Meie kodusünnituse lugu

Juba aastaid enne seda kui meie esimene beebi meie poole päriselt teel oli, olime härraga rääkinud, et tahaksime kodus sünnitada. Kodu on ju see kõige lemmikum ja turvalisem paik ja sünnitus on üheaegselt nii intiimne kui ka väga võimas sündmus ja ma lihtsalt ei kujutanud ette, et see võiks leida aset kusagil mujal kui oma tuttavate ja turvaliste koduseinte vahel, ümber inimesed, keda tunnen ja usaldan. Eestis ei ole kodusünnitusluba alati lihtne saada, lisaks on näiteks Tallinnas ainult 2 ämmaemandat, kes võivad kodusünnitust vastu võtta. Isegi kui kodusünnitusluba on käes, ei ole Eestis lubatud kodus sünnitada kui sünnitegevus pole alanud 41+6 rasedusnädalal. See oli vist mu ainus hirm, kuna tundsin algusest peale, et beebi tuleb pigem tähtajast hiljem. Õnneks see hirm lahtus raseduse lõpupoole ja tegin rahu ka selle mõttega, et kui beebi ei taha kodus tulla, siis on selleks ka mingi põhjus. Rasedus kulges hästi, sain kodusünnitusloa ning ka ühe parima ämmaemanda Siiri Ennika meie sünnitustiimi. Otsustasime, et kutsume sünnitusele ka doula. Nende osas oli valik laiem ja otsust palju keerulisem teha. Tegemist on nii olulise inimesega, kellega võiks olla hea klapp ja sarnased vaated nii sünnitusele kui elule. Vaatasin erinevate doulade Instagrame, kodulehti ja puhtalt tunnetuse pealt otsustasin kirjutada Gertrud Treumundile. Ütlen kohe ära, et paremat valikut ei oleks saanud teha. Enne sünnitust oli meil temaga 7 kahetunnist kohtumist kus härraga koos käisime. Seal saime rääkida kõigest, alates lapsepõlvetraumadest, hirmudest, ootustest kuni sünnituse detailideni välja.

Tundsin juba ette, aga eriti tagant järele, et selleks, et laps saaks ilma meditsiinilise sekkumiseta pehmelt siia ilma tulla, on minu jaoks väga oluline, et kõik oleks lõpuni lahti räägitud, et ma julgeks nende inimeste ees alasti hingega olla. Ja seda ma sain. Kui sünnituse juures on nii palju asju, mida ei saa planeerida või ette näha, siis on ka väga palju nii emotsionaalseid kui füüsilisi asju, milleks saab valmistuda, et sünnitus oleks loomulik ja ilus! Kodusünnituse ümber liigub ka üksjagu hirmujutte, aga tegelikult on sünnitus olnud aastatuhandeid väga loomulik tegevus ja alles hiljuti on sellest saanud justkui meditsiiniline protseduur ja rasedusest “haigus”. Loodan, et rohkemad naised leiavad endas taas selle ürgnaise, kes ei taha vastutust haiglapersonalile anda, vaid ise see võtta. Ämmaemandad, doulad ja arstid saavad olla suurepärasteks, vahel ka elupäästvateks abilisteks, aga vastutus on sünnitajana minul. Meile öeldi korduvalt “julge” kui kuuldi, et kodus sünnitame. Minu jaoks aga oli see nö turvaline valik, sest hoopis haiglasse minek tundus mulle see hirmsam variant. Kindlasti ei ole kodusünnitus kõigi naiste jaoks, aga arvan, et on oluline, et naine saaks sünnitada seal ja nende inimestega, kus ja kellega end kõige turvalisemalt tunneb.

[täiendatud: kuna siin tekkis mitmetimõistmist, siis pean nii oluliseks veelgi täpsustada, et mis ma selle vastutuse võtmise all mõtlesin. Kindlasti kindlasti ei arva ma, et iga naine peaks kodus sünnitama. Pigem ikka seda, et naine saaks valida kus ja kellega ja kuidas. Ja et isegi kui asjad ei lähe plaanipäraselt (mis tihtipeale juhtub), võiks olla ümber sellised inimesed keda usaldad ja peamine – et pärast oleks rahu. Eelkõige mõtlesin seda – et ei oleks kahetsust või “oleks pidanud” või “oleks võinud rohkem teada või enda eest seista”.  Et ei oleks ebavajalikke ja soovimatuid sekkumisi või kellegi teise tehtud otsuseid, sest ise polnud ettevalmistusi teinud. Ja samas ka alandlikkust, et ma näiteks ei hoidnud kordagi kümne küünega oma kodusünnituse plaanist kinni. Kui mu ämmaemand keda usaldasin, oleks öelnud, et nüüd on vaja haiglasse minna, siis oleks läinud. Lihtsalt hirmud tulevad tihti teadmatusest ja sellepärast on tore, et meil on tegelikult palju võimalusi, allikaid, raamatuid, kursusi, et end sünnituse alal harida ja seda peaks kindlasti tegema ka mees, et kui naine ongi raskes seisus, siis omavahel on enne kõik läbi räägitud ja vajadusel saab mees oma naise ja lapse eest seista.]

Kuigi ma lootsin, et haiglasse minekuks põhjust ei tule, siis tahtsin oma südamerahustuseks ikkagi selleks ka valmis olla. Niisiis, kui tuhud olid juba peal, helistasin ITKsse ja pidasin sealse peaämmaemandaga veidi verbaalset kaklust, et miks ülejäänud maailmas on koroonajärgselt haiglad juba taastunud, st sünnitusele võib tulla kogu tiimiga, Eestis aga tohib ainult üks inimene kaasas olla. Ehk et kui oleks haiglasse minek, peaksin valima, kas võtan doula või mehe kaasa. Absurd, aga sellel rohkem ei peatu.

Tegelikult algasid esimesed märgid sünnituse lähenemisest esmaspäeva õhtul. Esmaspäeval sai mul 41 nädalat täis, käisime ämmaemanda juures, pärast seda seiklesime randa ja siis käisime Lendavas taldrikus söömas. Pikk päev linnas ja mul oli terve päev selline hästi eriline ja hoitud tunne, nautisin iga hetke Normaniga ja tundus, et see võib-olla mõneks ajaks meie viimane pikk päev kahekesi seigeldes. Ka teisipäevaks olid mul mõned tegemised linnas, aga esmaspäeva õhtul tundsin järsku väga tugevalt, et enam ma kodust ära minna ei taha ning igasugune sotsiaalne olemine muutus vastumeelseks, seega ütlesin need ära. Nii räägitakse, et enne sünnitust naine tahab omaette hoida. Siis veetsimegi kaks mõnusat päeva kodus. Rohides, toimetades, puhates, süües, tantsides, nautides… kolmapäeval tuli lõpuks väga kauaoodatud vihm ja aiapidajana ma rõõmustasin selle üle nii väga, et jooksin paljalt õue paduka kätte tantsima ja hüppama nagu viimati ilmselt 20 aastat tagasi sai tehtud.

Samal õhtul muutus beebike väga aktiivseks. Tal alati õhtune aeg aktiivsem ja viimastel nädalatel hakkas end õhtuti “sättima”, sel õhtul aga eriti jõuliselt, nii, et ma püsti ei saanud väga ollagi, sest surve vaagnale oli nii tugev. Aga hommikuks oli alati see surve tunne läinud. Nii ka tol neljapäeva hommikul. Ärkasin nagu teistelgi hommikutel ja läksin päevale vastu. Aga kella 11 paiku hakkasid siiski tuhud, umbes 7 minutiliste vahedega. Olin neid juba oodanud ja sel hetkel tundus see kõige loomulikum asi, kuigi ma ju polnud seda varem kogenud. Need oli sellised mõnusad tuhud, et tegin vahele pannkooke, nautisime neid terrassil ja siis jalutasime pakiautomaati pakki võtma. Kõige juures oli lihtsalt hingamispause vaja teha. Rõõmustasin iga tuhu üle, sest see ju tõi beebit meile lähemale. Plus sain rakendada kõiki mõnusaid hingamisharjutusi, mida õppinud olin.

Igatahes nautisime päeva väga. Nii suur elevus oli. Aga meie doula Gertrud oli korduvalt rõhutanud kui oluline on sünnituse algfaasis puhkamine. Ma olen väga kehv magama jääja ja kui ta ütles, et tuhude vahel oleks hea magada, siis mõtlesin, et mul võtab magamajäämine ju kõige vähem pool tundi aega, mis 5-minuti unedest me räägime. Aga need hormoonid ja kõik imeline, mis kehas sellel ajal toimub, lasid mul tuhude vahel just neid 5-minutilisi unesid teha.
Ma olin just 15 kg mahemaasikaid tellinud, millele pidin Laagrisse järgi minema, kirjutasin siis oma maasikamehele, et ah ma ei saa tulla, sünnitan, mees tuleb. Norman käiski pool tundi ära ja kui ta veidi peale kella 17 tagasi jõudis, läkski mul olemine vaikselt intensiivsemaks. Edasi mul enam ajataju ei olnud ja kellaaegadest sain hiljem teada. Nüüd vajasin tuhudest läbi hingamisel ka Normani abi, sest valus surve alaseljale oli nii tugev. Kõige paremini toimis see, kui toetasin käte ja peaga laua peale ja Norman mu seljale samal ajal vajutas/mudis. Rääkisin telefoniteel nii Gertrudi kui ämmaemand Siiriga, mõlema kõne ajal tuli tuhu ka ja sain mõlemalt kiita, et hingan hästi. Intensiivsus kasvas ja valgust ma enam ei tahtnud, kõik kardinad tuli ette panna.

Kell 21 jõudsid Gertrud ja Siiri meie juurde, selleks ajaks olin ma juba üsna teises dimensioonis. See on üks väga huvitav koht kus olla. Ühest küljest on pea väga selge, aga samas oled ka nagu maailmast väljas. Mul oli tehtud kaks pleilisti sünnituse jaoks, mis mõlemad osutusid väga mõnusaks kuulamiseks raseduse ajal ja hiljem beebiga, aga sünnitusel mängis mul hoopis delfiinimuusika, sest midagi meloodia, harmoonia ja rütmiga oleks olnud liiga kammitsev. Intensiivsus kasvas väga kiiresti ning minu häälte ja kirjeldatud pressitunnete põhjal arvasime, et varsti lähebki asjaks. Siis vaatas Siiri mul esimest korda avatust, seda oli vaid 5-6 cm ja beebi polnud kõige paremas asendis, et allapoole tulla. Kell oli 22:30. See hetk oli minu jaoks kõige raskem, sest tugev pressitunne, mis pea iga tuhu lõpus tekkis, oli nii tugev. Kuni selle tundeni tulin hingamisega hästi toime, aga pressi tunne, teades, et mul midagi veel pressida pole, oli liiga intensiivne.
Mingi hetk (fotolt näen, et see oli 23:30) käisime ka korra õues värsket õhtu hingamas. (palava ilma tõttu oli terrassi uks tegelikult kogu aeg lahti).

Gertrud soovitas siis üht spinningu harjutust, mis väga hästi beebit asendi leidmisel aitama pidi. Tema seisis minu taga, ma toetasin end temale ja siis tuhu alguses tõstis ta mu kõhu üles, ja siis sisse. Justkui tõstaks beebit vaagnasse. Seda pidi tegema 10 tuhu järjest, aga esimesel korral rebisin end tema käest lahti ja lihtsalt karjusin. See oli kõige ebamugavam tunne, mida kogenud olin. Ütlesin, et nagu õudusunenägu. Aga tahtsin ikka beebit aidata, seega proovisime nii, et teen seda ise, tõstan oma kõhtu ise, seina vastas seistes. Füüsiliselt oli see muidugi endiselt ebameeldiv, aga iseendale tehes on siiski mingi kontroll ja imekombel sain need 10 tuhu tehtud. Tagant järele on mul nii hea meel, et seda tegin, sest ilma selleta oleks kindlasti väga palju kauem aega läinud.
Seejärel muutus kõik intensiivsemaks ja Norman ütleb, et tema jaoks oli see periood kõige raskem. Minu jaoks ka. Olime voodis, mina külili ja püüdsin nii väga end lõdvestada. Norman hoidis mind ja tuletas kogu aeg meelde, kust end vabaks lasta. See oli meeletult suureks abiks ja huvitav oli see, et kuigi intensiivsus ei kadunud ka tuhude vahepeal ära, suutsin ma jälle tuhude vahel magada. Mulle endale tundus, et tuhud olid iga minuti tagant, aga alles pärast Gertrudiga rääkides sain teada, et peale selle harjutuse tegemist muutusid vahed pikemaks, isegi 6 minutit. Seega ma tõesti magasin vist.
Võib-olla on sellel olekul mingi muu nimetus kui magamine, aga selline teises maailmas olek, et isegi kui ma midagi oleksin tahtnud öelda või teha, siis suud lahti teha või end liigutada ei saanud. Nagu halvatud tunne või unenägu kus tahad liigutada aga ei saa.
Mingi hetk leidsin tuhu ajal suuga oma käsivarre ja puristasin välja hingates vastu seda. Koos purinaga plahvatas lootevesi. See tõesti tundus nagu üks soe veepomm oleks minust välja lennanud. See hetk hüüdsin rõõmu ja kergendusega, et veed tulid ära. Aga kohe läks kõik veel intensiivsemaks. Siis tuli tagasi ka ämmaemand Siiri, kes vahepeal meid omaette oli jätnud. Vahepeal oli saabunud uus kuupäev, 1.juuli. Kell oli 1, täisavatus ning läksin basseini. Seal oli hea olla ja pressid olid palju “meeldivamad” kui teadsin, et mul nende abiga ka midagi välja pressida on.
Nüüd oli alanud päeva kõige ägedam osa. Muidugi polnud see meeletu intensiivsus kuskile kadunud, vastupidi, aga beebi oli nii lähedal, ma tundsin seda.

Kui ma olin ette kujutanud, et hingan pehmelt beebi endast välja, siis sünnituse ajal tulevad esile instinktid ja minus avaldus hoopis ürgnaine, keda ma isegi ei teadnud endas olevat.
Tegelikult tagant järele mõeldes oli sellel mingi sarnasus sellega kuidas end muusikuna laval tunnen. Et lasen kõik filtrid maha ja olen südamerahus alasti. Seekord muidugi ka sõna otseses mõttes. Ma ei teadnud, et minust nii madalad sagedused üldse välja saavad tulla, emakaru nagu mulle öeldi. Ja mul täitsa ükskõik, et tõenäoliselt terve küla kuulis.

Nii, tuhu, käpuli basseinis. Ja see kergendustunne kui tundsin, et üks pea mu jalgevahelt välja pääses… siis sai tuhu läbi ja pressida ei saanud, järgmine tuhu tundus nii kaugel olevat. Aga kui ta tuli… ja sellega koos ülejäänud keha mis sellele peale kuulus – kirjeldamatu. Kell oli 2:07 ja meie juunibeebi ootaski, et uus kuu ette tuleks. Nabanöör oli lühike ja beebi ulatus mulle vaevu kõhule. Kuna see asend basseinis polnud kuigi mugav, aitas ämmaemand meid välja ja platsentat läksin voodisse sünnitama. Kujutasin ette, et see on ka veel suur töö, aga see tuli nagu lupsti. Siis sai beebi koos platsentaga mulle juba rinnale tulla ja kuniks ämmaemand mulle paar iluõmblust tegi, otsis üks pisike preili juba piima. Voodisse jõudes ma lihtsalt värisesin, peaaegu vappusin, nii meeletult palju emotsioone. See oli päris beebi, päris inimene, see sama kes minu sees kasvanud oli ja kelle liigutusi me olime tundnud ja keda me juba nii väga armastasime. Liiga hoomamatu, seda seisundit ei oskagi kirjeldada.

Minu ülevaatamise lõpuks oli nabanöör juba valge ja mu kallis Norman, kes oli terve päeva olnud tugev, rahulik ja imeline tugi, lõikas nabanööri läbi. Seejärel tegi Gertrud mulle platsentasmuutit nagu enne olime kokku leppinud. Enne äraminekut kaalus/mõõtis ämmaemand meie beebikese ilunumbriteks 51 cm ja 3550g. Kell 4 hommikul jäime omaette ja algaski juba imeline idüll kolmeliikmelise perena.

Milline imeline ja võimas ja ilus kogemus. Ei midagi kerget, aga suured asjad ei olegi enamasti kerged. Intensiivne on vist parim sõna, millega seda lühidalt kirjeldada. Aga tegelikult seda ju päriselt kirjeldada ei saagi. Igatahes ütleksin omalt poolt, et iga sünnitanud naine on superkangelane. Mul oli ka muidugi täielik dream team ümber. Nii õiged inimesed. Tunnen kui suur juhatus oli mul iga inimese juurede, kellega sünnituseks valmistusin ja kes juures olid. Nii ämmaemand Liis, kelle juures igakuistel visiitidel käisin kui ämmaemand Siiri, kes sünnitusel oli ja sünnitoetaja Gertrud, kellega raseduse ajal regulaarselt kohtusime ja kes sünnitusel nii suureks toeks ja abiks oli. Kõik nad toetasid meid parimal võimalikul viisil! Ja pean ikkagi veelkord ka ütlema, milline supermees Norman on. Ta oli iga sekund minuga nii kaasas, oskas mind alati õigest kohast paitada ja õigete sõnadega toetada. Me mõlemad sünnitasime. Beebi tuli küll minu seest, aga tegelikult on ju lapse saamine algusest peale ühistöö. Ka terve raseduse aja ei tundnud ma, et mina olen rase, vaid et meie oleme, sest ta oli need ootuskuud täpselt samamoodi kõigega kaasas ja elas minuga koos kõike läbi. Füüsiline pool on ainult üks osa sellest kõigest. Nüüd imetlen muudkui kui hea isa ta on.

Ma mõtlesin, et enam rohkem ühte inimest armastada ei saa, aga olen saanud nii huvitava kogemuse – teadsin ju küll, et kui beebi sünnib, tuleb armastust lihtsalt juurde, armastus beebi vastu ei tule mehe armastamise arvelt. Aga ma polnud üldse valmis, et ka armastus mehe vastu veelgi kasvada saab. Sest nüüd ta pole ju ainult minu kallis mees vaid ka kallis issi meie tütrele. Vahepeal tulebki lihtsalt nutt peale kui kogen, kui palju armastust meil kodus on. Muudkui kiidame ja täname üksteist ja imetleme koos oma pisibeebit. Ja täname, et ta meie juurde tuli. Ja täname Jumalat, et ta meile selle kõik kinkinud on!