Sünnitus ja taastumine

17.06.25

Enne kui päris sünnituslugu jutustama hakkan, alustan soojenduseks hoopis sellest, et kuidas oma keha sünnitusjärgselt toetanud olen, et täna, nädala möödudes end juba päris hästi tunnen. 

Peale esimest sünnitust läks ikka rohkem aega, et enam vähemgi istuda-astuda saaks. Kuigi seekord oli õmblusi näiteks veidi rohkem. Esimesed päevad muidugi olid ikka väga rasked. Isegi voodist WCsse kõndimine oli nii suur pingutus, et vahel mõtlesin, et kas üldse tagasi ka jõuan. Jalad hakkasid värisema ja ei tahtnud all püsida. 

Kõige ebameeldivam osa kogu sellest protsessist on mu jaoks need järelkokkutõmbed, mis pididki korduvsünnitajal tugevamad olema ja nii tõesti ka oli. Sünnitusvalud saab ju enda jaoks positiivseks mõelda, sest need toovad beebit mulle lähemale. Aga kui laps on sündinud, siis nagu ei soovi enam neid samu valusid kogeda. Esimesed kaks sünnitusjärgset ööd ei saanud isegi magada nende tõttu. U iga 5-10 minuti tagant pidin ikka läbi hingama nagu tuhudegagi. Aga nelja päeva möödudes sain aru, et ehk aitas ka see kiiremale taastumisele kaasa, et kuigi oli intensiivsem kui esimene kord, sai selle võrra ka rutem emaka jälle väiksemaks. 

Olen nädala jooksul vaid kahel korral üksi kahe lapsega kodus olnud, ehk et Normik on saanud kodus olla või Sirelit tööle kaasa võtta või on keegi perest mul abiks olnud. 

Millalgi kolmandal trimestril hakkasin võtma doterra vitamiine, sain soovituse, et aitavad ka peale sünnitust kiiremini taastuda. See kuur mul siiani kestab. 

Vahetult peale sünnitust jõin raudrohu teed, nüüd igapäevaselt vaarikalehe ja nõgese teed.
Lisaks võtan ka Nutriesti veisevere kapsleid, et rauavarusid taastada. Võtsin neid ka teisel trimestril, need kergitasid isegi raseduse ajal mu ferritiini päris kenasti, aga hiljem tundsin, et keha ei soovi rauda juurde võtta. (Mingi süntekas raud mul üldse kunagi alla ei lähe). 

Peale sünnitust jõin ka platsentaga tehtud smuutit nagu eelminegi kord, neid tükikesi mul veel sügavkülmas, et kui tunnen vajadust, saab võtta. 

Platsenta oli mul seekord palju suurem ja tugevam kui eelmine kord – esimene kord oli tegu vegani platsentaga, seekord olin raseduse ajal (ja sellele eelnevad kaks aastat) ikka korralikult karnivoori menüü poole kaldu. Kuigi söögiisu oli mõlema raseduse ajal pigem kehvapoolne, võtsin mõlema rasedusega 9kg juurde ja nii kui olin ära sünnitanud, maitses toit jälle niiiii hästi. 

Praegu tõesti ainult sööks kui saaks. Aga eks kahte last imetades kulubki energiat ka päris korralikult. Seega ma mingeid piiranguid endale küll seada ei plaani. 

Süda kasvas mul nädal tagasi terve uue lapse võrra suuremaks. 

Midagi ilusamat ja erilisemat ei ole mu jaoks olemas kui oma tüdrukuid koos kaisus hoida. 

Kõige suurem hirm, kui nii võib öelda, oligi mul seoses suurema lapse kohanemisega. Rääkisime küll õe tulekust väga palju ja ta ootas ja küsis palju küsimusi, aga reaalsuseks ei saa ju päriselt 100% valmistuda. 

Mu emme pidi sünnituse ajaks meile tulema, et Sireliga koos olla. Tahtsin, et tal oleks võimalik sünnitusest osa saada, aga vajaduse ja soovi korral ka eemal kellegagi olla. 

Sirel oli nii uudishimulik, üks hetk ütles isegi, et tahab ämmaemandaks saada. Alles päris lõpus kui mul juba pressid tulid, ei tahtnud ta enam toas olla minu valjuhäälsuse tõttu. Ja umbes 2 minutit peale seda kui nad mu emaga õue olid läinud, oligi Jasmiin sündinud. Võib-olla on see hea, et ta päris kõike ei näinud, samas küsib nüüd ikka aegajalt, et miks Jasmiin just siis sündis kui tema Mammuga jalutamas oli. 

Usun, et kõik oli õige. Ta oli siiski väga kohal. ja kindlasti suuresti seetõttu olin ka mina väga kohal. 

Esimene sünnitus olin täiesti teises dimensioonis ja tuhude vahel kontaktivõimetu. Seekord aga hoidis Sirel mind tuhude vahel maa peal. Ronis sülle, küsis küsimusi. Mu emme toimetas köögis, (meil on ühetoaline kodu, ehk kuskile kõrvale tuppa ei olnud võimalik minna), väljas paistis päike. Ja nii mu kaks sünnitust olidki justkui nagu öö ja päev. Seda ka muidugi otses mõttes. Sest esimene tüdruk sündis öösel kell 2, teine päeval kell 2. Esimene tuli vette, teine maismaale. Aga muidugi protsess oli paljus ka väga sarnane. Teine lihtsalt palju kiirem. Kell 11:30 paiku läks asi alles tõsiseks ja kolm tundi hiljem olin juba kahekordne ema.  (kuigi vaikselt hakkasid tuhud pihta hommikul 4 paiku ja sain siis juba aru, et täna on see päev). Nägin unes (juba teist korda raseduse ajal), et sünnitasin oma isa kodus, tundsin tuhusid läbi une, aga magasin ikka edasi. Mingi hetk sain aru, et tegemist pole ainult unenäoga ja kui päriselt ärkasin, oli kell natuke 5 läbi. Kuna Sirel sündis 41+4 ja mul oli alles 40+2, siis mul oli isegi raske uskuda, et kas tõesti sünnibki juba! Mõtlesin ise ikka, et vaevalt, et ta enne 41 nädalat tuleb. Samas oli juba paar päeva olnud ka selline sisetunne, et varsti varsti. 

Rohkem ma magama ei jäänud, kuigi proovisin. Korra tukkusin kella 10 paiku kui Norman ja Sirel poes käisid. Enne seda käisime veel kõik koos jalutamas, kohe hommikul võttis Norman mu sünnitusplaani ette: tõi tuppa sireleid, pani difuuseri mu valitud õlidega, muusika (sama delfiinimuusika mis esimese sünnituse ajal), vannituppa küünla, tegi teed… olin kõik oma spetsiifilised soovid kirja pannud, et hea ruum luua. 

Kui kell 11 paiku ämmaemandaga telefoniteel rääkisin ja ta küsis, et kas hakkab tulema, ütlesin, et veel mitte. Tundus, et aega on veel palju. Olemine oli veel liiga mugav. 

Ja siis juba 12:30 helistasin talle, et veed tulid ja ta vist võiks tulla. U 20 minutit hiljem oli ta meil ja see oligi tegelikult täpselt see aeg, mil vajasin, et ta siin oleks. Enne sai veel Sireliga nalja tehtud, muidugi oli tal vaja minuga koos vanni tulla ja et tema minu valju hingamise peale naeris, aitas ka mul läbi naeru tuhudega palju kergemini toime tulla. 

Meie armas ämmaemand Siiri on täielik ingel. Kui palju rahu ja kindlust ta oskab oma kohaloluga luua. Ma väga imetlen ka neid naisi, kes sünnitusega päris omapead hakkama saavad, aga ma loodan, et mina ei pea kunagi ilma Siirita sünnitama. 

Kindlalt oli teine sünnitus kergem, aga ma vist olin kuulnud nii palju lugusid väga kergetest korduvsünnitustest, et nagu ootasin veel kergemat. Et äkki seekord hingan lapse lihtsalt välja endast. Mkm. Kui nimetada karu möirgamist hingamiseks siis jah, aga noh, äkki järgmise siis? 

Seekord olid siiski vaid viimased tund aega üli intensiivsed ja soigusin ikka tuhu hakul kuidas ma rohkem ei jaksa ja tahaks magada, hirmus uni oli peal. 

Kui peale esimest sünnitust mõtlesin vist järgmine päev juba, et tahaks veel sünnitada, siis seekord tundsin küll järgmisel päeval, et appi, ma tahaks veel lapsi, aga ma ei jaksa sünnitada. Vist lihtsalt kuna ma olin nii kohal, siis see raskem pool oli väga väga eredalt meeles. Nüüd, nädala möödudes mõtlen juba, et tahaks veel sünnitada. 

Aga Normani meelest oli väga äge sünnitus ja kui esimene sünnitus oli ka tema jaoks raske, sest see kestis palju kauem ja ta nägi kui raske mul vahepeal oli, siis seekord ütles ta, et läks kergelt. Ja mida rohkem ma detailidele mõtlen, siis tõesti, vägev oli! 

Kui kolm ringi nabanööri oli beebi ümbert ära harutatud (jälle nii suur erinevus, et esimese lapsega oli nabanöör nii lühike, et ta ei ulatunud mulle isegi päris rinnale, seekord aga ulatus talle mitu keerdu ümber teha), tulid mu emme ja Sirel tuppa ja said uut inimest tervitada. Ainult mõned minutid hiljem sündis platsenta, ma ei olnud jõudnud järilt veel voodissegi ronida. Siiril oli kaasas selline sünnitusjäri, mis osutus nii mugavaks, et kui ta üks hetk küsis, et kas tahaksin vanni minna, siis kuidagi ei kutsunudki ära sealt järi pealt ja seal istudes, Norman mind seljatagant toetamas, sai tema ka veelgi rohkem kaasatud olla. 

Meie oma voodi, Sirel ühelpool, Jasmiin teisel pool kaisus, platsenta veel kausiga voodis tema küljes… mina omadega päris läbi, aga õnnelikum kui kunagi varem… 

See sünnitus oli nii omamoodi, nii eriline, mulle vist veel vaikselt jõuavad mingid asjad kohale, et päriselt oligi nii. Päriselt ta tuligi meie juurde ja meil ongi nüüd kaks imelist eluõit kodus. 

Eile olin Jasmiiniga üksi ja hakkasin palvetama oma laste eest. Palusin, et Jumal kaitseks mu lapsukesi ja siis sain hoopis sellise tunde, et palvetada, et Jumal annaks mulle tarkust tema lapsukesi hästi hoida. See andis mulle nii teistmoodi perspektiivi. Et nad pole minu minu minu lapsed, vaid Jumala lapsed, kes on meie hoolde usaldatud. Oh seda õnnistust. Ja vastutust. Aga kuidagi veelgi kasvas armastus ja austus nende vastu sellest mõttest. 

Ja milline Jumala arm, et meil on olnud kaks nii ilusat ja hoitud kodusünnitust. 

Ja paar mõtet peale esimest nädalat lahe lapsega – kui miski täna toimib, siis ma olen rõõmus, et see toimib täna, ilma ootusteta, et sama asi homme ka toimiks. Kahe lapsega on paindlikkus ja kohanemine raskemad, aga ka olulisemad kui ühega. 

Nii me siin päev korraga kulgeme ja elu ilu imetleme.