Paar unemõtet

Kirjutamisesse on väike paus tulnud. 

Olen algusest peale väga teadlik olnud sellest, et kirjutan habrastel ja palju erimeelsusi tekitavatel teemadel. Ehk siis ikka sellest, mis endale väga korda läheb. Millest ei suuda kirjutamata jätta. Olin esimesest postitusest peale valmis lugema eriarvamusi ja kriitikat. 

Vaid viimane postitus polnud arvamuslugu (eks need teisedki pigem ikka väga isiklikust vaatevinklist) vaid hoopis väga isikliku kogemuse jagamine. Ja ootamatult osutus see esimeseks postituseks, millele tuli negatiivset vastukaja. Täiendasin nüüd ka toda postitust veidi, et teemat, mis võis saada valestimõistmist, veelgi rohkem lahti kirjutada. 

Aga see selleks. Elu on olnud ilus nagu ikka. 

Täna (loe: paar kuud tagasi, ehk tegelt täna kirjutasin ammu alustatud postituse lõpuni) hakkasid laused end peas ritta seadma ja sain aru, et pean need kirja panema. 

Olen siin-seal seda unekooli teemat veidi paotanud ka, mingitel hetkedel sellele rohkem mõelnud, aga täna paari teise emaga arutades tulid jälle kogunenud mõtted esile. 

Ilma hinnanguid andmata, lihtsalt sellelt baasilt, mis mu enda tunne ja kogemus on…

Öeldakse, et lapse ja vanema (turvaisiku) sideme loomine edasiseks eluks toimub esimese kolme eluaasta jooksul. Olen nii palju kuulnud vanemaid ütlemas, et ah nii või teisiti on okei, sest laps ju pärast ei mäleta. Justkui eesmärk oleks “last elus hoida”. On selline ütlus. Ma leian, et eesmärk võiks ikka märksa kõrgem olla. 

Ta ei mäleta sündmusi, kuid see on aeg, mil temas arenevad turvatunne, kiindumussuhted vanematega ja palju muud olulist. 

Väike beebi, kellel pole veel kogemust, et kuidas elu käib (peale selle, et ta oli ema soojas kõhus, alati hoitud, kuulis alati ema südamelööke ja ei pidanud iial nälga tundma) pannakse nüüd oma voodisse või lausa oma tuppa üksinda, kus temalt oodatakse iseseisvalt magama jäämist ja ööläbi magamist. 

“Esimesed päevad nuttis, aga siis õppis ilusti iseseisvalt magama”. 

Mida ta siis õigupoolest õppis? Kas magamist on võimalik õppida? Või õppis ühe esimese asjana siin elus, et ta võib nutta ja hüüda, aga keegi teda ei kuule ega tema jaoks olemas ei ole. Kaua Sa ikka hüüad kui keegi ei vasta? Kui ma näiteks ütlen õhtul oma abikaasale, et ta mind kaissu võtaks ja ta ignoreeriks seda või ütleks ei, siis ma arvan, et ma ei jääks iga õhtu temalt seda paluma, kui olen saanud kogemuse, et ta seda niikuinii ei tee. Mis ma siis ikka nutmise peale energiat raiskan, tuleb ise uinumisega hakkama saada. Aga see ei tähenda, et ma seda lähedust ei vajaks või ei igatseks. Isegi kui ta jätkab päeval minu jaoks olemas olemist, jätaks see pikas perspektiivis suhtesse ilmselt jälje kui ta mingil hetkel kui ma teda vajan, mind ignoreerib. 

(See on lihtsalt näide, kõigile täiskasvanutele kindlasti ei meeldi kaisus magama jääda), aga väike beebi kes ongi siin ilmas siiani ainult oma ema südame all olnud, enamasti ikka tahaks seda lähedust. Kaisutekid, valgemüra masinad, vankrikiigutajad, lutid jnejne võivad oma rolli mõnel hetkel toredasti täita, aga ema lähedust ja ema piima need üldiselt üle ei trumpa. 

See järgnev siin on minu teooria ja täiesti võimalik, et ei pea paika, sest vanema ja lapse lähedust mõjutavaid faktoreid on väga palju. Aga mõned sellised juhtumid olen näinud ja hakkasin siis mõtlema, et kui ema on oma väikelapse pannud üksi magama tema nuttu ignoreerides, siis 40-60 aastat hiljem kui see sama ema vajab hoolt ja abi igapäeva toimingutega (nagu väike beebi) ta ehk eeldab, et tema hüüdmist kuuldakse, tema soovidele vastatakse ja teda ei jäeta üksi. Nii nagu öeldakse, et kui me tahame, et meie teismelised lapsed meiega oma elu jagaksid, peame neid pisikesest peale kuulama, neile näitama, et kõik mis nad räägivad on oluline. Isegi kui see on 250 korda päevas “emme vaata” või küsimustele “mis see on” või “miks” vastamine. 

Oma inimeste lähiringi jälgides on selge seos vanema ja lapse läheduse vahel täiskasvanu eas sellega, milline oli nende lähedus lapse esimesel kolmel eluaastal.

Ja on ju inimesi, kes ei jõua oma lapse iseseisvumist ära oodata ja ei panustagi mingile suurele lähedusele hilisemas elus. 

Mina lihtsalt olen kogenud kui suur rikkus on elus see, et mul on oma emaga lähedane suhe ja ma tean, et tema panustas sellesse minu elu algusest peale. Et just esimesed aastad määrasid selle, mil määral ma teda täna usaldada saan. Ja tean ka, et kui tema kunagi peaks mind vajama, siis pole see mulle koorem ega kohustus, sest ma armastan oma emaga aega veeta, ükskõik mil moel. Täpselt nagu tema armastas minuga aega veeta. Isegi kui oli raske. 

Ja see eeskuju saadab mind iga päev oma lapsega koos olles.