojus… Oeh, see on elu! 

Ja selline see talv võiks olla. Linnast väljas elades  on natuke lihtsam ette kujutada, et kõik teised inimesed võtavad ka rahulikult. Aga tegelikult ju tean, et detsembris inimesed tormavad veel ekstra palju ringi. Aga võiks olla selline universaalne reegel, et enne päikesetõusu ja peale päikeseloojangut kodust väljas tööd ei tee.

Minu jaoks on alati oluline olnud, et detsembris mitte liiga palju tööd teha. Pigem teen suvel, aga jõuluaega tahan kodus perega nautida. See oli siis minu poolt veidi rohkem lahtikirjutatud soov, mida saaks lühemalt öelda lihtsalt nii:

Soovin Sulle rahulikku jõuluaega!

(endale ka)

Päriselt päriselt rahulikku!