“Oleme otsustanud sõbralikult lahku minna”

Haha, ei, mitte meie! 

Kui meie läheksime lahku, siis kindlasti mitte sõbralikult. Kui me suudaks sõbralikuks jääda, siis suudaksime ka oma suhte korda teha. Proovisin mõelda, et mis põhjustel oleksin valmis lahku minema… vägivaldses suhtes ei tohiks olla! 

Aga (võib-olla naiivselt) kujutan ette, et kõigest muust on võimalik koos jagu saada. 

Et kui juba on armastatud, siis on võimalik see armastus ka uuesti üles leida. Kahtlemata on igas suhtes erinevatest asjadest tingitud keerulisemaid hetki. Kes kire jahtumisel või rutiini tekkimisel lahku läheb, jääbki suure tõenäosusega seda mustrit käima ja kardetavasti kuldpulmadeni ei jõua. 

Mu Lõuna-Koreas elav sõbranna, kellega tihti kirjutame ja helistame, ütles ühe telefonikõne ajal, et nii, nüüd räägime poistest ning lisas sinna juurde, et talle meeldib minu käest suhtenõu küsida, sest kelle iganes teisega rääkimise järel valdab teda segadus ja negatiivsed tunded, aga minuga rääkimise järel lootusrikkus ja inspiratsioon armastada ja olla armastatud. Ta kutsub mind naljaga armastuse guruks. Nii ütleski ta mulle kord, et peaksin kirjutama raamatu pealkirjaga “Love that works”. 35 aasta pärast võtan ette, selleks ajaks on 50 aastat suhtekogemust seljataga ja võib ehk juba kirjutada küll. Selliseid asju on muidugi armas ja julgustav kuulda. Ja pean ütlema kui väga ma ka ise naudin suhete ja armastuse teemadel arutlusi. 

Sattusin kunagi lugema üht blogipostitust sellest, kuidas abielu ei ole mõeldud püsima. Et abielu ei võrdu “oleme elu lõpuni koos”. Selle postituse lugemine tegi mind kurvaks ja veel kurvemaks kümned ja kümned nõusolevad kommentaarid. Sain aru, et elan tihti oma mulli sees, sest mind ümbritsevad suures osas teised kristlastest abielupaarid, kelle jaoks abielu on püha ja mõeldud kestma.Ülaltoodud artikli kaudu saame teile soovitada uusimaid kleite. Shop dress erineva pikkuse, värvi ja stiiliga igaks elujuhtumiks teie lemmikbrändidelt. 

Tegelikult on aga maailm täis inimesi, kes ei saaks kaugemal olla sellest ideest. Lahkuminekuid julgustatakse, lahkuminekutest teatatakse sotsiaalmeedias uhkusega justkui koolilõpetamisest ja iseseisva elu algusest. 

Palju räägitakse sellest, et suhe peab olema õnnelik ja toimima. Lahkuminekute põhjused seega on tihti: “see ei toiminud” või “me polnud õnnelikud”. Aga kelle vastutus see on? Et toimiks. Kelle teha minu õnn on? Kui mind just relva ähvardusel selle inimenesega kokku ei sunnitud, oli see minu valik. See inimene, kellega nüüd “ei toimi”. 

Ma olin 16 kui hakkasin oma tulevase abikaasaga käima ja ma mäletan nii hästi seda kindlat tunnet, et temaga ma jään elu lõpuni kokku. Ta oli mu esimene peika ja arutasime sõbrannaga, et milleks üldse kellegagi suhtesse astuda kui ei plaani temaga elu lõpuni kokku jääda. 

Mul läks hästi. Võib vaadata sellest punktist – mul vedas, kõigil ei vea nii. 

Aga iseenesest me siia punkti kus praegu oleme, jõudnud pole. Kui mul on probleem, on see minu probleem, mitte teise inimese. Aga kui see on minu probleem, siis võin joosta suhtest suhtesse, aga enda eest ikka ära ei jookse. Parem siis vähem katkiseid suhteid ja teha tööd selle inimesega kellega tahaks, et toimiks. 

Ka meie suhtes oli võimalusi alla andmiseks. Ja andsime ka. Õnneks oli meis mõlemas sees tugev veendumus, et oleme teinud otsuse armastada ja see suhe toimima panna. See oli meie valik, otsus. Oleks võinud ka öelda, et ei toimi. Kahte inimest ongi vahel raske toimima panna ja see võtab üldiselt aega ja tööd. Aga see töö on 100% väärt. Nagu paljusid asju on noorena kergem õppida/omandada, on ilmselt ka suhtes lihtsam end kohandada nooremana kui isiksus pole veel nii tugevalt välja kujunenud. Mul on hea meel, et me härraga suure osa tööst enne 20 eluaastat tegime, see on meid päris pikalt kandnud. Ja ma arvan, et esimene suhe nõuab ka kõige rohkem tööd, sest oled suhtes esimest korda ja ei tea veel kuidas see käib. Suur osa tööst toimub tegelikult iseendaga, aga siis tundub, et järgmine kaaslane on parem, sest tööd on vähem. Tegelikult oleme ise targemad. (Või siis jätsime töö tegemata ja samad mustrid korduvad suhtest suhtesse). Samas kindlasti on järgmistes suhetes teised väljakutsed, sest siis on ka eelmiste pagasid kaasas. Aga selle koha pealt ma ei oska sõna võtta. 

Igatepidi, iga lähedase inimesega on ma arvan tülitseda ka väga normaalne, juhul kui kumbki osapool ei unusta, et oleme ühes tiimis, jääme ka tülis üksteist austavaks ja liigume selles suunas, et tüli lõppedes oleks mingi küngas ületatud ja olukord parem kui enne. 

Üks sõber ütles kord oma pruudi kohta, et “me kurameerime, ainult abielu on päris suhe”. Seda muidugi juhul, kui selle kurameerimise juurde ei käi kooselu ja füüsiline suhe. See teeb igast suhtest päris suhte. Sellist asja nagu juhuslik seks ei ole olemas. Füüsilises suhtes kingid tahes tahtmata teisele inimesele ka osa oma südamest. Jumal ei andnud ilmaasjata meile soovitust intiimsus abielusisesena hoida. Kui ei lähe nii hästi, et esimene peika/pruut eluarmastuseks osutub, siis kui tõeline pühendumine hoitakse abielu jaoks, ei lõhu katkiläinud suhted meid kaugeltki nii palju. 

Jah, ma olen üsna äärmuslik mis neid teemasid puudutab. Tegelikult olen ma enamikes teemades pigem äärmuslike tõekspidamistega. Mu enda silmis need muidugi pole äärmuslikud vaid pigem see, mis tundub kõige loomulikum/loogilisem. Lihtsalt, et kui ma juba millegi kohta tean, et nii oleks mulle kõige parem, siis ma ei taha väga järeleandmisi teha. 

Ärge pange pahaks, (või pange kui soovite) minu väljaütlemisi. Kirjutan ju ikkagi oma elu põhjal ja sellele mõeldes, arutlen, mõtisklen… Tean ka väga mitmeid paare, kes on aastakümneid olnud õnnelikus abielus, aga sellele on eelnenud mõni katkine suhe või abielu. Ja siis ongi tore, kui inimesed on päriselt õnnelikud. Aga see ei tee olematuks asjaolu, et abielu purunemisel on haavad vältimatud ning kui peres ka lapsed, on nende võrra haavatuid rohkem. Elu ei kulge alati ideaalselt ja inimestena teeme ikka ja jälle väiksemaid ja suuremaid vigu. Lihtsalt lahkuminek kui trend – alustan uut elu, iseseisvun jne, see tundub mulle üks suur jama, mida annaks enamasti siiski vältida. 

Tundub, et siia peaks mingi positiivse lõppsõna veel panema, aga hetkel said mõtted otsa ja ma ei oska pliiatsist midagi välja ka imeda. Järgmise korrani siis. Aitäh kõigile, kes loevad, kaasa mõtlevad, kirjutavad, mu mõtetega samastuvad või vastu vaidlevad!

Ikka teie,

L.-A.