Mahetoidust ja veganlusest 

Meie kodus on umbes 90% toidulauast mahe. Lapse toidulaual on, ja meie lauast loomne toit, peab 100% mahe olema. Kui pärast 10 aastat taimetoitlasena jälle loomset hakkasime sööma, leppisime kokku, et ainult mahedat. 

Mind ajendas sel teemal kirjutama tõik, et Pajumäe hakkab oma tegevust lõpetama. 

Lisaks Biomarketile, Rimile, Serverile ja ilmselt veel mitmetele poodidele, toob Pajumäe tellimused ka koju kohale!  Mitte ainult Tallinnasse, vaid ka paljudesse väikestesse kohtadesse. Üle 35€ tellimused toob tasuta. Olen seda võimalust väga palju kasutanud. Ma joon palju toorpiima, ghee oli esimene loomne toit, mida peale veganlust tarbima hakkasin, või on meie kodus aukohal ja teen Pajumäe koorest ise ka probiootilist jogurtit. 

Pajumäe on ainus mahetootja Eestis, kes poes toidukoort ja toorpiima müüb. Mis edasi saab? 

Vastupidiselt kellegi kommentaarile netis: “pole kuulnudki sellisest, joon Alma piima edasi”, on see teema laiem kui minu toorpiima-armastus. 

Nopri talu peremees Tiit Niilo ütles 2018 aastal, et “Eesti võiks olla maailma puhtaim riik ehk 51 protsenti riigist võiks olla mahe, kui vaid mahetootel oleks ka tarbija – turustamisel vajaks põllumehed aga riigi tuge.”

Ka Nopri talu pole mahe, sest mahetalu pidamise kulud on palju suuremad kui tulud. Eestis pole mahetoidu tarbijat, sest puudub teadlikkus selle vajalikkusest. 

“Riik peaks saama suunata puhta toidu tarbimist ja riigiettevõtted, lasteaiad, koolid kutsuma ja suunama seda tegema,” ütles Niilo. 

Me oleme viimasel 1,5 aastal päris paljusid oma sõpru šokeerinud sellega, et me enam veganid pole. “Midaaa, minu esiveganid”, oli reaktsioon ühelt sõbrannalt. Me olime oma tutvusringkonnas enam-vähem ainsad veganid, aga täiesti vankumatud. Erandeid me ei teinud, vaidlustesse väga ei laskunud, sest igaüks teeb oma valikud ise, aga olime endas veendunud, et tegemist on vaieldamatult parima valikuga nii tervisele, loomadele kui planeedile. 

Miks me siis meelt muutsime? Tegelikult esitaksin ma kõigepealt endale küsimuse, et kuidas me üldse selleni jõudsime? Miks me veganiks hakkasime? 

Esimene initsiaator oli tervis. Midagi oli kehvasti ja esimene asi on ju toidulaud üle vaadata. 

10 aastat hiljem veganlusest “välja tulles”, taipasin alles, et samm Hesburgerist tervislikuma toitumise poole ei tohiks tähendada Beyond burgerit. Õnneks olen viimast vaid korra elus proovinud. Ja mul ei olnudki see päris nii. Aga veidi liialdades võrdleksin ikkagi oma keskkooliaegset toitumist hesburgeri kvaliteediga. Veganlus minu jaoks õnneks ei tähendanud, et ostan süüa toidupoe veganletist, aga samas sai ikka sealt ka ühtteist aegajalt võetud, “juust” näiteks. 

Täna ei ostaks ma sellest letist ühtegi toodet. 

Pigem täitsid mu toidulaua puu- ja köögiviljad, kaunviljad, väljas söömine oli keerulisem, mistõttu valmis enamus toidust kodus, kaasaarvatud taimsed piimad, mida tegin kodus mandlitest ja india pähklitest. See ilmselt selgitab ka, miks tervis veganiks hakates paremaks läks – Mõju avaldas rohkem see, mis kvaliteediga toit oli, kui see, et mis toiduained täpselt laual olid.

Täna valin lauale selle, mis parasjagu mahedalt saada. Kodupoest näiteks ostan ainult loomset kraami, sest meil müüakse mahe veiseliha, Saida juustu ja mahevõid. Köögi- ja puuvilja jaoks peab linnas poes käima. Õnneks saab Biomarketi ja suuremate Rimide peale mitmekesise toidulaua ikka kaetud. 

“Mahetoit on liiga kallis, ma ei saa seda endale lubada”. 

Selle peale küsin, et kas tellid vahel valmistoitu koju? Kas ostad kohvi kaasa? Käid väljas lõunal? Käid kinos? Sõidad taksoga? Sul on kodus WiFi? Kanalitega telekas? Netflix? Mõni laen (peale kodulaenu)? 

Kui vastus kõigile küsimustele on ei, siis mõistan. Muuljuhul pole küsimus selles, et mahetoit on kallis, vaid selles, et mis mulle tähtis on. (Muidugi on mahetoit kallis ka ja selles osas jõuame jälle sinna Nopri peremehe mainitud teema juurde, et orgaanilise (nii loomse kui taimse) toidu kasvatajatel võiks olla nii turunduse kui mu meelest ka finantsilise poole pealt riigi tuge). 

Ja tegelikult ju enamik inimesi ilmselt ei mõtlegi oma toidu kvaliteedile. Tuleb valu, krõbistame ibukat, lähme eluga edasi. Ja muidugi on ka nii tugeva tervisega inimesi, kes võivad süüa mida iganes, aga haige kunagi pole, unekvaliteet on hea, närvi ei lähe, hormoonid on korras, kõht ega pea kunagi ei valuta jne. Ma mõistan, et siis ongi raske mõista, et miks peaks tervislikkusele mõtlema, seda mis 20 aasta pärast on, niikuinii ei tea. 

Me lihtsalt oma peres oleme sellised inimesed, et tahame alati algusest alustada. Et kui on midagi viga, siis otsida juurpõhjust, mitte tegeleda sümptomitega. Seda nii isiklikes suhtes kui terviseküsimustes. Ja sealt ilmselt tuleb ka see, miks toidukvaliteet meile oluline on. Eriti muidugi lapse puhul, kelle õrn ja puhas keha mürkidele vastuvõtlikum on ja kelle puhul on meie vastutus, et talle parim võimalik vundament anda. Kõiges. 

Kui palju on lastel allergiaid ja erinevaid kroonilisi haigusi.Nende toidulaualt aga vaatab vastu glüfosaadiga rikastatud kaerahelbepuder, värvaineid sisaldavad joogijogurtid, vorstid mis sisaldavad liha vähem kui lisaaineid jne. Maiustustest rääkimata. 

Loomulikult võib allergiaid, haigusi esineda igas peres ja vahel tuleb põhjuseid otsida väga sügavalt, aga vahel tundub, et otsitakse eriarste, terapeute ja vaadatakse kaugele enne, kui kontrollitakse, kas kodus on kõik korras – uni, toit, liikumine, omavahelised suhted… need kõige suuremad mõjutajad. 

Aga miks me siis ikkagi enam veganid pole? 

Veganluse jätsime seljataha tasapisi. Ma ei osta poest ühtegi toiduainet ilma koostisosi lugemata. Üldiselt 2 koostisosa on juba üks liiga palju. 

Veganletist selliseid tooteid ei leia. Kuni raseduseni tundsin end taimset terviktoitu süües tervelt ja tugevalt, aga üks hetk tundsin, et tahaks midagi veel. 

Ghee (ehk selitatud või) on väga hea toidulaua rikastaja ja sobib üldiselt ka neile, kes muidu piimatooteid tarbides end hästi ei tunne. Poole raseduse pealt soovitas üks arst mul sapivalu tõttu muna süüa. Raske südamega ostsin karbi Kikerikii mahemune ja väga veider oli seda alguses süüa, aga läks nii, et munast sai üks vähestest toitudest (arbuusi ja külmutatud kirsside kõrval), mille järgi mul raseduse ajal isutas ja sõin kuni sünnituseni iga hommik ühe keedumuna. Tänaseks läheb meil kolme peale karp mune 2-3 päevaga. Õnneks on meil kodukülas üks tore talu, kust nii kana- kui pardimune saame. Siiski unistan ka oma kanadest. (Ja lehmast). 

Üks toores munakollane toorpiimaga tehtud matcha latte sees on minu lemmik lõunane jook. Vahel ikka veel vaatame imestusega oma loomset toidulauda ja mõtleme, et kes oleks osanud arvata. Veel raseduse lõpus olin üsna kindel, et hakkame väikest veganlast kasvatama, aga selleks ajaks kui talle umbes 7-kuuselt lisatoitu hakkasin pakkuma, olime erinevaid raamatuid ja allikaid lugedes jõudnud sinnani, et ühed esimesi lisatoite lapsele olid munakollane, veisemaks ja kanapuljong. 

Ta on siiamaani suhteliselt karnivoori kalduvustega, ilmselt teeb tasa seda, et ema talle kõhus olles korralikku proteiini ei pakkunud. Keda huvitab beebile lisatoiduga alustamise teema, siis soovitan seda raamatut. (võid minu käest küsida ka).

Esimene lihasöömine üle 10 aasta oli selline, et sõitsime rongiga kodupoole ja mõtlesime, et mis siis õhtusöögiks teha. “Hakkliha kotlette äkki?” “Olgu”. Ilma eelneva aruteluta, et kas võiks kunagi jälle liha proovida. Läksime koduselverisse ja seal müüdigi Liivimaa lihaveise maheliha. Kotletid maitsesid hästi ja kui muidu mul suht õrn seedimine, siis kõht oli väga rahul ja ei tekkinud mingit tunnet, et oleks midagi uut või ebasobivat. 

Vaatamata sellele, et piimatooted enne veganiks hakkamist mu kõhule ei meeldinud, pole mul nüüd mingi probleem näiteks liiter toorpiima päevas ära juua. 

Mahe ja pastöriseerimata on täiesti teine piimatoode kui tavaline ja pastöriseeritud. Pastöriseeritud piimas pole järel ei mineraale ega ensüüme ja pole ime siis, et õrnema soolestikuga inimestele see raske seedida on. Pajumäe kõrval on mu teiseks lemmikuks Saida farm, nad on ainsad, kes müüvad ka mahedat pastöriseerimata juustu. Lemmik! 

Seega minu toitumine enne veganlust, kuigi sisaldas loomset, oli siiski 100% erinev praegusest.

Ehk kirjutan teinekord pikemalt sellest, kuidas kaerapiim (peale selle, et sisaldab enamasti ebatervislikke lisaaineid) veresuhkrule halvasti mõjub, kuidas veganpihvides pole enamasti ühtegi päris toiduainet sees ja kuidas mittemahe vegantoidu kasvatamine ja töötlemine on keskkonnale palju suurem koormus kui rohumaaveised. Miks mahe on parem kui mittemahe? Kuidas mittemahedat süües satub toidulauale glüfosaati, raskemetalli ja muud mida inimkehasse sattuma ei peaks. Ja miks süüdistatakse südame- ja paljudes muudes haigustes punast liha kui need haigused on saanud sagedaseks viimase saja aastaga, aga punast liha on söödud aastatuhandeid. Aga tahaksin nende teemade juurde sisse tuua ka teadusuuringud, seetõttu jätan sellest kirjutamise mõneks teiseks korraks. 

Seniks aga, ostame veel Pajumäe tooteid kuniks saab, toetame Saidat ja teisi väikseid kohalikke mahetootjaid. Ka mahetoidul ja mahetoidul on vahe. Kui krõpsud või küpsised on mahedad, ei ole see automaatselt tervisetoit. Samuti on mahedad enamik beebipüreesid, aga ka need ei ole minu jaoks terviktoit ning kuuluvad sinna lahtrisse, mida ma oma lapsele pole pakkunud.

Igaks juhuks ütlen veel üle, et tegemist on minu teekonnaga, minu arvamuste ja kogemustega. Jagan, kuna mind ennast on erinevatel hetkedel toetanud teiste lood ja kogemused ning kuulan neid alati huviga. 

Kindlasti on oluline mainida, et ma olen ka inimene ja kuigi on mingi ideaal, mille poole püüdlen, oleme kõik alati teelised ja ma ostan ka vahel poest endale mingit näksi, naudin vahel väljas söömist ja loomulikult söön külas tänuga seda mida pakutakse. Ja lapsele on alati oma toit kaasa pakitud. Aga jah, seda mida koju ostame, valime väga. Laps ju oskab küsida seda, mida ta saanud on. Mu vanaema on küsinud, et no mis see üks küpsis ikka teeb. Aga teeb seda, et siis oskab laps seda küsida. Ma ei pea ekstreemseks seda, et me ei tutvusta väikelapsele toite, milles tegelikult toiteväärtust ei ole, millest võib sõltuvus tekkida ja viia selleni, et on mure kuidas üldse laps midagi tervislikku sööma saada. Loen beebigrupist näiteks kuidas 1,5 aastasega on mure, et tahab ainult kohukest süüa nt. Keegi ju talle selle võimaluse on andnud. Selle koha pealt on ju vastutus ainult vanematel. On ka neid kes ütlevad et “oota vaid kuni Sul teine laps tuleb…” aga oli ka neid kes ütlesid, et “oota kuni lapse saad, siis”… alati on neid ähvardajaid, et justkui kogu aeg peaks kõik raskemaks minema. No kui läheb siis vaatame edasi. Aga ilmselgelt teen praegu oma maksimumi ja ei lähtu sellest, et “aga ükskord niikuinii kuskil saab kommi”.

Lisan siia veel pisikese ninekirja oma lapse lemmikutest ja meie kõige sagedamini ostetavates toitudest. 

Liivimaa mahe veisemaks, mida ostame Järvelt taluturult. Maksaga on selline lugu, et ma ise alles õpin seda sööma. Mul on elus täpselt üks traumaatiline kogemus maksaga ja ma tõesti poleks uskunud, et iial oma koju seda vabatahtlikult ostan. Nüüd aga vaatan uhkuse ja tänuga, kuidas meie tütar isuga maksa sööb. See on kindlalt ta lemmiktoit number 1. 

Veise- ja lambaliha koos rupskitega saab osta ka Allika mahetalust.

Mahemune leiab õnneks pea igast toidupoest, aga kõige parem muidugi on leida keegi oma kodukandist, kes ise kanu peab. (See kehtib muidugi kõikide toitude kohta ja ideaalis tahaks isegi rohkem oma toitu ise kasvatada. Ning ma tõesti võtaks endale paar pisikest maatõugu lehma, kui aed veidi suurem oleks). 

Biomarketist ostame seda lambajogurtit. (kitse oma on ka)

Juba ennemainitud Saida juust. Saidalt ostame ka keefiri. 

Ferla fermenteeritud köögiviljamahl

Pajumäe ghee ja või. Mahedat Läti võid müüakse samuti enamustes toidupoodides, sest Pajumäed jälle enamikes ei müüda. 

Rimist I Love Eco kalamari. Jälle üks suuuur laste lemmik. 

Biomarketis müüdi veel hiljuti väikseid Sardiine, aga nüüd pole enam polnud. Äkki keegi hoopis teab, kust neid võiks saada? 

Kala osas olen üldse võhik. Kuna meri on meil nii ära rikutud ja merest enam puhast kala ei saa, siis… ühesõnaga, ma ei tea kalast midagi. Et kust saaks head puhast kala. Mind võib vägagi sel teemal valgustada! 

No ja siis muidugi köögiviljad, puuviljad, mida ostame Rimist ja biomarketist vastavalt sellele, mis mahedana parasjagu saadaval on. 

Herne lemmikud on kurk, suvikõrvits, herned, porgand, õun, granaatõun, greip. 

Ja siis muidugi on suvi! Praegu tundub, et kas see üldse kunagi veel tuleb, sest tundub nagu üks ammune unenägu. Aga küll ta tuleb. Siis saab oma aiast ja metsast marju ja muud head. Kirsid, mustikad, mida meil õnneks siiani sügavkülmas jagub, maasikad, vaarikad, sõstrad, tikrid. Mõni ütleb, et see või too mari või puuvili pole beebile hea, aga mu jaoks siinkohal kehtinud see, et kõik mis oma aias puhtalt kasvab, ületab kõik muud kriteeriumid. (Seda siis üle aastase beebi puhul ja juhul kui allergiat pole). Mmm, ei jõua ära oodata seda aega. Ja selle suveootusnoodiga lõpetangi täna. 

Kuulmisteni!

L-A