Elu

See postitus on mul pea 2 kuud tagasi kirjutatud ja selle asemel, et kohe postitada, peitsin selle kuskile ära ja ignoreerisin ennast iga kord kui tuli pähe, et peaks blogipostituse tegema. Need teemad on nii valusad, et mu süda muutub väga rahutuks juba korraks sellele mõeldes. 

Kirjutama ajendas mõni aeg tagasi Suure-Lähtrus toimunud juhtum, kus ema oma vastsündinud lapse hülgas ja beebi oma elu kaotas. 

Raske postitus. Valusad teemad, karmid, vajalikud. Ütlen ka kohe ära, et minus on väga palju küsimusi, millele mul vastused puuduvad. Lihtsalt üks järjekordne arutelu, et oma mõtteid koondada ja mõned sees pulbitsevad asjad välja öelda. 

Ma ei laskugi teemasse pikemalt, sest sõna on palju võetud, inetumal ja ka empaatilisemal viisil (empaatilisemal siis – mitte õigustades, aga kaasa tundes). Et mis viib inimese sellise käitumiseni. Sellele peab mingi taust eelnema. Eva Samolberg-Palmi kirjutas väga hea arvamusloo sel teemal ja mul pole palju lisada. 

Kuhu aga minu mõte kõiki koledaid kommentaare lugedes liikus, on küsimus, et kuidas erineb see lugu oma lapse jõhkrast mõrvamisest nendest oma lapse jõhkratest mõrvadest, mida iga päev üle maailma toime pannakse?

Maailmas tehakse aastas keskmiselt 73 miljonit aborti! 

See ei mahu mulle pähe. Jah, mulle ei mahu pähe, kuidas keegi saab oma vastsündinud imiku metsas hüljata, see ei saa olla terve inimene. Aga enamus nendest miljonitest abortidest ei ole tehtud teovõimetute või süüdimatute inimeste poolt. 

Kui palju tahke on lausel “minu keha, minu valik”. Kui palju pahupidi tahke. 

Ühest küljest surutakse päriselt minu kehale peale mingeid meditsiinilisi protseduure, mis tõesti ainult mind mõjutavad. Samal ajal nimetatakse “minu kehaks” kellegi teise keha ja see justkui on siis minu valik, et kas see elab või sureb? 

Siin loogikat leida ei olegi võimalik. 

Aga kui ma nüüd, käed värisedes, hingan rahulikult mõned korrad sisse-välja ja püüan ka selle teema taha vaadata, siis on ikkagi mõned mõtted, mida tahaksin kirja panna. 

Et keelame abordid ära? 

Me kõik teame, et see poleks lahendus. Väga paljud asjad siin maailmas on “keelatud” ning loomulikult ei takista keelamine nende asjade toimumist. Pigem muutuvad need asjad ohtlikumaks. Jah, ebapopulaarne arvamus, aga ma arvan, et ka narkootikumid võiksid olla näiteks apteegist ostetavad. (see apteek peaks siis muidugi riiklik olema, et mingi Linnamäe tulu eesmärgil narkot promoma ei hakaks.) Inimesed teaksid, mida nad saavad, mis on riskid, mis on võimalikud tagajärjed. Usun, et üledoosi surmasid ja narkokuritegusid oleks kokkuvõttes vähem. Lisaboonus: koht, kust Kaja makse juurde saaks. Aga las see mõttevälgatus jääb siia paika.

Kui abordid ära keelata, hakkaksid need toimuma samamoodi – mustalt, ohtlikumalt, aga vaevalt, et oluliselt vähem. 

Aga neid ei saa võtta ka nii nagu praegu – järjekordne rutiinne arstilkäik, väike tablett, asi korras. 

Samuti peaks nimetama asju nende õigete nimedega. Lapse süda lööb juba siis kui enamus naisi veel ei teagi, et rasedad on, sellest vaid kaks nädalat hiljem võib beebi juba valu hakata tundma. Hilistel abortidel manustatakse lootele enne mõrva valuvaigisteid. Eestis saab ilma põhjuseta aborti teha 12nda rasedusnädalani, meditsiinilistel põhjustel kuni 21. nädalani. Aga ükski masin ega arst pole selgeltnägija ja küllalt on neid juhtumeid, kus vanematel soovitatakse aborti teha kuna lapsel see või too väärareng, pärast aga sünnib terve laps. (Tõin selle lihtsalt välja, aga ma ei arva, et ükski riskinumber õigustaks ise otsustada, et nüüd on aeg see elu lõpetada). Osades riikides/Ameerika osades osariikides võib niisama aborti teha 24. rasedusnädalani ja meditsiinilistel põhjustel veelgi hiljem. 

Aga 24. rasedusnädalal (ja isegi varem), enneaegsena sündinud lapsed jäävad suure tõenäosusega elama. Seega, et ühes haigla otsas võideldakse lapse elu eest ja teises haigla otsas nimetatakse sama suurt last looteks/ema kehaosaks, mille võib lihtsalt eemaldada… see ei mahu mulle pähe täpselt sama palju kui see, et saab oma sündinud beebi talvel metsa surema jätta.Artikkel Sponsoreeritud Meie värviliste, säravate ja stiilsete sokkide kollektsioonist leiate midagi igaühele. Ostke ükshaaval või komplektidena, et oma sock värvi lisada! 

Mu tütar ei olnud kunagi osa minu kehast kui ta minu sees kasvas. Ta oli see sama tüdruk algusest peale, see inimene, kelle Jumal saatis maa peale ja meie saime selle kingituse ja privileegi osaliseks – tervitada teda oma perre. 

Elu tulek naise sisse võib olla naise jaoks üllatus. See võib olla kaua oodatud ja palvetatud üllatus, see võib olla hirmutav üllatus, ootamatu üllatus, soovimatu üllatus. Aga elu on alati kingitus, elu on alati püha. Nii see elu, mis lõppes ülekohtuselt vara kui ka see elu, kes selle surma põhjustas kuid kelle pildi alla kirjutatakse kommentaare nagu tema elu ei oleks enam väärt. (Viitan siin korra veel Suure-Lähtrus juhtunule). 

Inimelu väärtust ei määra see kui oodatud ta oma vanemate poolt on. 

Kui minu sisse on kingitud elu, siis on hilja hakata mõtlema, et kas ma tahan seda elu vastu võtta. Elu ei ole inimese anda ja võtta. 

Me olime talvel perega pikemalt Hispaanias ja mis mulle kõige rohkem muljet avaldas, oli see, kuidas suhtutakse lastesse. 

Kuidas keegi ei lähe pisikesest lapsest tänaval ükskõikse näoga mööda. Inimesed suhtlevad ja naeratavad. Mitte ainult vanad tädid ja onud vaid ka noored ehitusmehed, teismelised tüdrukud… kõik. 

Tundus, et lihtsalt on selline põlvkondadepikkune kultuur, et nende inimestega on lapsena nii suheldud ja lapsi ei peeta tüütuteks rahurikkujateks vaid lapsed on ühiskonna koorekiht. Usun, et selline suhtumine on terve ühiskonna üks aluseid. Poes lasti meid järjekorras ette, sest meil on väikelaps, käruga liigeldes tuldi abi pakkuma ka seal, kus tegelikult hakkama saime. Ja enamasti saigi hakkama, sest kuskilt ei puudu kaldteed. Me olime pisikeses linnas, aga ka seal oli kõigi peale mõeldud. 

Ma tahaksin loota, et praeguse aja inimesed on juba piisavalt haritud, et teada kui väike võimalus on naisel rasedaks jääda. Iga kuu on umbes 6 päeva kui naine saab rasestuda ja praeguse aja sajad viljakust pärssivad tegurid võivad seda veelgi vähendada. “Ups, juhtus”. Tead, ei ole nii, et kõnnin tänaval ja oih, rasedaks jäin. “Juhtus” võib öelda näiteks siis, kui jääd bussist maha või unustad mingi tähtaja ära.

Elu on alati kingitus! Ja kes ei ole valmis seda kingitust vastu võtma, sel on kümneid võimalusi seda ära hoida. Rasestumisvastaseid vahendeid on palju ja kuigi ma enamikke neist ei poolda ja kuigi ma tahaks, siis pole minu võimuses hoida kõigi maailma naiste tervist, hoides neid beebipillidest eemale. Aga sellel teemal ma täna ei peatu. Need on siiski rasestumisvastased vahendid. Abort ei ole rasestumisvastane vahend. Abort on mõrv. 

Reklaamime kondoome rohkem? 

Ei, see pole see teema. Kes kondoomi kasutada ei taha, seda ei pane ka tasuta jagatud kondoomid neid kasutama. 

Need on kõik sümptomid. Ja nagu ma juba varem kirjutanud olen, siis ma pole sümptomitega tegeleja inimene. 

Juurpõhjus on nii palju sügavamal, nii mitmekihiline, et seda ei lahenda ühegi kampaania ega seadusemuudatusega. 

Kas koolis peaks lastele õpetama elu tähendust? Ei, see teema on veel sügavamal. Kuigi ka koolil oleks selles teemas laste hoidmisel rohkem võimalusi, koorub siit juba mitu erineva postituse teemat välja. Alustades hiljuti hoogu saanud koolides hpv vaktsiinidega survestamisega. (Hpv on seksuaalsel teel leviv ja selle vaktsiin on saanud väga palju negatiivset vastukaja kõrvaltoimete tõttu). 

Kõik see kokku annab justkui noortele sõnumi, et ainsad negatiivsed tagajärjed juhuslikule vahekorrale on haigused ja soovimatu rasedus. Aga siin siis jätan selle kooli teema jälle pooleli ja lähen tagasi sinna, et kui vajalik info lastele/noortele ei pea tulema koolist, siis kust? 

Kust algab inimese elu? (Maises tähenduses). Emast ja isast. Ja ema ja isa ei saa veeretada (seksuaalkasvatuse) vastutust koolile või kellelegi teisele. 

Kes õpetab lapsele, et elu on püha? Nii minu elu kui teine elu. Kes õpetab lapsele, et inimese keha on püha ja võib-olla selle asemel, et oma 16-aastasele tütrele beebipille soovitada, võiksid vanemad oma tütrele hoopis õpetada, et oma 16-aastast keha ei olegi veel vaja kellelegi jagada. Aga sellest olen juba varasemalt siin kirjutanud ja ei hakka end kordama. 

Ma jätan vahele ka vägistamisest tingitud rasedused ja abordid, mitte, et see poleks oluline teema, aga suurem protsent abortidest ei ole sellest kategooriast. 

Mu tütar on täna see sama inimene kes ta oli siis kui ma rasedustestil õrna, pea olematut teist triipu nägin. Aga kui see triip oleks minus käivitanud hirmu, ärevuse, paanika? Kas siis põhjendatud, sest näiteks mul pole raha, et endalegi süüa osta, või lapse isa on mu parima sõbranna mees, või mul olid järgmiseks aastaks hoopis teised plaanid, või ma olen 15 ja kardan vanematele öelda, või mulle ei meeldi lapsed silmaotsaski, või ma lihtsalt pole veel valmis… igal ühel on oma lugu, omad põhjused. Kahtlemata on tegemist elumuutva sündmusega. 

Paljud takistused on ületatavad, aga tuleb endas leida julgus abi küsida. 

Eestis on tasuta raseduskriisi nõustamine (ka telefoniteel). 

Aga inimestele, kes pole selles olukorras üksi ja võib-olla paanikat polegi, võib-olla on lihtsalt “ups” ja lähme “kustutame” selle “vea” ära. Siis maailmas ja ka Eestis on inimesed aastaid järjekorras ja ootavad kõne, et mõni beebi neid endale vanemateks vajab. On küllalt inimesi, kes on südames juba lapsevanemad, aga neil pole last keda armastada. 

Kuigi ma pole abordi keelustamise poolt, siis ma oleksin selle poolt, et kui naine läheb aborti tegema, räägiks arst talle põhjalikult kõigist variantidest, mis tal on, kui ta hetkel on sellise otsuse teinud. Et räägitaks ka kõigist võimalikest tagajärgedest, et seda ei normaliseeritaks ega julgustataks. Ja muidugi, et asju nimetataks nende õigete nimedega. 

Ma tean, et mu kirjutatud sõnad võivad mõjuda karmilt. Võivad teha haiget neile, kel on antud teemaga kokkupuuteid. 

Mul on üks armas empaatiline sõbranna, kes mõistab alati kõiki ja kõike ja ma kuulen siin kirjutades tema häält oma peas. Ja minu sõnad siin ei kõla ehk üldse lahkelt, aga mul on südames korraga armastus ja valu ja ebaõigluse tunne… ja see on nii suur ja tugev teema. Ikkagi elu ja surma küsimus. Seega ma ei oska end ka kuidagi pehmemalt väljendada… aga kui Sa oled mu sõbranna (või tuttav või võõras) ja peaksid mulle tulema ütlema, et tahad aborti teha, siis ma kallistan Sind ja räägin Sinuga nii armastavalt kui ma vähegi oskan. Ja kui vaja võtan beebi ka endale. 

Kes tunneb, et tal on sel teemal palju küsimusi, siis soovitan väga üht raamatut. Bernard N. Nathanson “Lubage mul elada!” (The hand of God. The story from death to life by the abortion doctor who changed his mind). Raamatu autor oli 20 aastat tunnustatud abordiarst (kuidas need kaks sõnapaari saavad üldse kokku käia?). Üks hetk ta aga pöördus ja temast sai elupooldava liikumise eestkõneleja. Raamatus räägib ta väga karmilt ja ausalt oma tööst, abordimaailma külgedest, millest avalikult kunagi ei räägita. Ma lugesin seda raamatut gümnaasiumis Sotsiaaleetika tunnis. Ma ei tea, kas tänapäeval oleks üldse koolis lubatud õpilastele sellist raamatut soovitada. Aga olen tänulik, õppisin selles aines aastaga elu kohta rohkem kui enamus teistes ainetes 12 aasta jooksul.