elaemaelu

“20ndad on õppimiseks, reisimiseks, karjääri tegemiseks, elu nautimiseks jne. Pere loomisega pole kuskile kiiret”.
– Midagi, mida ma 20-aastasele endale kunagi ei ütleks.

Ma ei tea kas ja kes nii ütles, aga ma arvan, et ma pole ainus, kes sellist soovitust kuulnud on.
Kord rääkisin Rootsis ühel festivalil Belgiast pärit pianistiga, kes, kuuldes et ma abielus olen, oli täiesti šokeeritud ja küsis, et miks ma oma noorust raiskan…(Ma olin 25 sel hetkel)

Lapsena mõtlesin alati, et mul on vana ema. Mul on 7 ja 9 aastat vanemad õed, nendel oli noor ema, aga kui mina sündisin, oli ema juba 29(!!!) ja ma mäletan kuidagi eriti hästi kui ta sai 36. Siis mõtlesingi, et maksimaalselt vana ema ikka ja pidasin plaani, et tahaks ise ka enne 30. eluaastat vähemalt 3 lapse ema olla. (Kaks vahemärkust – ma olin kuue aastane, muidugi võiks naised lapsi saada nii kaua kuni viljakust jagub ja nüüd tundub mulle mu ema endiselt väga noor).
Siin ma olen, 30-aastane ühe lapse ema, sünnitasin oma esimese lapse täpselt nii vanalt nagu minu ema mind.
No ma üldse ei tunne, et ma oleksin vana ema. Ja ma olen õnnelikum kui kunagi varem. Ja ma elan hetkel oma unistuse elu. Ja ma ei tahaks olla kusagil mujal.
AGA, kui mängida seda mängu, et mida Sa ütleksid 16- või 20-aastasele iseendale, siis ütleksin, et 20ndad eluaastad on Su kõige viljakamad aastad, mõeldud laste saamiseks. Kõik muu on üsna tühine. Sa oled 40 kui Su lapsed täiskasvanuks saavad ja saad veel palju aastaid nendega koos elu nautida!” Midagi sellist ütleks…
See pole see koht, kus ma tahaks panna halvasti tundma kedagi, kes on 30 või 40 või 50 ja erinevatel põhjustel pole lapsi saanud.
Aga ma ehk kirjutangi seda rohkem siis noorele endale… Ja ehk ka oma noorele abikaasale.
Me olime 24 kui abieluranda sõudsime. See tundus ka tol hetkel nagu viimane aeg. (Arvesse võttes lihtsalt seda, et olime selleks ajaks 8 aastat käinud ja ma olin seda ettepanekut vähemalt pool sellest ajast oodanud).
Kokku kolisime ka peale abiellumist.
Ja siis oli see hetk, et mis hoiaku me võtame laste saamise osas.
Ma isegi tegin selle ettepaneku, et võiks kohe anda Jumalale vabad käed, et meie oleme avatud ja võtame vastu kui antakse. Aga härra ütles, et me pole veel valmis ja mul oli lihtsam mõelda, et ma ka veel ei taha. Sest raske on kogu aeg midagi hirmsasti oodata.
Meil oli ilus abielu, kahekesi oli kahtlemata väga tore olla ja sel hetkel tundus kõik justkui õige, et loome suhtele tugeva vundamendi jne.
Aga mulle tundub, et laste saamise edasi lükkamisega on natuke nagu suhtega, kus noorelt minnakse lahku, sest “ma kaotasin iseennast ära”, “ma pean endale keskenduma”, “suhteks pole aega”, “pean ennast leidma” jne.
Omast kogemusest ütlen, et seda kõike on koos palju ägedam teha.
Me kasvasime ikka 100% koos. Sellest peale kui 7-aastased olime. 16-aastastena kui käima hakkasime, olime ikka maksimaalselt rumalad ja ei osanud armastada ei ennast ega teist. Aga väga tahtsime. Ja nii me siis koos pidevalt eksisime, saime haiget, mõtlesime kuidas paremini edasi minna. Pärast keskkooli lõppu läks ainult ülesmäge. Ja eks ülesmäge tähendab ka seda, et vahepeal ei jaksa ronida või on mingi takistus ees või korra tundub, et kas hakkame alla veerema… aga kaldusin hoopis teemast kõrvale nüüd. Et laste saamise edasi lükkamiseks on lihtne sarnaseid “vabandusi” tuua. Et saame ikka ise enne suureks või peame seda või toda enne korda saatma, ära tegema, rahaliselt kuskile jõudma või sootuks oma maja ehitama.
Aga elu on pidev õppimine ja arenemine niikuinii ja ootama jääda kuskile jõudmist… võib ühel päeval avastada, et ma olen 84 ja pole tegelikult kuskile jõudnud. Alati saab siis kassi võtta, mis on ka üli tore, aga kassi võib 84-aastaselt ka siis võtta, kui Sul 20 lapselast ja 40 lapselapselast on.
Niiet vaatamata sellele, et ma olen nii heas kohas oma elus praegu, siis mul on ka kadedus hinges kui mõtlen, et minu vanaema sai 40-aastaselt vanaemaks. Tal on lapselapselapsi, kes teda tunnevad ja alati mäletama jäävad. Aga ma ei tea, kas ma jõuan kõik oma lapselapselapsed ära oodata… võiks ju öelda, et see ei ole otseselt eesmärk. Aga tegelikult see on kõige otsesem eesmärk. Me oleme loodud järglasi saama. Nii väga paigast on meil ühiskonnas see fookus läinud. Naistelt oodatakse karjääri, tohutut haridust…
Ja vaadatakse väga viltu, kui keegi julgeb neilt küsida, et miks teil lapsi pole.
Aga see on ju nii õigustatud küsimus. Üldse mitte paha pärast. Aga päriselt, kui iive on läbi aegade madalaim, siis tahaks põhjust teada.
Maailm on nii valla, et omast kogemusest ütlen, kui lihtne on 20ndad mööda saata nii, et kogu aeg midagi põnevat toimub ja pole justkui aegagi seisatada ja mõelda, et mis päriselt oluline on. Ja kui me siis lõpuks 27-aastaselt otsustasime, et nüüd võiksid lapsed tulla, siis selgus, et nad ei tulegi tellimise peale.Seda postitust sponsoreerivad meie partnerid Wigs

Mõtlesin siin, et kui paljud noored naised teavad üldse, et 20ndad nende kõige viljakamad aastad on? Aga siis tuli uus mõte, et kui paljusid see üldse huvitab? Sel aastal sai lugeda nii mõndagi arvamust lastesaamisest stiilis “ma ei taha lapsi, sest ma ei taha oma elu per*e keerata”. Miks seda inimest peaks huvitama tema viljakus kui ta üldse ei tahagi lapsi saada?
Ma ei esita kellelegi täna seda küsimus. Et miks Sa ei taha.
Ütlen lihtsalt jälle 20-aastasele endale, et nüüd on see aeg. Lapsed avavad maailmas uue dimensiooni. Uued värvid tulevad maailma. Kõik saab uue ja parema mõtte.
Ilusama perspektiivi.
Kust tulevad need avaldused, et naine ohverdab end laste saamisega, et naisi peetakse jalgadega emakaks nende poolt, kes julgevad öelda, et naine võiks lapsi saada…
Ja on küllalt inimesi, kellel ongi vallalise kutsumus. Ja neid, kes on õnnelik perekond kahekesi. Nagu ma ka varem olen kirjutanud, siis me olime ka sellest kaasaga rääkinud, et meie kaks oleme perekond ja kui õnnistatakse lastega, siis oleme tänulikud. Aga kui ei, siis meil on ikkagi parim perekond. Elul on mõte ühte ja teistpidi. Elu võib olla ilus ühte ja teistpidi. Aga kui Sul on soov ja kutsumus pere luua ja Sa pole seda soovi alla surunud või kibedusest ära visanud… siis ära lase ühiskonnal endale ettekirjutusi teha, et mis kõik enne tehtud peab saama.
Võib-olla oleks meie esimene laps sündinud ikkagi siis, kui olime 29. Et oleksime olnud avatud ja saaksime täna jagada lugu sellest, kuidas me 5 aastat ootasime, et lapseootele jääda. Aga ma tahaks, et ma poleks võtnud Loojalt seda rolli enda kätte. Kristlasena on see ikkagi minu jaoks natuke silmakirjalik. Ja ma ütlen seda, sest ma olen ise seal olnud. Et usaldan küll Jumalat, aga natuke tahan ikka ise juhtida seda asja.
Tagant järele mul on hea meel, et meie Hernes end oodata lasi, sest muidu see justkui olekski toiminud, et “nüüd me oleme valmis, palun beebit”. “Ja nüüd me jälle ei taha, aga anname teada kui jälle võib saata meile kellegi uue.” Tean, et paljudel toimib nii, et tulebki kohe kui võimalus anda. Ja see on väga ilus!
Aga meil pani see ootamise aeg perspektiivi paika, et ei saa seda rolli/kontrolli endale võtta. Elu ei ole inimese anda ja võtta.
Kõlab jube karmilt, aga ma kardan, et 50-60 aasta pärast on meil põlvkond väga õnnetuid ja üksikuid 80-aastaseid, kes kahetsusega minevikku vaatavad. (Ma loodan, et ma eksin.)
Sest lisaks nendele paljudele, kes ei taha lapsi, on jõudsalt kasvamas ka nende arv, kes tahaks, aga ei saa.
Veibi-beebipillide-rämpstoidu-toksilise kosmeetika-eksperimentaalmeditsiini-stress on moes ajastul on kahjuks viljakust pärssivaid tegureid rohkem kui jõuab kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Ja seda nii naiste kui meeste puhul…

Läks see teema nüüd siin laiemaks kui ma alguses plaanisin ja justkui tahaks veel midagi öelda, aga täna jääb nii.
Laiendan ehk järgmises postituses teemat sinna, mis praegu tähelepanuta jäi. Et laste saamine algab ju ikkagi armastavast paarisuhtest. See pole ka liiga moes praegu.

Kuulmiseni,

L.-A.

Kõigepealt vabandan juba ette, kõlan täna natuke kibestunult ja kurjalt. Püüan kibedust elus vältida, aga antud teema puhul kipub pulss ikka natuke tõusma. Hästi natuke.

Üks öö kella 3 paiku avastasin end nii pingsalt automaksust mõtlemast, et ei saanud uuesti undki enne kui mõtted kirja panin. Vahel ikka mõtlen FB scrollides mõne inimese puhul endamisi, et no kas tõesti on vaja igal teemal oma arvamust avalda. Ja siis on mõned teemad, mille puhul pea igaüks “peab” sõna sekka ütlema. Aga ma olen sisimas vist sarnase kalduvusega. Et miks kedagi üldse peaks huvitama minu arvamus automaksust? Või üldse millestki… pigem vist kirjutan ikka selleks, et asjad enda seest välja saada. Ja kui 2 inimest viitsib lugeda ja kaasa mõelda siis no miks mitte.

Ma ütleks, et auto on luksusese, mitte tarbeese. Kahjuks on paljudes peredes auto siiski tarbeesemeks, milleta ei kujutatagi igapäevast elu ette. Kelle jaoks praktilistel kaalutlustel, kelle jaoks mugavusest.
Ma ei oska teiste piirkondade kohapealt sõna võtta, aga kahjuks ei soosi Tallinna linn ka teistsugust praktikat.
Osa autoteest punaseks võõpamine ei muuda linna autovaba inimese jaoks kuigi palju liiklussõbralikumaks. Jalgrattateed ja tõuksikultuur on veel täiesti omaette teema, aga täna tahan jagada mõtteid sellest, kuidas on liigelda Tallinnas lapsevankriga.
Olen olnud suurema osa elust tallinlane, aga nüüd elame perega Saku vallas.
Sakust on nii rongi kui bussiühendus Tallinnaga ja kuigi bussile on meil kodust 20 ja rongile 40 minutit kõndida, eelistan kasutada rongi. Kui esimene kord bussile läksin, uurisin bussifirmast, kas vankriga bussi saab. Sain vastuseks, et antud liinil (kõigil Saku-Tallinn liinidel pole) on küll bussis vankri koht, kuid bussi saamiseks võiksin küsida abi bussijuhilt kuna pole madalat sisenemist. Kui sel samal vihmasel sügispäeval siis peatunud bussi juhilt küsisin, kas võiksin abi paluda vankri bussi tõstmisel, sain vastu ainult silmade pöörituse. Õnneks olid reisijate hulgas ka kaks lahket inimest, kes mõlemad oma abi pakkusid. (hilisem praktika on näidanud, et ka see on haruldane). Linna jõudes vaatasin aegsasti enne peatusesse jõudmist ringi ja valisin eakamate inimeste keskelt välja ühe noormehe, keda proovisin kolm korda talle põhimõtteliselt nina alla ronides kõnetada, kuid paraku ei saanud ta pilku telefonist ära. Appi tuli üks vanem naisterahvas. Enamasti nii on.
Bussiga linnasõidu eel on alati kerge ärevus, et kas saame linna või mitte. Buss, mis niigi käib kord tunnis, millest osadel pole vankri kohtagi ja kui ka on, pean lootma, et leidub mõni lahke kaasreisija.
Inimesed on vist nii nutistunud ja ei märka end ümbritsevat, et nii rongis kui ka linnaliini bussides seisavad inimesed rahulikult vankri/ratastooli koha peal, justkui näevad, et inimene on vankriga bussi sisenenud, ümberringi on ruumi ja istekohtigi, kuid siiski peab enamasti küsima: “vabandust, kas tohin oma käruga siia käru kohta tulla”. Siis liigutatakse.

Möödunud talvel pidime Hernega kaks korda nädalas Mustamäe haiglas taastusravis käima. Ilma autota liigeldes pidime siis eelmine õhtu juba Nõmmele mu ema juurde minema, et järgmisel hommikul haiglasse jõuda. Proovisin paar korda ühistranspordiga, põhimõtteliselt võimatu. (autoga on see teekond 25 minutit) Panin tookord ühe katsetuse kirja ka:
Sakust Mustamäele on päris keeruline ühistranspordiga saada, aga täna võtsime siiski plaani Mustamäelt Liiva jaama rongile jalutada. See teekond oli minu jaoks uus ja võtsin abiks Google mapsi. Kui olime mööda Rahumäe teed, kus õieti kõnniteed pole, läbi lume rühkinud, jõudsin tupikteeni – trepini, kust mitte kuidagi vankriga üles poleks saanud. Natuke nõutu, hakkasin vaatama, et kummalt poolt ringi teha, kõndisin ühele poole ja siis teisele poole, mingi hetk siis ronisin ühest mäest üles – ilmselt enamus vankritega poleks ka see teostatav olnud, (siinkohal kiidan oma Bumbleride Indiet.) Aga rongist jäime ikkagi maha. Järgmise rongini 1,5 tundi.
Mulle meeldib jalutada, meeldib kui laps saab vankris magades ka päevavalgust näkku ja ma olen ise lapsest peale harjunud ilma autota elama. See on võimalik, aga paraku Tallinnas vankriga liikudes põrkan lõputute äärekivide, treppide ja kohati puudulike kõnniteede näol liiga tihti kokku justkui vihjetega, et beebiga istu kodus. Või äärmisel juhul sõida autoga.

Mul autot pole ja olen linnas liigeldes, eriti lapse käruga, pigem autovastane inimene. Või no, mis autovastane, aga Tallinna linna liiklus arvestab ennekõige ikkagi autojuhi mugavustega. Sellegipoolest ei poolda automaksu.
Tuuakse näiteks argumente, et Euroopas automaks tavaline jne. Aga suuremates Euroopa linnades on ka tingimused ilma autota elamiseks olemas. Maksustada võib ju siis need teed/piirkonnad kus ühistransport liigub. (Mitte, et iga liigutust ja asja mille endale juba soetanud olen üldse maksustama peaks.) Või näiteks Tallinna vanalinn võiks üldse autovaba olla.
On ju suur erinevus, kas Kristiines elaval perekonnal on 2 “Viimsi traktorit” millega mööda linna sõita või on linnast väljas elaval suurperel üks auto, millega sõidetakse, sest ühistranspordi võimalust pole. Kas automaks ei soosi veelgi rohkem linnastumist? Mõtlen enda pere peale näiteks. Oleme praegu siiski autootsingul, sest meie kodust näiteks Nõmmele, kus meie vanemad elavad, saab autoga 15 minutiga, ühistranspordiga läheb ligi tund, plus ühistransport sõidab vaid kord tunnis, plus plus osadele nendest bussidest lapsevankriga ei saa. Ja ma ei mõtle neid busse, kus on kõrged trepid, vaid neid, kus bussijuht soovitab keset talve imikuga järgmist bussi oodata (mis tuleb tunni aja pärast). Vallast öeldakse, et kõigil bussidel peab olema vankri/ratastooliga sisenemise/sõitmise võimalus, aga neile pakub teenust SEBE, kust öeldakse, et jah, kõigil bussidel seda võimalust pole ja samuti ei ole sõiduplaanis märgitud, et millistes bussides on ja millistes pole. Iga päev tuleb helistada ja küsida, et tere kas 13.21 bussi käruga saab. Ja kui ei saa, siis tuleb oma plaanid ümber teha. Tegelikult kohtab sarnast olukorda ka Tallinnas trammiga sõites. Sellise kleepsu võib ju kuhu iganes panna, aga mina isiklikult üksi olles ei jaksa oma 20+ kilost käru koos lapsega nendest treppidest tõsta…

Ma olen väga nõus, et Tallinnas võiks autosid vähem olla, aga alustama peaks ikka sellest, et oleksid tingimused ilma autota liiklemiseks. Ja mitte ainult kesklinnas ja selle ümbruses elavatel inimestel. Alustame korralikest rattateedest, regulaarselt käivast ühistranspordist, millega jõuab punktist A punkti B kiiremini kui autoga. Et kui inimesel on võimalus valida ühistransport, millega liikumine on odavam ja kiirem kui autoga ja ta siis ikka auto valib, siis on võib-olla natuke imelik küll. Aga siis on see iga ühe enda valik, kas ta eelistab autoluksust või mitte. SIis on see eelistus, mitte ainus valik.

Lisaks inimeste linna elama surumisele (kui näiteks suurperel pole rahaliselt võimalik oma suure auto eest suuri makse maksta, aga ilma autota kooli ega poodi ei pääse), kolitakse linna. Ja noored otsustavad, et milleks üldse lapsi saada, küll need lapsed teevad alles elu keeruliseks ja kalliks.

Tahan lõpetada positiivsel noodil. Vaatamata sellele, et päris palju aega oleme möödunud aasta jooksul veetnud ühistranspordis, või seda oodates, või sellest maha jäädes… siis mul on õnneks olnud maailma parim kaaslane, kellega koos iga ettevõtmine on suur rõõm ja nauding. Üks suur põhjus, miks me sõidame ühistranspordiga ja pole autot ostnud, on see, et Hernele ei meeldi autosõit. Ja kui mul on valida, kas ma panen nutva lapse üksinda tagaistmele, et rutem kohale jõuda või naudin teekonda talle silma vaadates, teda kaisutades, toites (vahel ka nii, et ühe käega hoidan beebit süles, kes otsustab samal ajal, et nüüd on piima vaja, teisega lükkan vankrit🥲) ja vaadates, kuidas ta rongis iga inimesega sõbraks tahab saada, siis just seepärast oleme sellise valiku teinud. On olnud palju meeldejäävaid ja ilusaid hetki. Aga siiski, äkki just Sinul on plaanis müüki panna oma vana, odav, aga hea auto? 😁

Kas on raske või kerge, on muidugi väga suhteline mõiste.

Väga sage küsimus, mida beebide vanematele esitatakse on, et kas beebi magab hästi? Kas vanemad saavad magada ka? Tahan alati täpsustada, et defineeri “hästi”, sest minu vastus sõltub ju minu ootustest. Ja ootused on inimestel väga erinevad. Ehk et kõik on perspektiivi küsimus. Kes tahaks päev peale sünnitust 10 tunnised jutti magatud ööuned tagasi saada, peab suure tõenäosusega pettuma (kui just unekooli ei tee). Kes aga on valmis beebi tempos kulgema, võib end vägagi värskena tunda.

Kord aastaid tagasi kui ma veel lastesaamise peale ei mõelnud, jäin oma õe juurde ööseks. Ta oli kahe pisikese lapsega üksi kodus ja jäin talle “appi”, ei tea palju sellest ühest ööpäevast abi oli aga see selleks. Mina magasin koos tema 4-aastase pojaga laias voodis, aga terve öö tegelesin sellega, et poiss voodist maha ei kukuks. Küll ta keerutas ja rullis end. Ja mina magada ei saanudki. Järgmine päev olin nii väsinud, et jäin reaalselt WCs magama. Ma olin 22, ehk siis see vanus kui enam ööläbi õppida või pidutseda ei jaksa (vähemalt mitte nii, et järgmine päev veel elu sees oleks). Mäletan neid mõtteid sellest päevast, et appi, kuidas on ühel emal võimalik funktsioneerida üldse inimesena, kui sellised ööd on sagedased. Kui õdede lapsed olid väiksed, rõõmustasin neid nähes väga, aga veelgi rohkem rõõmustasin kui sain väsimuse korral “tsau” öelda.

Tagasi siis selle juurde, et kui me räägime heast unest, kergetest või rasketest öödest, peame alustama ikka ootustest. Kui keegi oleks mulle öelnud enne lapse saamist, et ma ei maga järgmised 1,5 aastat rohkem kui 5 tundi järjest ja veel enam, need ööd kui saab 5h järjest magada, on pigem luksus, AGA, et ma nende ööde juures enamasti end siiski puhanuna ja funktsioneerivana tunnen, poleks vist uskunud. Ma olen pigem suure unevajadusega inimene, olen alati armastanud hommikul kaua põõnata, aga lapse tulekuga muutub nii mõndagi. Täpsustan, et kuigi järjest olen saanud magada max 5-6 tundi, siis ööpäevas püüan ikka 8 unetundi kokku saada. Vähemalt.

Looduse ja bioloogia vastu ei saa. Seda lauset hakkan siin blogis veel palju kasutama.

Kui teile on oluline, et iga väite juures oleks viide teadusuuringule, olete valesse kohta sattunud. Ma pole väga suur teadusuuringute fänn. Praegugi peaksin hoopis üht teadusartiklit kirjutama, mille tähtaeg läheneb, aga siin aknas jookseb jutt palju kergemini. Niisiis väikese vahemärkusena, pigem jätan viited teadusele siit blogist välja. Sue me.

Aga jah, et looduse vastu ei saa. Emad on ikka loodud oma järglaste eest hoolitsema nii päeval kui öösel ja kui fookus on beebil, ehk et kulgengi tema rütmis, siis saan ka ilusti oma unevajaduse täidetud. Sellist väsimust nagu mul oli päev pärast seda kui oma õelapse und valvasin, pole mul emaduse ajal kordagi olnud.

Hoopis teine oleks olukord, kui peale rasket ööd peaksin hommikul tõusma ja tööle minema. Tagant järele lähevad need hetked meelest, aga väsimus kipub peale just siis, kui on olnud rohkem koduväliseid tegevusi. Norman on isapuhkusel ja seetõttu pole ma viiulimängu päris nurka visanud. Kodus olles saan päeval väsimuse korral alati koos beebiga tukkuda. Eriti mõnus oli see aeg kui beebi tegi 2-3 und päevas. Siis sai ühe une temaga koos teha, teiste unede ajal miskit toimetada. Nüüd 1 unega on iga päev need kaalud, et kumba rohkem vajan, kas päevaund või tahab mõni kodune toimetus tegemist. Aga kui on mitu päeva järjest vaja päevasel ajal kodust ära olla, kuhjub kodune “must pesu” ja kuhjub väsimus. Seega kui on tundub, et on raske, tasub vaadata, et ega liiga palju energiat pole kodust välja suunatud.

Üks asi, mida meie doula Gertrud enne sünnitust südamele pani, oli see, et kodu ei pea alati puhtusest särama. Mul on nii hea meel, et beebi esimesed elukuud ma tõesti ei teinud peaaegu mitte midagi. Panin endale 0 ootust ja siis ei saanud olla ka pettumust või läbikukkunud tunnet.

Palju öeldi, et beebi esimesed kuud on nii magus aeg, läheb nii kiiresti ja hakkan seda igatsema, seega tõesti proovisin seda maksimaalselt nautida. Hernes ei olnud see beebi, kes oma beebipesas magaks või keda oleks saanud kuskil magama kiigutada või sõidutada. Ka vankris tegi ta oma esimese une peale teist elukuud. Ega ma väga ei proovinud ka varem. Esimesed kuud oligi eesmärk võimalikult palju beebiga nahk-naha kontaktis olla. Ja ma olen nii tänulik endale, et ma ei mõelnud asjadele nagu “kuidas oma beebi iseseisvalt magama saada” või “tahaks oma aega”. Hernes veetis suurema osa oma esimestest elukuudest minu küljes. Magas-sõi, enamasti kaks ühes. Ja ma tõesti tunnen ka tagant järgi, et olin päriselt kohal need esimesed kuud. Jällegi tänu meie doulale jõudis minuni see teadmine, kui olulised on 40 päeva peale sünnitust. Kuidas vanades kultuurides on 40 päeva peale sünnitust see aeg, kui naine ei peakski tegema midagi muud peale oma lapsega ühenduses olemise. Kuigi meie lähedasemad pereliikmed käisid meid vaatamas, olime esimesed 40 päeva kodus, et mitte beebit üle stimuleerida rahvarohketes, lärmakates, tehisvalgusega kohtades. Tegelikult saatsid need põhimõtted meid kauemgi kui 40 päeva. Beebi on olnud 9 kuud minu kõhus. Seal on pime, vaikne, ta kuuleb alati mu südamelööke, temperatuur ei kõigu, hästi turvaline on olla. Hernes sündis öösel kell 2 peaaegu pimedas toas ja kardinad tõmbasime eest ära alles ülejärgmisel päeval. Tasakesi sai ta kohaneda selle uue olu ja valgusega. Pakun, et ega see maailma tulek mingi lihtne töö ei ole. Kõik on uus, kopsud on kasvanud ja valmistunud, aga kasutusele tuleb need kohe, ilma harjutamata võtta. Õigemini, tegelikult on väike harjutusaeg neile, kellel kohe nabanööri läbi ei lõigata. Nimelt kuni nabanöör veel tuksleb, saab laps hapnikku ka selle kaudu ja nii ei ole kopsudel ka liiga suurt survet, et see hingamise asi kohe õnnestuma peab. See on üks paljudest põhjustest, miks mitte nabanööri liiga ruttu läbi lõigata. Aga jaa, kõik on uus ja vähemalt esimesel 40 päeval saame selle kohanemise beebile võimalikult pehmeks ja sujuvaks teha.

Sattusin ühe kolleegiga kord vestlema ja kui ta kuulis, et mul on laps, küsis ta kaastundlikult: “oi, kas on väga hull?” Ma ei osanudki kohe kuidagi reageerida. See oli nii ootamatu. Ma ei ole kordagi mõelnud, et raske on. Muidugi on olnud uniseid päevi või väikseid muresid, aga üldpildis on mu elu peale lapse sündi ikka 100% parem kui enne. Ja ma olin enne juba õnnelik. Ma ei osanud ette kujutada, et võiks veel nii palju paremaks minna. Me olime Herne sündimise hetkeks Normaniga abielus olnud 5 aastat ja olime ka algusest peale rääkinud, et meie olemegi perekond. Lapsed paraku tellimise peale ei sünni ja kui saame selle õnnistuse osaliseks, et meie kaudu siia maailma keegi saadetakse, siis võtame tänuga vastu, aga kui mingil põhjusel ei saa, siis… meie kaheliikmeline pere justkui juba oli nii suure armastusega täidetud. Ei osanud ette kujutada, et veel parem saaks olla.
Seega mõtted “tahaks oma endist elu tagasi”, “tahaks koduväliselt midagi saavutada”, on minu jaoks hetkel võõrad. Nii väga ootasin seda uut inimest meie keskele, miks ma peaks tahtma temast puhata?
Tahaksin lõpetuseks veel täpsustada, et me saame ju ise suures osas oma fookuse valida. Suure pingutuse korral ma võiks kirjutada nendest öödest kui beebi terve öö rinna otsas on, või kui on nohu ja raske on magada. Või kui on mure tervise pärast. Aga need on nii väiksed ja tühised asjad, eelkõige kui pole ootusi, et kõik kogu aeg sujuks, kodu oleks kogu aeg korras, ükski taldrikutäis maha ei lendaks ja ükski piss põrandale ei tuleks.
Aga need on need beebiga elu pisikesed vimkad. Et vahel ongi kodus kaos. Ja pole ise pesema jõudnud. (Kauem kui julgeks tunnistada). Aga seal segaduses on suur armastus ja siis istud seal maas, vaatad sama raamatut saja viiekümnendat korda, lähed õue uut õuna tooma, millest üks amps võetakse ja siis uut küsitakse. Ja muul polegi tähtsust. Mul on see privileeg, see eesõigus olla 24/7 ühe väikese inimese hoidja, teenäitaja. Ja suuremat ime polegi olemas.

Kuulmiseni

L.A

Praegust ajakirjanduslikku trendi jälgides on minu arvates lausa karjuv vajadus lugude järele, mis vaatlevad abielu, rasedust, sünnitamist, imetamist ja emadust positiivses, elujaatavas valguses.

Lisaks paelub mind väga looduslähedane eluviis, toksiinivaba kodu, riided, toit ja kõik lapsi ümbritsev mähkmetest mänguasjade ja kärudeni.

Nii ma siis avasin selle väikse blogilehekülje ja olen juba põnevil, et nendel teemadel siin kirjutama hakata.

Ka emana pole ma veel teab mis pika kogemusega, seega tõesti ei pretendeeri mingile ainutõe tiitlile, vaid jagan lihtsalt oma kogemusi ja mõtteid. Ütlen kohe ära, et paljudes asjades olen väga põhimõttekindel. Mõnele võib see jätta mulje naiivsusest, teisele, et olen judgy. Minus on veidi mõlemat, aga eks selle mulje kujundab suures osas vist pigem see, mis punktis lugeja ise oma elus hetkel on. Sõbranna ütles mulle, et kui ta mind ei tunneks, siis teda häiriks, et mul nii kindlad vaated/seisukohad paljude asjade suhtes on, aga et kuna tunneb mind, siis see hoopis meeldib talle…
Protsentuaalselt ei oska öelda, aga taaskord, jälgides praegust trendi, siis kindlalt on iga postituse lugejate seas ka solvujaid. Siis pean jälle üle kordama, et need on minu isiklikud mõtted ja kes olen mina, et keegi teine võiks minu öeldu peale solvuda. Aga ootan alati kõiki kaasa mõtlema, kommenteerima, arutama, jagama, sest minu arvates on tore olla sellel teekonnal koos teiste kaasmaalastega.

Kuna meedias domineerivad minu silmis lood traumadest – sünnitusel, imetamisel, lastega kodus olemisel, siis tunnen vajadust neid lugusid natuke tasakaalustada ja loodan, et saan julgustada teisigi oma ilusaid lugusid jagama.

Kindlasti ei tähenda see, et raskused peaks ära peitma kui neid on, aga kui ühiskond ootab, et naine võimalikult ruttu tööle naaseks, räägitakse “endise elu tagasisaamisest”, beebi kõrvalt ettevõtte alustamisest jne, siis värskel emal võibki väga raske olla, sest ta pole kohal selles hetkes, mis tegelikult nii kiiresti möödub. Selles hetkes, kus tema peamiseks ülesandeks on uue inimese elu eest hoolt kanda.
See on nii ilus! Kui meie tütar sai aastaseks, mõtlesime mehega, kuidas see aasta on lihtsalt möödunud seda pisikest ime imetledes.
Vaatamata sellele, et mu fookus on olnud lapsel, mõtlen vahel, et kas olen ikka piisavalt kohal olnud ja iga hetke nautinud.

Sai siia nüüd väikseid mõttekilde puistatud. Edaspidi juba konkreetsematel teemadel.

Kuigi plaanin peamiselt kirjutada abielu, laste, pere ja koduteemadel, siis näiteks üks öö avastasin end nii pingsalt automaksust mõtlemast, et ei saanud enne edasi magada kui mõtted kirja panin. Seega… igasugu asju võib ette tulla!

Kuulmiseni!

L-A