Automaksust ja lapsevankriga liiklemisest.

Kõigepealt vabandan juba ette, kõlan täna natuke kibestunult ja kurjalt. Püüan kibedust elus vältida, aga antud teema puhul kipub pulss ikka natuke tõusma. Hästi natuke.

Üks öö kella 3 paiku avastasin end nii pingsalt automaksust mõtlemast, et ei saanud uuesti undki enne kui mõtted kirja panin. Vahel ikka mõtlen FB scrollides mõne inimese puhul endamisi, et no kas tõesti on vaja igal teemal oma arvamust avalda. Ja siis on mõned teemad, mille puhul pea igaüks “peab” sõna sekka ütlema. Aga ma olen sisimas vist sarnase kalduvusega. Et miks kedagi üldse peaks huvitama minu arvamus automaksust? Või üldse millestki… pigem vist kirjutan ikka selleks, et asjad enda seest välja saada. Ja kui 2 inimest viitsib lugeda ja kaasa mõelda siis no miks mitte.

Ma ütleks, et auto on luksusese, mitte tarbeese. Kahjuks on paljudes peredes auto siiski tarbeesemeks, milleta ei kujutatagi igapäevast elu ette. Kelle jaoks praktilistel kaalutlustel, kelle jaoks mugavusest.
Ma ei oska teiste piirkondade kohapealt sõna võtta, aga kahjuks ei soosi Tallinna linn ka teistsugust praktikat.
Osa autoteest punaseks võõpamine ei muuda linna autovaba inimese jaoks kuigi palju liiklussõbralikumaks. Jalgrattateed ja tõuksikultuur on veel täiesti omaette teema, aga täna tahan jagada mõtteid sellest, kuidas on liigelda Tallinnas lapsevankriga.
Olen olnud suurema osa elust tallinlane, aga nüüd elame perega Saku vallas.
Sakust on nii rongi kui bussiühendus Tallinnaga ja kuigi bussile on meil kodust 20 ja rongile 40 minutit kõndida, eelistan kasutada rongi. Kui esimene kord bussile läksin, uurisin bussifirmast, kas vankriga bussi saab. Sain vastuseks, et antud liinil (kõigil Saku-Tallinn liinidel pole) on küll bussis vankri koht, kuid bussi saamiseks võiksin küsida abi bussijuhilt kuna pole madalat sisenemist. Kui sel samal vihmasel sügispäeval siis peatunud bussi juhilt küsisin, kas võiksin abi paluda vankri bussi tõstmisel, sain vastu ainult silmade pöörituse. Õnneks olid reisijate hulgas ka kaks lahket inimest, kes mõlemad oma abi pakkusid. (hilisem praktika on näidanud, et ka see on haruldane). Linna jõudes vaatasin aegsasti enne peatusesse jõudmist ringi ja valisin eakamate inimeste keskelt välja ühe noormehe, keda proovisin kolm korda talle põhimõtteliselt nina alla ronides kõnetada, kuid paraku ei saanud ta pilku telefonist ära. Appi tuli üks vanem naisterahvas. Enamasti nii on.
Bussiga linnasõidu eel on alati kerge ärevus, et kas saame linna või mitte. Buss, mis niigi käib kord tunnis, millest osadel pole vankri kohtagi ja kui ka on, pean lootma, et leidub mõni lahke kaasreisija.
Inimesed on vist nii nutistunud ja ei märka end ümbritsevat, et nii rongis kui ka linnaliini bussides seisavad inimesed rahulikult vankri/ratastooli koha peal, justkui näevad, et inimene on vankriga bussi sisenenud, ümberringi on ruumi ja istekohtigi, kuid siiski peab enamasti küsima: “vabandust, kas tohin oma käruga siia käru kohta tulla”. Siis liigutatakse.

Möödunud talvel pidime Hernega kaks korda nädalas Mustamäe haiglas taastusravis käima. Ilma autota liigeldes pidime siis eelmine õhtu juba Nõmmele mu ema juurde minema, et järgmisel hommikul haiglasse jõuda. Proovisin paar korda ühistranspordiga, põhimõtteliselt võimatu. (autoga on see teekond 25 minutit) Panin tookord ühe katsetuse kirja ka:
Sakust Mustamäele on päris keeruline ühistranspordiga saada, aga täna võtsime siiski plaani Mustamäelt Liiva jaama rongile jalutada. See teekond oli minu jaoks uus ja võtsin abiks Google mapsi. Kui olime mööda Rahumäe teed, kus õieti kõnniteed pole, läbi lume rühkinud, jõudsin tupikteeni – trepini, kust mitte kuidagi vankriga üles poleks saanud. Natuke nõutu, hakkasin vaatama, et kummalt poolt ringi teha, kõndisin ühele poole ja siis teisele poole, mingi hetk siis ronisin ühest mäest üles – ilmselt enamus vankritega poleks ka see teostatav olnud, (siinkohal kiidan oma Bumbleride Indiet.) Aga rongist jäime ikkagi maha. Järgmise rongini 1,5 tundi.
Mulle meeldib jalutada, meeldib kui laps saab vankris magades ka päevavalgust näkku ja ma olen ise lapsest peale harjunud ilma autota elama. See on võimalik, aga paraku Tallinnas vankriga liikudes põrkan lõputute äärekivide, treppide ja kohati puudulike kõnniteede näol liiga tihti kokku justkui vihjetega, et beebiga istu kodus. Või äärmisel juhul sõida autoga.

Mul autot pole ja olen linnas liigeldes, eriti lapse käruga, pigem autovastane inimene. Või no, mis autovastane, aga Tallinna linna liiklus arvestab ennekõige ikkagi autojuhi mugavustega. Sellegipoolest ei poolda automaksu.
Tuuakse näiteks argumente, et Euroopas automaks tavaline jne. Aga suuremates Euroopa linnades on ka tingimused ilma autota elamiseks olemas. Maksustada võib ju siis need teed/piirkonnad kus ühistransport liigub. (Mitte, et iga liigutust ja asja mille endale juba soetanud olen üldse maksustama peaks.) Või näiteks Tallinna vanalinn võiks üldse autovaba olla.
On ju suur erinevus, kas Kristiines elaval perekonnal on 2 “Viimsi traktorit” millega mööda linna sõita või on linnast väljas elaval suurperel üks auto, millega sõidetakse, sest ühistranspordi võimalust pole. Kas automaks ei soosi veelgi rohkem linnastumist? Mõtlen enda pere peale näiteks. Oleme praegu siiski autootsingul, sest meie kodust näiteks Nõmmele, kus meie vanemad elavad, saab autoga 15 minutiga, ühistranspordiga läheb ligi tund, plus ühistransport sõidab vaid kord tunnis, plus plus osadele nendest bussidest lapsevankriga ei saa. Ja ma ei mõtle neid busse, kus on kõrged trepid, vaid neid, kus bussijuht soovitab keset talve imikuga järgmist bussi oodata (mis tuleb tunni aja pärast). Vallast öeldakse, et kõigil bussidel peab olema vankri/ratastooliga sisenemise/sõitmise võimalus, aga neile pakub teenust SEBE, kust öeldakse, et jah, kõigil bussidel seda võimalust pole ja samuti ei ole sõiduplaanis märgitud, et millistes bussides on ja millistes pole. Iga päev tuleb helistada ja küsida, et tere kas 13.21 bussi käruga saab. Ja kui ei saa, siis tuleb oma plaanid ümber teha. Tegelikult kohtab sarnast olukorda ka Tallinnas trammiga sõites. Sellise kleepsu võib ju kuhu iganes panna, aga mina isiklikult üksi olles ei jaksa oma 20+ kilost käru koos lapsega nendest treppidest tõsta…

Ma olen väga nõus, et Tallinnas võiks autosid vähem olla, aga alustama peaks ikka sellest, et oleksid tingimused ilma autota liiklemiseks. Ja mitte ainult kesklinnas ja selle ümbruses elavatel inimestel. Alustame korralikest rattateedest, regulaarselt käivast ühistranspordist, millega jõuab punktist A punkti B kiiremini kui autoga. Et kui inimesel on võimalus valida ühistransport, millega liikumine on odavam ja kiirem kui autoga ja ta siis ikka auto valib, siis on võib-olla natuke imelik küll. Aga siis on see iga ühe enda valik, kas ta eelistab autoluksust või mitte. SIis on see eelistus, mitte ainus valik.

Lisaks inimeste linna elama surumisele (kui näiteks suurperel pole rahaliselt võimalik oma suure auto eest suuri makse maksta, aga ilma autota kooli ega poodi ei pääse), kolitakse linna. Ja noored otsustavad, et milleks üldse lapsi saada, küll need lapsed teevad alles elu keeruliseks ja kalliks.

Tahan lõpetada positiivsel noodil. Vaatamata sellele, et päris palju aega oleme möödunud aasta jooksul veetnud ühistranspordis, või seda oodates, või sellest maha jäädes… siis mul on õnneks olnud maailma parim kaaslane, kellega koos iga ettevõtmine on suur rõõm ja nauding. Üks suur põhjus, miks me sõidame ühistranspordiga ja pole autot ostnud, on see, et Hernele ei meeldi autosõit. Ja kui mul on valida, kas ma panen nutva lapse üksinda tagaistmele, et rutem kohale jõuda või naudin teekonda talle silma vaadates, teda kaisutades, toites (vahel ka nii, et ühe käega hoidan beebit süles, kes otsustab samal ajal, et nüüd on piima vaja, teisega lükkan vankrit🥲) ja vaadates, kuidas ta rongis iga inimesega sõbraks tahab saada, siis just seepärast oleme sellise valiku teinud. On olnud palju meeldejäävaid ja ilusaid hetki. Aga siiski, äkki just Sinul on plaanis müüki panna oma vana, odav, aga hea auto? 😁